ТОП просматриваемых книг сайта:
Tiina Park. Naine teiselt planeedilt. Hille Karm
Читать онлайн.Название Tiina Park. Naine teiselt planeedilt
Год выпуска 2015
isbn 9789949390458
Автор произведения Hille Karm
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Seejärel öeldakse jah-sõna ja abiellunutele sätitakse sõrmused sõrme. Muusika hakkab kõvasti mängima ja otse loomulikult hakkavad tunnistajad kiljuma: „Gorko, gorko!” – „Kibe, kibe!”
Kohe tuuakse kohale ka šampanja ja valge tort. Tort on pealtnäha ilus, lahtilõigatult aga kuiv biskviidikakuke.
Sergei tunnistab mulle pärast, et paarkümmend minutit kestev pulmatseremoonia siin rannas maksab 1000 euro ringis.
„Need olid minu elu kõige kallimad minutid!” ütleb ta õnnest särades.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Andres Dvinjaninov
Haid ja raid, lilleõied ja romantika
Rein nopib kauni valge tiareõie, mis on Tahiti rahvuslill, ja sätib selle endale kõrva taha. Ise räägib juurde: „Siinse kombe kohaselt paneb see, kelle süda on hõivatud, lille vasaku kõrva taha. Õis parema kõrva taga annab sõnumi: olen vaba, on lootust. Minu õis on vasaku kõrva taga. Minu süda on hõivatud.”
Filmime ühel Prantsuse Polüneesia ehk Prantsuse meretaguse maa saartest. See on Bora Bora, mida kutsutakse romantikasaareks. Siia leiavad tee armunud, abiellujad ja mesinädalate pidajad. Siin on lausa kohustus olla õnnelik! Ja lilleõied juustes on siinne komme.
Prantsuse Polüneesia enam kui sajast saarest jõuab meie võttegrupp kuuele. Need on Tahiti, Raiatea, Tahaa, Hiva Oa, Bora Bora ja Moorea.
Bora Boral elame bangalos, mis on ehitatud lausa vette. Muusika ja laulu saatel saabub meile lilleõitega ehitud kanuus hommikusöök. Kuidas õnnestukski olla niisuguses paradiisis õnnetu?!
Meie oleme oma giidi Patricku paadis. „Läki ujuma!” kutsub Patrick. Loomulikult läheme. Otse paadist. Sukeldub ka meie operaator Aare Varik koos veekindla kaameraga.
Enne laevasõitu annab Bora Bora giid Patrick meile juhtnööre, kuidas koos haidega ujudes käituda. Vasakult: Aare Varik, Rein Kilk, Tiina ja Patrick.
Janette viib meid oma jahiga sõitma. Tahitil on peaaegu igal teisel inimesel isiklik jaht.
Ujumine ja sukeldumine poleks teab mis ime, kui mitte… Kui seal vees ei ujuks ka haid. „Taimetoitlased nad ei ole,” teatab meie instruktor napilt. Rahustab meid aga sellega, et on haisid enne meie sukeldumist kaladega toitnud.
Pisut kõhe on ikkagi. Ja üsna imelik, kui vee all näed teravahambulist haid otse enda kõrval. Tõstab adrenaliini. Ja kuidas veel. Mul on tunne, et hai näksib mind…
„Veealune maailm on fantastiline! Vesi on veel paarikümne meetri sügavuseski täiesti läbipaistev. Väga vinge!” kiidab Rein veepinnale jõudes.
Tagasi kaldal, märkab Rein, et ta käsivars on kriimustada saanud. Siis ikkagi hai on teda vee all näksanud? Et mitte öelda hammustanud.
Reinul seisab ees veel üks katsumus: raide toitmine. Rai ja hai kõlavad eesti keeles üsna sarnaselt, kuid muidugi on raid haide kõrval täiesti ohutud kalad. Nemad ujuvad vee peal laperdades nagu suured rätid. Võib-olla võib neid pidada meie lesta suurekasvulisteks sugulasteks.
Instruktor õpetab meid raisid söötma. Rein ei leia „rättkala” sees kuidagi avaust, kuhu toit pista. „Neid tuleb vist kõrva kaudu toita,” arvab ta lõpuks.
Kaldal ootab meid jumalik õhtusöök. Mõne tunni eest on kuumade kivide ja banaanipuu lopsakate lehtede alla maetud pool põrsast ja magustoiduks banaane. Nüüd on kõik küpseks haudunud.
Viib keele alla.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Rein Kilk
Paul Gauguini jälgedes
Noormehe nimi on Tematai. Tema paljas ülakeha on üleni mustreid täis. Ta ütleb, et tätoveeringud on tema pass. Nii on Hiva Oa saarel alati olnud.
„Meie saarel on elanikke alla kahe tuhande. Sünnitama minnakse teistele saartele, sest haiglat siin pole,” räägib Tematai meile kohalikest oludest.
Hiva Oa saarele Markiisisaartel satub turiste harva. Meie lendasime Tahiti saarelt siia poolteist tundi. Põhja poole, ekvaatorile lähemale. Loodus pole siin nii lopsakas kui Prantsuse Polüneesia teistel saartel. Ainukesteks metsloomadeks on kitsed.
Selles majas Hiva Oa saarel elas Paul Gauguin surmani. Tõsi, vahepeal põles hoone maha, kuid see restaureeriti endisena. Rein Kilk oskab põhjalikult rääkida Gauguini majamuuseumi igast pildist.
„Inimeste ohverdamise ja söömise komme oli meil veel sada kakskümmend aastat tagasi,” avameelitseb Tematai. „Suguharud võitlesid omavahel. Vangi võetud vaenlased keedeti laupäeva õhtul supiks,” kinnitab ta, lai naeratus näol. Mõtlen, kuidas minu vanaisa ehitas sel ajal juba oma talu Väo külas. Nemad aga tegid ikka laupäevaõhtuti vaenlase vangidest pidulikke supisööminguid.
1891 sattus Tahitile ja hiljem Hiva Oale tormilise ja seiklusliku eluga Paul Gauguin, üks tuntumaid prantsuse postimpressioniste. Hiva Oal elas Gauguin oma elu viimased kolm aastat. Nüüd on siin tema majamuuseum, mitu ruumi täis tema maale – tõsi küll, reprosid.
„Gauguini kaudu olen justkui ammu tuttav kogu selle piirkonna ja siinsete inimestega,” teeb meie saatejuht Rein majamuuseumi saalides ringi jalutades avastuse. Ta soovitab televaatajatel vaadata kunstiraamatuid Paul Gauguinist: „Kui hiljem siia tulete, siis tulete juba nagu tuttavasse paika.”
Polüneeslased matavad oma surnud koduaeda või lausa elumaja alla. Siiski on Hiva Oal ühel kõrgel kaljul ka surnuaed. Siit leiamegi Paul Gauguini haua, mis on väga lihtne: suur põllukivi tema nimega ja seda ümbritsevad munakivid. Panen hauale lilli.
Rein on ette valmistanud Puškini värsid eluajal endale püstitatud ausammastest. „Kas surm ongi see piir, mis teeb inimesest suure?” mõtiskleb Rein Gauguini haual. Oma eluajal oli Gauguin ju päris paheline mees: priiskava elulaadiga, vägijookide pruukija ja noorte tütarlaste ahistaja. Tema kunsti peeti tollal isegi Pariisis liiga erootiliseks. Kõik muutus pärast tema surma. Gauguinist sai suur kunstnik ja Polüneesia kommertssümbol.
Kunstniku pojapoeg elab sellel saarel praegugi. Kõik, kellelt tema kohta küsime, kinnitavad, et ta ei taha kohtuda ajakirjanikega. Pojapoeg on 54aastane ja tegeleb kookospähklite töötlemisega.
Samal kalmistul on veel ühe tuntud mehe haud. Siia on maetud Jacques Brel koos oma poiss-sõbraga. Jacques Brel, prantsuse keeleruumi kuuluv Belgia šansoonilaulja, helilooja, näitleja ja filmirežissöör avastas enda jaoks samuti selle imelise saare. Küpses eas õppis ta lenduriks ja ostis lennuki. Tema lennuki angaar asub otse Paul Gauguini majamuuseumi kõrval. Samuti seilas ta siinsetel vetel uhke purjejahiga.
Sõit saare peaaegu olematutel kruusastel mägiteedel on paras katsumus. Lõuna on meil restoranis Marie Antoinette, mis asub saare teises servas. Restorani nime järgi ootame midagi põnevat. Operaator Aare Varik sätib juba kaamera valmis. Kahel pool ikka põõsad ja põõsad ning põõsaste vahel pisike plastikust katusega putka. See ongi restoran. Laudadel lilleline vakstu ja toiduks plastmasstaldrikul kotlet salatiga. Taipan, et söögikoha nimega on veidi üle pingutatud.
Lilled Paul Gauguini hauale Hiva Oa saarel.
Kui lõuna läbi, kutsub ettekandja meid seina ääres asuva laua juurde.