Minu Keenia. Rääkimata lugude maa - Janika Tamm

Скачать книгу

ei alustata mitte kunagi vestlust – sest Keenias on selline käitumine võimalik.

      Ühel päeval toksib Murat telefonis tükk aega kirja, et edastada juhtkonnale meie soovitused orbudekodu elamistingimuste parandamiseks ja raha kokkuhoidmiseks. Üks soovitustest on asendada ebamugav ja kallis telefoniinternet USB internetipulgaga, mida pakub mitu Keenia telefonifirmat. Kuigi orbudekodul on kaks korralikku sülearvutit, peab kogu sidepidamine lääne juhtkonnaga toimuma telefoni vahendusel, saates e-kirju kindlaksmääratud aadressilt, kuhu on ligipääs vaid sellest konkreetsest telefonist.

      Kiri saadetud, jätkavad Julia ja Murat emotsionaalset vestlust, mille käigus selgub järjest enam asju, mis on kirjas kodulehel ja mille jaoks kogutakse raha, kuid mida tegelikkuses ei ole.

      Siis saabub vastus.

      Murat võtab telefoni ning purskab naerma: „Ei ole võimalik! Lugege!”

      Annan lugemise eesõiguse Juliale, kuna talle lähevad need asjad rohkem korda. Ta loeb ning vajub näost ära. Muigan. Meie kirjas olid igati mõistlikud soovitused ning ei usu, et vastus nii traagiline saaks olla. Arvan, et Julia lihtsalt pingutab üle.

      Siis saan telefoni enda kätte ja loen. Loen mitu korda ja ei usu.

      „Kui teile ei sobi minu laste kodu (jah, just nimelt tema laste kodu, mitte tema lastekodu) reeglid, siis lahkuge viivitamatult, kohe täna!”

      Olen segaduses. Niisugune vastus on ebaküpse, ebakindla ja tasakaalutu inimese emotsionaalne purse ning erinevates riikides orbudekodusid omavalt inimeselt ma sellist kohe kindlasti ei oodanud. Eriti veel seetõttu, et kõik mulle kandideerimisprotsessi käigus saadetud kirjad olid väga läbimõeldud, professionaalsed ja ametlikud, mis jättis organisatsioonist ka vastava mulje. Täpselt nagu ka koduleht ning seal esitletud programmid.

      Julia on kurb, segaduses ja häiritud.

      „Nad teavad mind juba pool aastat! Ma olen nende heaks nii palju andnud! Nad teavad mu tööeetikat, minu panust organisatsiooni, ma olen nende heaks nii palju teinud! Kuidas nad saavad lihtsalt ühe kirja pärast paluda mul lahkuda?”

      Märkamatult meie juurde astunud ja viimaseid fraase kuulnud Naomi muigab: „Te ei kujuta ette, mitu korda on minul palutud lahkuda, ja seda oluliselt tühisemate asjade pärast kui teie kiri. Ükskord julgesin ma näiteks küsida, millal jõuab kohale juba nädal aega hilinenud söögiraha lastele, kuna mul ei olnud enam isiklikku raha, et neile süüa osta.”

      Hiljem mõistan, et kirjavahetusele ligipääsu võimaldamine vaid ühest konkreetsest telefonist on juhtkonna kaval tagala kindlustamise viis – juhul, kui vabatahtlikel lahkuda palutakse, jääb kogu kirjavahetus neile kättesaamatuks. Interneti kasutamine mobiiltelefonis on Keenias väga lihtne ning see on laialt levinud. Facebooki postitatakse sõnumeid nii Nairobi peenest kohvikust, külasopis asuvast elektrita mudaonnist kui ka tuuliselt kõrbeväljalt.

      Selle negatiivse kogemuse järel on minu, Julia ja Murati nädalad täidetud koosolekute, plaanide, lugematute kirjade ja soovitustega juhtkonnale – ning järjekordsete järskude vastustega. Meie eesmärk on laste elu võimaluste piires inimlikumaks muuta ning vähemalt mõnigi projekt toimima saada.

      Hoolimata kümnetest läbimõeldud soovitustest tulvil kirjadest, saame – kui solvunud ähvardused välja arvata – vastuseks vaid vabandusi ja keerutamist:

      „Kohalikud direktorid vahetuvad pidevalt ja me ei saa uutele inimestele usaldada suurte summadega tegelemist.”

      „Raha saatmine on kulukas, tegeleme asjadega siis, kui ise kohale jõuame.”

      „Kas tõesti on mõned lapsed kõrbesse tagasi läinud ja enam orbudekodus ei ela?”

      „Meil olid rasked ajad poolteist aastat tagasi, kui meie linna mõjutasid valimisjärgsed rahutused, ja me ei ole paari aasta jooksul veel saanud mõistlike hindadega pakkumist, et seda kohta renoveerida.”

      Meie neid vabandusi ei mõista. 120 lapse eest on palgatud vastutama inimene, keda väidetavalt isegi mitte ei usaldata? Raha saatmist hõlbustavat kohalikku pangakaarti pole suudetud või tahetud teha? Ning korrektsete andmete kogumine, millest sõltub rahade paigutus, peaks olema ju elementaarne? Mõistmatust suurendab see, et ümberkaudsete inimeste info järgi on orbudekodu üks väheseid, mis rahutustes üldse kahjusid ei kandnud, ning et kõikjal on hulgaliselt ehitusteenuste ja – materjalide pakkujaid, kes teeksid töö ära minimaalse kasumi ja palga eest, kuna muidu ei saaks nad sedagi. Kõik on vaid kokkulepete ja läbirääkimiste küsimus.

      Meie päevad orbudekodus on üha enam stressirikkamad. Õpetajatööd me teha ei saa, küll aga on meil naeruväärne kohustus istuda iga päev neli tundi enda raha eest internetipunktis ning saata sponsorlustaotlusi kõikjale, kuhu võimalik. Sama kohustus on ka Naomil, kuigi meil kõigil oleks selle asemel orbudekodus palju olulisemaid asju teha. Jääb selgusetuks, miks ei võiks seda teha sajad internetipõhised vabatahtlikud oma kodudes, kuid ka see on reegel, mida vaidlustada ei tohi.

      Ühel päeval, kui me järjekordselt internetikohvikus enda kohustuslikku nelja tundi täis istume, märkan äkki, et Julia seisab koos Naomiga printeri kõrval, mis väsimatult aina uusi pabereid trükib, ja naerab. Ta naerab südamest, vabalt ja õnnelikult, pisarad silmis – nii, nagu ma teda varem naermas ei ole näinud. Julia naerus kõlab uskmatus, väsimus ja rõõm avastatud tõendite üle. Mõistan, et need on olulised paberid.

      Lähen naiste juurde, võtan paberid ning hakkan sirvima. Numbrid, palju numbreid. Lehekülgede viisi nimesid, igaühe taga rahasummad ning konkreetne eesmärk, milleks isik selle summa annetas. Viimase viie kuu jooksul on annetatud 8000 dollarit, et osta kõrbeelanikele 200 kitse, 180 kana, 6 kaamelit ja 5 lehma. Naomi kinnitab, et sellest summast pole kohale jõudnud mitte midagi ning arvatavasti ei jõua ka. Ma vaatan seda paberit pikalt. Mind ei kohuta ega hämmasta mitte üldsumma suurus, vaid petetud inimeste rohkus. Ma loen ükshaaval neid nimesid ja tunnen, et mul on kõigi nende inimeste ees häbi.

      Ja ma olen vihane, väga vihane!

      Analüüsime Julia ja Muratiga värsket avastust ning üldist olukorda pikalt ning suutmata uskuda, et me ei saa selle situatsiooni muutmiseks tõesti mitte midagi teha, jätkame siiski pingutusi.

      „Ma olen siin ainult nende laste nimel,” korrutab Julia päevast päeva, muutudes samas järjest närvilisemaks. Ta käib rahutult ringi, ei saa magada ega taha süüa. Murat muutub aina tõsisemaks ja mõtlikumaks. Uurime ka internetist, kas varasemad vabatahtlikud ja orbudekodu direktorid on oma kogemustest avalikult rääkinud. Üsna kiiresti leiamegi mõned sarnased kirjeldused, millele on kommentaarides tulist vasturünnakut alustanud orbudekodu lääne juhtkonda kuuluvad inimesed, väites, et sellist negatiivset reklaami tehakse nende lastekodule lihtsalt sellepärast, et „laste toetajaid ja raha hoopis kirjutajate isiklikele heategevusprojektidele saada”. Irooniline, kuid selline avalik arvamusavaldus peegeldab veel paremini juhtkonna mõtteviisi.

      Naomi valab õli tulle kirjeldusega, et orbudekodu omanik ööbib neid külastades Nakuru kõige kallimas hotellis, kuigi orbudekodus on vabu tube ja voodeid – ning samal ajal üritab ta võita internetis kaastunnet väidetega, et müüs heategevuse nimel ennastohverdavalt maha enda maja ja elab nüüd autos.

      Tunnen end jõuetuna. Me oleme järjekordsed vabatahtlikud, kes tulevad, näevad ja kogevad, kellel on infot ja kes teavad, kuid on võimetud seda kasutama ning muutust tooma.

      Ühel päeval külastab orbudekodu lastekaitseametnik, hindab üldolukorda ning teatab, et laste elutingimused ei ole piisavad, et Keenia orbudekodudele kehtestatud nõuetele vastata. Samuti lisab ta, et orbudekodul ei ole ametlikku registreeringut ning kuna laste elutingimused aastate jooksul hoolimata korduvatest hoiatustest paranenud ei ole, siis laseb ta orbudekodu sulgeda juba järgmisel nädalal.

      Naomi kutsub kokku kriisikoosoleku.

      „Ei olegi ametlikult registreeritud?” küsib kustuma hakkava häälega Julia ning väristab

Скачать книгу