LITMIR.BIZ

      Sõidame matatu’ga kesklinna ning satume mulle nüüdseks juba tuttavasse kaosesse. Naomi möödub pealetükkivatest kaubapakkujatest ja muudest tülitajatest rõhutatud rahulikkuse ja enesekindlusega ning ületab tuima näoga meeletu liiklusega sõiduteed, nagu oleks liikuvate autode vahelt läbi trügimine tema jaoks igapäevane tegevus. Parasjagu mitte auto alla jääda üritades taipan, et täpselt nii see ju ongi.

      „Mzungu!” kuulen juba mitmendat korda mulle järele karjutavat. Naomi selgitab, et see tähendab valget inimest ning et selline tänaval järelehüüdmine ongi tavaline. Kõnnin edasi, pööramata hõigetele suuremat tähelepanu – hetkel on olulisemaidki asju, millele keskenduda.

      Kõigepealt näitab Naomi mulle internetikohvikuid, kus interneti kasutamine maksab üks šilling minutis. Seejärel läheme poodi, mis ei erine märgatavalt Euroopa omadest. Ma tahan osta vett ning valida on paljude erinevate firmade ning pudelisuuruste vahel. Seisan minutikese leti ees ja proovin ülevaadet saada, kui Naomi juba kärsitult küsib: „Noh, millist sa siis tahad?” Talle jääb silmanähtavalt selgusetuks, kuidas saab midagi nii kaua valida. Võtan kiirelt viieliitrise vee ning liigun küpsiseriiuli juurde, kus valik on sama mitmekesine. Pärast lühidat valimisprotseduuri märkan Naomi kannatamatut pilku ning haaran esimese ettejuhtuva paki.

      Hoolimata rahanappusest on Naomile antud käsk osta lastele riideid ning nii suundume poe teisele korrusele. Naine vaatab kiirelt lastepükste väljapanekut ning juba ta haarabki mõned paarid. Sama kordub teiste lettide juures. Kolme minutiga on kuhi riideid kokku kogutud.

      Võtan ka endale mõne püksipaari. Mõtlen, vaatan, lähen proovikabiini ning valin lõpuks ühed välja. Kabiinist väljudes saan Naomi pika pilgu osaliseks ning mõistan, et mul läks jälle üüratult aega.

      „Kas sa tahad veel midagi osta?” küsib Naomi.

      Hakkan peaaegu ütlema, et tahaksin lihtsalt poes ringi vaadata, kuid saan viimasel hetkel pidama – vaevalt Naomi seda soovi mõistaks. Seepärast vastan kiirelt: „Ei, muud pole vaja” ning mõtlen ise, kas temal on alati poodi minnes peas valmis nimekiri, mida ta täpselt tahab.

      Järgnevate nädalate jooksul saan vastuse. Jah, Naomi teab alati, mida ta tahab, ning seda kõige kohta, mida ta teeb. Ja mitte ainult Naomi. Minu uue igapäevaelu keskkond on justkui poksiring, kus kõik on alati kaitsepositsioonil ning tegutseda tuleb kiiresti ja otsustavalt. Pole aega kahelda, vaid tuleb olla valmis, sest löök tuleb varem või hiljem. Ebakindlust ja kahtlust kasutatakse ära ning kaotajatele kaasa ei tunta.

      JULIA. LUGU TÄITUMATA OOTUSTEST

      Julia saabumisel orbudekodusse loen ta pilgust välja täpselt samad tunded, mis mindki kohale jõudes valdasid: väsimus ja magamatus, uskmatus, et lõpuks ongi ta kohal, eelarvamustevaba leplikkus ning valmisolek kõigeks. Doktorikraadi tegemise kõrvalt käis Julia pool aastat tööl, et tulla kuuks ajaks Keeniasse ning kohtuda ka kahe lapsega, keda ta on kuus kuud järjest koolirahaga toetanud.

      Julial on kaasas igasugust varustust, mille hulka kuulub hulgaliselt sääsetõrjevahendeid ja käte desinfitseerijaid. Mida päev edasi, seda enam räägib ta soojast dušist, kodustest toitudest, puhtusest, korralikust internetist ja muudest mugavustest, mille puudumine teda selgelt ja iga päev häirib. Paar korda päevas lausub ta justkui ennast veenda üritades tõsisel ilmel: „Ma tulin siia ikkagi laste pärast!” ning võitleb vapralt edasi.

      Julia kõrval tunnen end kohati ebamugavalt. Kuigi olen Keenias olnud vaid paar nädalat, ei oska ma talle mõistuspäraselt selgitada, miks mind ei morjenda duši, interneti ja koduste toitude puudumine ning nelja seinaga ümbritsetud augus seisneva välikempsu, pideva tolmu ja enam mitte isegi sääskede olemasolu.

      Minu jaoks üsna tavalised asjad, näiteks pesukausis pea pesemine, ajavad Julia elevile ning panevad teda täpseid juhiseid küsima ja võidukalt teatama: „Homme proovin selle asja ära!”, nagu oleks tegemist keerulise ja ekstreemse protseduuriga.

      Kaua Julia enda elamistingimuste pärast muretseda ei saa, sest tulevad uued ja suuremad probleemid. Kuna Julia on organisatsioonile interneti teel juba pool aastat vabatahtlikku tööd teinud, teab ta täpselt, kuidas asjad väidetavalt peaksid olema. Ent Murat, vabatahtlik Türgist, kes on orbudekodus meist tervelt kaks nädalat kauem elanud, teab täpselt, kuidas asjad tegelikult on. Paraku ei sobi Julia kujutelm ja Murati kogemus kuidagi kokku.

      Igapäevast neljatunnist õpetajatööd, mida me kirjade järgi orbudekodusse tegema tulime, ei eksisteeri, kuna isegi klasse ei ole moodustatud. Kodulehel reklaamitakse neid muidugi juba pikka aega ning sponsorite toetust üha koguneb. Samuti ei toimi reaalselt ka projektid, mille käigus ostetakse toitu ja loomi kõrbeelanikele, kuigi annetusi on selle jaoks laekunud ohtralt. Veel enam: nimest hoolimata ei olegi siinne asutus tegelikult orbudekodu – enamikul lastel on vähemalt üks vanematest elus.

      Igal lapsel on tavaliselt kaks sponsorit, mõnel isegi kolmneli ning üldine sponsorite arv kasvab pidevalt, kuid orbudekodu direktorile saadab lääne juhtkond igal kuul iga lapse kohta vaid ühe sponsori toetuse. Lapsed peavad kõikidele sponsoritele kirju kirjutama, mida nad ka teevad, seadmata kahtluse alla orbudekodusse jõudvate summade suuruse – neile on oluline, et nad saaksid koolis käia ja süüa. Avastame spondeeritavate nimekirjast ka lapsi, kes on juba ammu orbudekodust lahkunud. Enamasti on nendeks põhikoolitüdrukud, kes orbudekodus elades rasedaks jäid ning kel seejärel sealt igaveseks lahkuda kästi.

      Teades annetuste arvukust, on raske mõista, miks orbudekodu omanik elamistingimuste parandamist oluliseks ei pea. Orbudekodus on liiga vähe voodeid – mõnes voodis magavad lapsed kahe- või kolmekesi. Pesemiseks on vaid paar väikest ruumi, aknad on katkised ning välikempsudes pole paberit kunagi olnud ega saagi olema. Köögis on vaid väga algelised söögitegemisvahendid: sütega töötav pliidi moodi asi, üks laud, paar nuga ja kaussi. Lapsed söövad väljas maas istudes. Loomafarmis, millele samuti kodulehel raha kogutakse ning mida laialt reklaamitakse, elavad hoolimata rohketest annetustest vaid üksikud loomad. Murat lisab, et kohapeal töötavaid direktoreid vallandatakse pidevalt – kohe, kui nad olukorra kohta oma arvamust avaldada või selgitusi küsida julgevad.

      Ühel päeval tuleb Naomi minu ja Julia tuppa ja teatab, et juhtkond mõtleb raha mittesaatmiseks välja üha uusi vabandusi ning orbudekodu töötajaid ähvardab juba üürikorteritest väljaviskamine. Naomi küsib, kas meil oleks võimalik töötajate palgaraha laenata. Alguses ei ole me kindlad, kas meil nii suuri summasid on, kuid siis saame teada palganumbrid – ja need on šokeerivad. Suurem osa töötajaid teenib üle kahe korra vähem riigi 7000šillingilisest miinimumpalgast! Näiteks kokad, kes töötavad kaksteist tundi päevas ja seitse päeva nädalas, saavad palka 3000 šillingit ning eelkooliealiste laste päevased kasvatajad veelgi vähem.

      Orbudekodu direktori ja meditsiiniõe palk on veidi üle Keenia miinimumpalga. Medõde teenis varem haiglas töötades kolm korda enam ning ainus, mis teda orbudekodus hoiab, on tasuta toit ja elamine. On irooniline, et meie Juliaga maksame oma elamise ja söögi eest kuus rohkem, kui enam kui saja lapse eest vastutav ning seitse päeva nädalas töötav direktor palka saab. Ametlikult on tal võimalus võtta vabu päevi, kuid tegelikkuses on see peaaegu võimatu, kuna saja kahekümne lapse peale on kohapeal elavat personali täpselt kaks inimest, kellest üks peab kogu aeg orbudekodus viibima ning teisel on vaja iga päev linnas erinevaid töökohustusi täita.

      Miks töötajad

Скачать книгу