ТОП просматриваемых книг сайта:
Tiina Park. Naine teiselt planeedilt. Hille Karm
Читать онлайн.Название Tiina Park. Naine teiselt planeedilt
Год выпуска 2015
isbn 9789949390458
Автор произведения Hille Karm
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
4. Kuigi Palermo liiklus on ohtlik, sõida sinna!
Oleme oma väikese filmigrupiga Pretoria Piazza väljakul ja vaatame siin seisvaid voorimehi. Neid on kaheksa. Küsin operaatorilt, kas peaks voorimehega mööda tänavaid sõites filmima. Vastus on eitav, sest hobukaarik loksub sõites ja seega liigub ka kaamera. Hea ongi, et ei tule filmides sõita, sest 15 sõiduminutit maksab selles linnas 30 eurot.
Via Vittorio Emanuele ja Via Maqueda tänavate ristumiskohal asub linna ajalooline keskus Quattro Canti (Neli Nurka). Seda iseloomustavad kaks suurt barokset kirikut ja nende vahel olev 16. sajandist pärit monumentaalne Pretoria purskkaev. Via Vittorio Emanuelest lääne pool asuvat Normannide paleed (Palazzo dei Normanni) filmime ka seestpoolt. Vaatamata palavale ilmale ja paljudele turistidele, on kirikus mõnusalt jahe ja väga vaikne. Tundub, et nii palju ilu ei ole võimalik korraga vastu võtta, kuid meil on aega täpselt tund ja nii teeme nagu tavaliselt kõik ständid ja vaheplaanid selle ajaga ära.
Mazzaro rannas Sitsiilias, kuhu tuleb Taorminast sõita alla funiva’ga (mägitrammiga), on ainult üks väga luksuslik hotell. Jõuame operaatori ja saatejuhiga hotelli fuajeesse. Peame natuke ootama. Istume rõdul, kust avaneb muinasjutuline vaade Vahemerele. Meie kõrval istuvad kõhn mees ja päris tüse naine. Naisel on jalas väga kallid Versace’i teksad, lausa läikivate tikanditega, ja mehel peas õlgkaabu. Nad ei räägi omavahel sõnagi. Mees võtab kotist ajalehe ja hakkab lugema venekeelset kortsunud ajalehte Kurskije Novosti (Kurski Uudised). Saame aru, et selles luksushotellis on põhikülalisteks venelased. Nemad oskavad leida igalt poolt maailmast üles parimad hotellid.
Saatesari „Normanni vallutused”, saatejuht Henrik Normann
Seišellidel on rannas paljajalu filmida väga mõnus, sest ookeanis loksub kogu aeg 27kraadine vesi.
Soe ookean on ilus koht, kus…
Filmime Mauritiuse saarel. Sõidame läbi väikeste külade saare põhjaossa, kus meid ootavad Lola ja Louis, kel on firma Scuba-Doo.
Lola on lokkavate pruunide juuste ja sama värvi silmadega jutukas prantslanna. Louis on musta kikkhabemega sportlik härrasmees. Tunneme end nende juures nagu omas kodus. Istume pika laua taga piiniate all, joome karastavaid jooke ja täidame ankeedi, milles kinnitame, et oleme täiesti terved.
Scuba-Doo laev on ankrus siinsamas rannas. Meeskonda kuulub kaheksa päikesepruuni Mauritiuse poissi. Me läbime kuiva treeningu laeva ninasse paigutatud uhiuutel läikivatel allveeskuutritel. Neid on kokku kolm. Seejärel peame pugema suure läbipaistva kiivri alla ja istuma skuutri sadulasse. Peame laskuma kolmekesi korraga. Meiega tulevad vee alla kaasa kaks instruktorit. Skuutri küljes on hapnikuballoon, mis kohe avatakse. Laskumisel ookeani põhja tekib kõrvadesse selline valu nagu mõnikord lennukis. Kästakse neelatada. Teeme seda. Meie operaator Meelis hoiab nina näppudega kinni.
Ka seda on soovitatud. Siis on valu vähem. Andres ei pilguta silmagi ja on seda nägu, nagu sukelduks ta ookeanipõhja iga päev.
Veealune skuuter näeb välja selline, väga hea disainiga ja mugav kasutada. Ka Andres Dvinjaninovile on see esimene kord ookeanipõhjas niisuguse riistapuuga sõita.
Skuutriga kimada vee all kahjuks ei tohi. Instruktor näitab sõidusuunda ja meie peame teda kuulama. Gaasi, õigemini nuppu käepideme juures, tohib vajutada ainult õrnalt. Mul läheb plastikkiivri aken uduseks. Instruktor on öelnud, et siis tuleb käsi märjaks teha, viia vaikselt õlgade juurest kiivri alla ja teha klaas puhtaks. Nii teengi ja kohe on selgem pilt.
Meie ümber ujuvad kollase- ja pruunikirjud lapikud kalad. Palju kalu. Kaugemale jäävad halli-, valge- ja punasetriibulised priskemad isendid. Instruktor Tom hoiatab kivikala eest. See kala paistab ookani põhjas nagu kivi, ei liiguta ennast, kuid ta ei salli, kui temast üle sõidetakse. Kohe tuleb varbast ampsama.
Läbi hiigelkiivri paistab merepõhja maailmas kõik väga väikesena. Teised skuutrisõitjad on nagu päkapikud. Alles siis, kui Andres minu varvast sikutab, muutub ta käsi suuremaks. Korraga haarab Meelis oma jalast. Kala on siiski talle hambad säärde löönud! Äkki ongi too kivikala?
Instruktor Tomil on kaamera ja ta filmib meie võidusõitu. Kui pärast uuesti tagasi kuival maal oleme, perenaise Lola punast veini joome ja tema küpsetatud kevadrulle sööme, ulatab peremees meile päeval ookeani põhjas tehtud video.
Samal päeval. Pill tuleb pika ilu peale
Päike loojub täna kell 19.20. Läheme päikeseloojangu kruiisile. Erilist rõõmu teeb see uudis Andresele, sest temal on lubatud juhtida uhiuut katamaraani. Taevas on kord veripunane, kord lillakas. Leekivpunastes kostüümides tantsijad hõljuvad laevalael. Nende laul on ühteaegu kurb ja rõõmus. Kuidagi võõras, kreooli ja portugali muusika segu.
Andres juhib katamaraani ja meie Meelisega filmime. Andres alustab roolis: „Õrnpunaseid purjeid ma loojangul näen…” Tantsijad võtavad kohe hoo maha. Meeleolu on raske kirjeldada – soolane India mereõhk, veripunane taevas, veiniklaasid baariletil ja liigutavad meloodiad.
Minu ema ütles ikka, et pill tuleb pika ilu peale.
On nii lõbus, et poleks loogiline, kui kõik lõpeks hästi. Keset tantsu käib hirmus raksatus. On selline tunne, et kohe on käes maailma lõpp. Laev jääb seisma ja valgus kustub.
Laev on sõitnud karile. Vähemalt mind tabas mõte, kas nüüd ongi kõik. Ümberringi valitses pilkane pimedus. Elekter kustus silmapilkselt. Isemoodi mõtted tulid: siit me enam ei pääse, soe India ookean on ilus koht, kus uinuda. Kell oli juba üle südaöö. Pimedus mõjus kummaliselt. Kuulda oli vaid lainete mühinat ja Lola ahastavaid karjeid. Kaunite pruunide juustega Lola lebas põrandal maas ja röökis südantlõhestava häälega. Kallast ei paistnud kuskilt.
Kapten Thomas oli väga rahulik. Katamaraan oli ju uhiuus. Pea kaks tundi ootasime pilkases pimeduses, kuni tuli teine laev, mis meid karilt lahti tõmbas ja kuidagi kaldale vedis.
Me ei läinud põhja. Kõik jäid ellu.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Andres Dvinjaninov
Üle marmorpõranda otse basseini
Sahistan valgete sametsussidega mööda Itaalia marmoriga kaetud põrandat ja püüan kokku lugeda valgeid froteerätikuid, mis siia igale poole on laotatud. Saan üle kahekümne. Koristaja käib kaks korda päevas ja õhtul paneb voodile mõne uue kreemi või vannisoola ning muidugi šokolaadikommi.
Constance Ephelia Resort on nagu pool Kadriorgu. Mere äärde palmide alla on ehitatud ainult luksusvillad. Minu villa kannab nime Spa villa. Andresel on Beach villa. Villa aias kasvavad eksootilised taimed ja seal on suur bassein. Ühekordse villa magamistoast saab astuda üle marmorpõranda otse basseini.
Kuhu Seišellidel ka vaatad, igal pool on ilus. Oma basseinist rääkimata.
Kui siia jõudsin, tervitas mind elutoa laual jäänõus pudel šampanjat. Magamistoast edasi tuleb riietusruum, seejärel ülisuur vannituba koos voodiga, mis kiigub laes. Edasi tulevad saun ja külalistetoad. Hotelli müügimänedžer Shantal räägib, et hotellistaff’i kuulub 850 inimest. Külalisi mahutab hotell maksimaalselt 550. Siin on kuus restorani, spaa, jõusaal ja kõik muu vajalik.
Täna käisime külas Seišellide kõige kuulsamal kunstnikul Michael Adamsil. Toredad värviküllased maalid. Kui olime võtte lõpetanud, kinkis ta mulle ilusa graafilise lehe.