ТОП просматриваемых книг сайта:
Tiina Park. Naine teiselt planeedilt. Hille Karm
Читать онлайн.Название Tiina Park. Naine teiselt planeedilt
Год выпуска 2015
isbn 9789949390458
Автор произведения Hille Karm
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Pärast sõitu ulatatakse igale soovijale 25 euro eest kelgusõidu DVD. Hoian seda siiani alles.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma
Nemad saavad jõudu päikesest
Ma seisan nõutult Varaderos hotelli registratuuris. Autorendi kohta on seal lausa silt üleval, kuid minu püüdlused järgmiseks päevaks autot rentida jooksevad liiva.
„Me ei saa anda teile autot ilma juhita,” teatab tütarlaps leti tagant.
Ulatan talle oma autojuhiloa. Ta noogutab ja ütleb, et tore, kuid ilma juhita autot pole tal ikka lubatud turistidele üürida.
Oleme Markoga otsustanud sõita Santa Clarasse, Trinidadi ja Sigade lahe ( ingl: Bay of Pigs, hisp: Bahía de Cochinos) äärde, mis asuvad saare teises otsas. Pärast pikka arutelu üürime auto, kuid saame selle ikka ainult koos juhiga.
Autojuht David, kes meid järgmisel hommikul hotelli fuajees ootab, on sõstrasilmne lõbus Kuuba poiss. Seljas korralikult puhtaks pestud ruuduline kauboisärk. Mis sest, et natuke kulunud. Hõbedane Ford pole muidugi kõige uuemate autode killast, kuid liigub.
Sõit Santa Clarasse kestab ligi viis tundi. Teel märkame toidupoodi ja palume peatada. David ei tohi turistidele vahepeatusi teha, kuid ilmselt paremat jootraha oodates teeb ta meie palvel siiski peatuse.
Toidupood on omaette vaatamisväärsus. Meenutab kõvasti meie nõukaaega. Riiulitel seisavad ainult üksikud tangupurgid ja kuivanud saiapätsid, kõik muu on talongikaup. Naine kaunis pikas punases seelikus astub meie järel poodi, ulatab oma talongi ja väikese piimaämbri. Müüja täidab ämbri tagatoas piimaga. David kiirustab meid edasi sõitma ja nii jäävad järgmised episoodid nägemata.
Maanteed on Kuubas kummalised mitte seetõttu, et asfalt meenutab kohati konarlikke hangunud laavavälju, vaid eelkõige seepärast, et puuduvad teeviidad. Ka ei ole võimalik osta kaarti, mille järgi sõita. Tundub, et ikka veel on kõik salastatud.
Santa Claras asub erakordselt suur ja võimas memoriaal Che Guevarale, mehele, kes 1956. aastal purjetas koos vendade Castrotega Mehhikost Kuubale, et kukutada tollase Kuuba valitseja Batista sõjaväeline diktatuur. Pärast kaht aastat ja seitset päeva võitlust see neil õnnestuski.
Saatesari „Päikesepüüdja”, 2004. Tiina püüab päikest helendajaga Varadeo rannas Kuubal. Assisteerivad saatejuht Marko Matvere (vasakul) ja operaator Aare Varik (paremal).
John Kennedy ütles Che kohta: „Vaieldamatult hull, kuid tema hulluses on geniaalsust.” Hemingway arvates oli Che meie aja kõige täisverelisem inimene.
Pärast Che surma muutis Fidel Che kultuse Kuubal ametlikuks. Nüüd on käes aeg, kui revolutsiooni hakatakse rahaks tegema. Che pildiga särgid ja tema must müts on kuum kaup. Isegi golfimeened on Che kujutisega, kuigi tema ise ei mänginud golfi kordagi.
Kasimata koloniaalarhitektuuri ja sõbraliku olekuga Trinidad meenutab midagi väga ammust. Naised müüvad tänavatel oma käsitööd. Põhiliselt laudlinu ja linikukesi. Ühes värskelt renoveeritud puumajas ajab kunstiäri Frederic. Ta lõpetas möödunud aastal Havannas kunstiakadeemia ja loob Trinidadi oma maaligaleriid. Tema maalid meenutavad lastejoonistusi, värve on neil kuhjaga.
Kuuba – see on nagu ajamasinareis minevikku. Kohati tundub, eriti vanu, väga kasutatud USA autosid vaadates, et sellist pilti ei tohiks enam olemas olla. Aga on. Sellesse pilti kuuluvad ka Fideli loosungid, fotod ja raamatud. Fideli päike on kohustuslik. Selle sära jätkub kõikjale. Castro pole võimeline sünnitama ühtki ideed, mis oleks tavaline. Tema üks ideid on panna üles suured monitorid igasse kooliklassi – nii saaks kogu maa korraga õppida üht ainet väga hästi tehtud video järgi. Õpetajate liiga isiklikke seletusi aine kohta polevat lastel vaja kuulata.
Tekib tahtmine öelda: vaesed kuubalased! Aga see oleks vale. Ahastama panevat vaesust on ümberringi küllalt, kuid kuubalaste helge olemus ei lase sel välja paista.
Võib-olla on kümne aasta jooksul, mis meid praegu sellest reisist lahutavad, Kuubal midagi muutunud, kuid küllap vajavad kuubalased siiani jõudu päikesest.
Saatesari „Päikesepüüdja”, saatejuht Marko Matvere
I did it!
Minek
Takso jätab meid Koiduga karnevali võitjate paraadi õhtul maha paar kilomeetrit enne sambadroomi. Taksojuht ütleb, et ta ei tohi kaugemale sõita. Kasseerib meilt kokkulepitud hinna 200 dollarit ja sõidab uhkelt minema. Edasi peame ise hakkama saama.
Meie sambakool Imperatriz Leopoldinense on tulnud tänavuse karnevali ettevalmistuse üldarvestuses neljandaks. Võitja on kool Vila Isabel, osaleda saavad Rio de Janeiro 12 suurest sambakoolist kuus parimat. Iga kool saadab paraadile 4000 tantsijat. Kooli nimekirja pidime end juba maikuus panema. Ilma ühtegi sellisesse kooli kuulumata poleks me karnevalil osalema pääsenud. Meie õpetaja Eduardo Campello selgitas, et karnevalisamba sammud on võistlustantsu sammudest lihtsamad, kombinatsioone on vähem, põhiline on vastupidavus ja meeleolu.
Tantsuhoos sambadroomil 30 000 pealtvaataja ees, veebruar 2013.
Tantsijaid on sel õhtul sambadroomil ligi kakskümmend viis tuhat. Ja kujutage ette! – mitte mingeid silte, mis juhataksid, kuhu peaksid esinejad minema. Meil pole aimugi, kus saame riietuda. Kostüümid on lahtiselt käes, iga kostüüm maksab ligi kuussada dollarit. Äkki näeme üht samasugustes rõivastes paari. Selge: need on meie kooli tantsijad. Hakkame nendega koos jooksma, kuni jõuame kõrge raudväravani. Seal seisab politseinik ja selgitab käte abil, et pangu me kostüümid selga, muidu staadionile ei saa. Kuna ka mõni teine kohmerdab sealsamas oma riidekuhila otsas, saame aru, et tänav ongi riietusruumiks.
Samas peamepress office’ist kätte saama pressipääsmed. No on alles kolgatatee seda pressiputkat leida. Küsime mitme politseiniku käest, kus asub press. Nad ei saa aru ühestki ingliskeelsest sõnast. Kulub vähemalt tund, enne kui leiame õige putka ja saame kätte pressikaardid.
Kostüümid
Aluskombinesoon on punase-valge-sinisetriibuline kõige jõledam rõivaese, mida eales olen näinud. Selle peale tuleb punasekirju papist seelik. Õlakud on traadist alustel nagu varieteetantsijatel, peakatte küljes kaks suurt topsi pikkade pabersulgedega. Peakatteks on meetrikõrgune peletisenägu pikkade mustade plastmassist juuste ja irvhammastega. Pildi peal pole seesugusel kostüümil midagi viga, kuid katsu sa lõunamaa kuumusega seal sees olla! Ainuüksi hiiglaslik peakate kaalub kaks kilo…
Siis veel punased säärised ja sandaalid. Koidul on jalas omad Nike tossud ja ta peab need sandaalide vastu vahetama, muudes jalanõudes tantsima ei lasta. Koit vaatab õnnetu näoga ringi: „Kuhu ma need tossud küll pistan?”
Pakun oma väikest punast seljakotti nende panipaigaks. Pärast kahetsen, sest lisaks viiekilosele kostüümile tuleb mul kanda kaamerat ning iPhone’i, ja nüüd veel ka tossusid. Kerge see pole. Viimasel staadionikilomeetril tunduvad Koidu jalanõud kaaluvat juba sada kilo…
Kogunemiskohas
paluti meil olla kell 21.00. Oleme 21.45. Karneval ei pidavat siin kunagi täpselt algama.
Rõõmuga näeme samasugustes punastes kostüümides tantsukoolikaaslasi. Hingame kergendatult: oleme õiges kohas! Nüüd esinema! Ees ootab kolme kilomeetri pikkune staadioniring, mis tuleb läbi tantsida pooleteise tunniga. Kuid läheb veel ligi kolm tundi. Enne meid läbib staadioni kolmekilomeetrise tee neli sambakooli. Oleme ootamisega juba päris higised, sünteetiline paks kombinesoon soonib kaela, peakatted oleme vahepeal lausa asfaldile pannud.
Igaüks