Minu Keenia. Rääkimata lugude maa - Janika Tamm

Скачать книгу

kahju.

      MURAT. LÕPP, MILLEST SAI ALGUS

      Aastateks jäävad mulle meenuma Murati mõtlikud sõnad: „Mitu vabatahtlikku ja töötajat on siit nördinult lahkunud, kuid mitte keegi pole midagi ette võtnud. Nad tahavad selle asja nii kiiresti kui võimalik unustada ning normaalse elu juurde tagasi pöörduda. Mina aga ei saaks öösiti rahulikult magada, kui selle asja niimoodi jätaksin.”

      Nädalaselt kõrbereisilt tagasi jõudes pole orbudekodu probleemid vahepeal kuhugi kadunud. Veel hullem: keda pole, on Julia ja Murat. Viimane tõsteti lääne juhtkonna poolt politseiga ähvardades päevapealt välja, esimene lahkus juba enne minu minekut ise. Orbudekodu kahele turvamehele on antud karm käsk mitte kumbagi enam väravast sisse lasta. Nakuru tundub hoolimata peaaegu kolmekümnekraadisest kuumusest äkki väga jaheda paigana.

      Päevast, kui jään üksi, muutub ka Naomi käitumine ning välja tuleb tema tõeline pale. Naomi käib kõigepealt lastekaitseametniku juures, kus koos naerdakse Murati naiivset katset süsteemiga võidelda. Sama jätkub Naomi eestvedamisel ka orbudekodu töötajate hulgas. Inimene, kellega koos oleme kuu aega orbudekodu juhtkonda sarjanud, teeb äkki täpselt sedasama kahe lahkunud vabatahtliku suunas. Häbitult ning süüdimatult. Vabandusteta.

      Alles nüüd hakkan ma aru saama, kui sügava jälje on Murat minusse jätnud. Veel paar päeva enne orbudekodust lahkumist istus ta üksinda lukustatud toas ning valmistas tundide kaupa ette infolehte orbudekodu tõelisest olukorrast, et saavutada selle internetti lisamisega kasvõi väikegi muutus. Irooniline. Me tulime siia, et teha nende laste elu veidi paremaks, kuid lõpetame hoopis teistsuguste muutustega: peame võitlema petuskeemide ja korruptsiooniga. Infolehe ülespanek toob Muratile organisatsiooni lausviha ja rünnaku, kuid sellest hoolimata ta tehtut ei kahetse. Samuti ei kahetse ta laste armastuse kaotust, ehkki see teda kurvastab.

      „Need lapsed ei saa mitte kunagi aru, et tegelikult tahtsin ma neid ainult aidata. Lastele olen ma kuri onu, kes asus võitlusse nende heategijatega. Ent need niinimetatud heategijad lasevad lastel elada tingimustes, kus nad ise päevagi vastu ei peaks, samal ajal kui enamik annetatud raha ei jõua mitte kunagi Keeniasse!” mäletan tema kibedat tunnistust, enne kui kõrberetkele siirdusin.

      Murati kompromissitu sihikindlus, jäägitu põhimõtete järgimine, julgus ja ausus on mulle oluline õppetund. Mõistan, et asjad, mida teen endale valetades ja end petta proovides, ei ole väärt mitte midagi. Samuti pole miskit väärt see, mida teen ilma kireta.

      Olukord orbudekodus hakkab üha enam rõhuma ja seda mitte päev-päevalt, vaid tund-tunnilt. Lõpuks ei otsi ma enam seltsi ega tee rõõmsalt naeratades lastest pilte. Lõpetan isegi orbudekodu juhtkonnale kirjade saatmise. Istun tihti lihtsalt enda lemmikkohas, selg vastu kiviseina, ning vaatan tühja pilguga orbudekodu aia taga olevat tohutult ilusat „vihmavarjupuudega” välja, mis mind veel kuu aega tagasi hämmastuma pani. Nüüd olen sellega harjunud. Sama kiirelt olen kohanenud Keenia igapäevaeluga: paljasjalgsed ja kätega söövad lapsed, pidev kauplemine kõige ja kõigiga, lõputu suhtlemine, hullumeelne liiklus, küllakutsed ja… usaldamatus.

      Ühel päeval, kui Naomi läheb linna asju ajama ning jätab mind laste eest vastutama, kuulen väljast elevil sagimist ja hõimukeelseid hõikeid. Uksele jõudes näen valvureid rahulikult pealt vaatamas, kuidas lapsed nende valvatava värava lähedalt aiaaugust kümnete kaupa välja poevad ning maantee poole jooksevad. Torman murelikult laste kannule.

      Bussipeatuse lähedal on juhtunud liiklusõnnetus. Politsei on alles saabunud, kuid õnnetuskohale on uudistama kogunenud juba sadu inimesi. Kohas, kus minagi tavaliselt linnasõiduks bussi ootan, on kolm surnukeha, üks neist veel kinni katmata. Inimesed on rusutud meeleolus, politsei üritab neid veidi eemale ajada, kuid rahvast tekib iga hetkega aina juurde. Üritan lapsi üles leida, sest neil ei ole ohutu olla maanteel, kus hoolimata õnnetusest ja rahvahulgast sõidavad autod endise kiirusega. Ent kõik rahvamassis olevad lapsed tunduvad äkki täpselt ühesugused ning mul on tõsiseid raskusi orbudekodu kasvandike äratundmisega. Lõpuks leian paar vanemat poissi, kellel palun kohe kõik lapsed üles otsida ja kokku koguda. Kui tagasi jõuame, ei saa turvamehed aru, miks ma selle väikese asja pärast nii palju muretsesin – lapsed oleksid ükskord ikka tagasi tulnud, õhtusöök ju varsti käes.

      Järgmisel hommikul harjutavad kõik lapsed tundide kaupa erinevaid kirikulaule. Minu üllatuseks selgub, et lõuna paiku peaksid saabuma kaks siiani vaid kirjade kaudu tuttavat orbudekodu juhtkonna liiget ning lapsed korraldavad neile mitmetunnise esinemise.

      „Siis, kui orbudekodu omanik meid külastab, kardavad nad esinemist lõpetada ning aina laulavad ja laulavad…” kommenteerib Naomi. Minagi olen ootusärevuses – lõpuks ometi näen näost näkku inimesi, kellega oleme kuu aega tihedalt ja tulemusteta kirjavahetuses olnud ning kes on süüdi sponsorite petmises.

      Varsti peatubki värava ees takso, millest astuvad välja veidi ülekaaluline mees ning pisike naine, vedades järel suuri ratastega reisikotte. Lapsed hakkavad nii kaasahaaravalt tantsima ja laulma, et unustan korraks kõik probleemid ning hüppan koos nendega peaaegu terve tunni. Kuigi ma ei saa aru mitte ühestki nende hõimukeeles lauldud sõnast, on kaasalaulmine lihtne, kuna laulud meenutavad regilaule, kus vaid eeslaulja peab sõnu teadma, ülejäänud lihtsalt kordavad lauldud rida.

      Kui etteaste lõpeb, annavad külalised lastele üle pappkasti riiete ja õppevahenditega ning jätavad hüvasti, kuna värava taga on juba ootamas uus takso. Olen segaduses.

      „Läheme hotelli ööbima,” vastab mees minu imestava küsimuse peale veidi ebalevalt. Muidugi: mulle tuleb meelde, et Naomi – endine Naomi – on sellest mulle ju kibedalt rääkinud.

      „Aga miks, meil on siin ju täpselt kaks vaba voodit?” ei saa ma torkavalt küsimata jätta.

      „Noh, meil said juba toad kinni pandud…”

      Viisakalt laveerivad vastused viivad mind selleni, et küsin küsimus küsimuse järel aina teravamalt. Lõpuks ometi seisavad juhtkonna liikmed mu ees ja mul on võimalus nendega näost näkku rääkida – ilma et neil oleks aega poliitiliselt korrektseid kirjalikke vastuseid vormistada!

      Küsin peamiselt raha orbudekoduni mittejõudmise ja sponsorite petmise kohta. Kuigi algselt arvan, et juhtkonna liikmed on teadlikud kõigist toimuvatest pettustest, siis vestluse käigus tuleb välja, et üks neist teeb ka ise igakuise 400eurose annetuse kõrbeperede toiduprojektile, mille mittetoimimisest tal aimugi pole. Samuti on nad pidanud ise ostma oma lennukipiletid Keeniasse, kuna orbudekodu omaniku sõnul organisatsioonil selleks raha ei olnud. Tunni aja jooksul helistatakse kolm korda orbudekodu omanikule, küsides nõu, mida mulle vastata. Kõik mu süüdistused lükatakse lõpuks ümber ühelaadse väitega, et Keenias on raske ja aegavõttev midagi korraldada. Ilmselt selle vabandusega nad lääne annetajaid lollitavadki.

      Olukord on halenaljakas. Tundub, et erinevates riikides elavatel ning suures osas vaid internetipõhiselt suhtlevatel juhtkonnaliikmetel pole aimugi, mis tegelikult toimub, ning seda teabki vaid üks inimene. Skeem iseenesest on üsna geniaalne.

      Minu rünnak ei jää vastuseta ning satun ka ise ristküsitluse alla. „Aga miks sa käisid lastekaitseametis?” küsitakse süüdistava häälega mitu korda. Kutsun appi Naomi, kuna temaga koos sai koosolekul ju lastekaitseametisse minek otsustatud – kuid Naomi on justkui võluväel unustanud kõik varemräägitu ning asub hoopis juhtkonna poolele ja ründab mind koos nendega. Naomi väide, et tema ei andnud ei minule ega Muratile luba lastekaitseametniku juurde minekuks, on pöördepunkt: nüüd olen justkui mina see, kes peaks end ainsana halvasti tundma. Kui ma enda mälu ja faktide kinnituseks asja Murati käest kiirelt telefonitsi üle küsin, süüdistatakse mind temaga suhtlemise jätkamises kui suurimas surmapatus.

      Ühtegi mõistlikku vastust andmata põgenevad külalised lõpuks väsimust ettekäändeks tuues hotelli.

      Jah, olen ju varemgi kuulnud, et lääne juhtkond veedab enamiku külaskäiguajast hotelli basseini ääres jäätist süües, kuid reaalsuses on see liiga võigas. Ronin enda narile ning uinuda suutmata töötan poole kaheni öösel, korrastades orbudekodu

Скачать книгу