ТОП просматриваемых книг сайта:
Tiina Park. Naine teiselt planeedilt. Hille Karm
Читать онлайн.Название Tiina Park. Naine teiselt planeedilt
Год выпуска 2015
isbn 9789949390458
Автор произведения Hille Karm
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tiina Park on hulljulge. Liibanonis hoiatati meid, et riigi igasse ossa minna ei tasu, võib vangi sattuda. Aga ega Tiina ei kuulanud. Läksime ikka igale poole, kuni meie operaator kinni võeti ja pokri pisteti. Õnneks lasti ta õhtuks vabadusse, aga lugu oleks võinud lõppeda hullemini. Meie oleme harjunud, et üks riik on üks riik, aga Liibanon ei ole, erinevad religioonid lõikavad selle pooleks. Ühes osas on kristlased, seal võib kirikus käia, aga teises on ainult „Allah! Allah!”.
Enne reisi annan mina proua Pargile aru, mis mul riidekapis on. Kuigi ta pole mul kordagi kodus käinud ja veel vähem mu riidekapi sisu näinud, ütleb tema, mida peaksin kohvrisse pakkima: „Ei, ära seda võta, see on valge, valge pole ekraanil hea. Aga too teine võta, jah!” Ükskord pesi mu abikaasa safarisärgi just enne reisi ära, pani rõdule kuivama ja… sinna ma ta unustasin. Proua Park ostis kohapeal mulle kallist poest kalli särgi, just niisuguse, mis saatesse värvi, materjali, stiili ja tegumoe poolest sobis, ning ulatas selle mulle: „Palun, sinu särk on siin, hakkame filmima!”
Emahunt Tiina Pargi põhireegel ja deviis on: „Kõik peavad olema happy’id! Ma ei taha enda ümber näha virisejaid, vingujaid, kaebajaid, etteheitjaid ega süüdistajaid!” Võib-olla õppis ta rõõmsa olemise selgeks Ameerikas, võib-olla mujal, igatahes on see Tiina Pargi tsementeeritud alusmüür, millele ta toetub. Teist sellist imetlusväärset naist ma ei tunne. „Tänu” sellisele olekule jääb ta aga paljudele hambusse. Ei väsita uurimast, kustkohast ta reisideks raha saab ja kuidas tal kõik õnnestub. Tegelikult on õnnestumiste taga ränk töö.
Tiina Pargil on olnud elus piisavalt põhjust olla läbinisti kurb ja masendunud, võib-olla on ta olnud kohutavas letargias. Küllap ta on seda endale lubanud, kuid ainult siis, kui ta on täiesti üksi, ainult iseendaga. Mina pole teda sellisena näinud. Planeeritud reis seisis meil ees kohe pärast seda, kui tema poeg ootamatult suri. Tiina helistas mulle, teatas, mis juhtus, ja küsis nõu, mida reisiga teha. Minu arglik nõuanne kõlas: „Kindlasti minna reisile, raputada leinataaka endalt maha nii palju kui võimalik.” See reis toimus. Tiina tuli reisile, ainult ta huuled olid veidi kriipsumad kui muidu.
Küprosel on meri ja kaljud teistsugused kui mujal.
Filmimise ajal Tiina Pargile vastu rääkida ei tasu, sellest ei sünni midagi head. Tema reegleid tuleb täita, ei tasu küsida, miks. Härjavõitlusel Sevillas tahtsin pärast teist härga ära tulla, verine värk pole minu jaoks, kuid lahkuda ma ei saanud. Tiina Pargi režii nägi ette kõigi kuue härja hingeheitmist, minu monoloogi alguses ja lõpus, ning ma pidin mitmetunnise verise etenduse vastu pidama.
Prantsuse Alpides pidin harrastama mäesuusatamist. Mis siis, et elus esimest korda, ja mis siis, et eksisin 2500 meetri kõrguselt üksinda alla tulles rajalt. Õnneks jõudsin hotelli tagasi, ainult kindad kaotasin ära.
Guadeloupe’il, kus Tiina Park oli ka operaator ja ees oli kärestikuline jõgi, ütles kaval „emahunt”: „Jüri, nüüd võtke kaamera enda kätte! Ma olen kerge ja tugev vool võib mu pikali lükata, kaamera saab märjaks.” Mina vastu: „Aga kui mina kukun, mis kaameraga siis juhtub?” Tema: „Aga äkki teie ei kuku?” No mis mul üle jäi, nii ma läksin: kott hambus, kotad ühes ja kaamera teises käes, põlvini vees, libedad kivid paljaste jalgade all. Vaat see oli raske. Aga kohale me jõudsime ja sama teed täpselt samal viisil tagasi samuti.
Kaamera jäi kuivaks.
Leinavärvides „malelaud” ja teekond vihmavarjuga
Grande-Terre’i saarel on kohalik surnuaed mustvalgetes värvides. Oleme sattunud nagu male meistrivõistlustele. Kõik hauaplaadid ja kabelid on ruudulised, kaetud kohalike glasuurpottidega. Giid Wilhelm räägib, et mõnel maal on leinavärviks valge, teisel must. Seega sobivad surnuaeda mõlemad värvid.
See on katoliku surnuaed, sest enamik saare elanikke on katoliiklased. Näib, et eriti tihti siin ei käida. Elavaid lilli pole üldse. On mõni paberist õis ja kuumusest üles sulanud hauaküünlad. Üks koristaja pühib haudadevahelist teed suure luuaga. Troopiline kuumus hõljub üle surnuaia.
Meie giid Teddy (keskel) tuletab meelde: „Ilma vihmavarjuta ärge Guadeloupe’is vihmametsa tulge!”
Teeme ruttu esimese võtte. Jüri pole veel harjunud, et mina olen ka operaator. Ma ei saagi aru, kas ta usaldab mind või ei. Igatahes kõik läheb sujuvalt ja võime Grande-Terre’il edasi sõita. Ümberringi laiub lauskmaa. Mägesid pole.
Guadeloupe’i teine „liblikatiib” Basse-Terre on mägine. Seal asub vulkaan Soufrière, kõrgus 1467 meetrit. Vulkaani kraatrile saab päris lähedale ronida. Järgmisel päeval oleme valmis vulkaani vallutama, kuid hommikul aknast välja vaadates näeme tihedat sadu. Sadu kestab terve päeva. Tavaliselt siin nii pole.
Sõidame siiski mäe jalamile. Meid ootab kohalik giid Teddy. Inglise keelt Teddy suurt ei räägi, kuid ta teeb meile selgeks, et täna päris tippu ronida kindlasti ei saa. Oleme nõus ronima poolele teele. Peidan kaamera jopehõlma alla ja me hakkame ülespoole marssima. Trepid on libedad ja tee künklik. Läheme ikka edasi. Hakkab sadama lausa paduvihma. Seisame natuke metsas puude all ja Teddy ei soovita meil enam kaugemale minna. Niikuinii vulkaani ei näe. Ümberringi hõljub paks udu.
Aga me peame loo vulkaanist kindlasti valmis tegema. Tekstid on ju ette valmistatud. Nii ongi Wilhelm vihmavarjuga minu ja kaamera kohal upakil. Jüri seisab lausvihmas ja loeb soravalt oma teksti. Kardan, et niiskus paneb kaamera seisma. Õnneks nii ei juhtu. Teadjamehed on mind õpetanud, et kui on niiske ilm, tuleb kaamera pabersalvrätikutesse mässida. Niiskus imbub siis paberisse.
Just nii teengi. Ja kaamera on OK!
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma
Mõeldagi võimatu, kuid…
Inimene tahab ikka midagi võimatut. Minu jaoks oli mõeldagi võimatu, et kihutan bobikelguga Albertville’i olümpiarajal, pealegi 110kilomeetrise tunnikiirusega. Kuid just seda ma tegin. Teinekord on isegi natuke hirm selle ees, mida me varem pole kogenud ega proovinud. Teadsin, et sellisel rajal võib surma saada.
See hommik on Alpides ilus ja väga külm. Teeme enne sõitu saate jaoks intervjuu instruktor Johniga. Tema selgitab, mismoodi tuleb kiivrid pähe panna. Laskumisel on kõige vajalikumad kiivrid. Kui suur kiirus viskab su kelgu vastu seina, jääb hiigelkiivri all vähemalt pea terveks. Kaalub see kiiver nii umbes paar kilo. Kiivri alla käib naljakas helesinine marlist arsti- või dušimüts. Nii püsib kiiver paremini peas ja kõik on steriilne.
Bobikelgu piloot on Jüri Aarma. Tiina istub tagareas. Tunnikiirus on 110 ja jää on libe nagu klaas.
Lühike tee riietusruumist kelguni on nagu väga hästi lihvitud liuväli. Koperdame seina vastu toetudes kelkudeni. On tõesti väga libe. Ütlen Jürile: „Ma annan sulle käe!”
Kaks kelku stardivad korraga. Kummalgi on oma rada. Jüri istub kelgus kõige ees ja mina tema taga. Kelgu äärel on kaks kaamerat. Need on siin alati. Ikka selleks, et salvestada sõitjate karjeid ja vastu seina kaldumist. Kaamerasse jäävad ainult meie hirmunud silmad, sest midagi muud kiivri alt välja ei paista. Selle reisi saates on näha minu punased kindad, kui ma käed Jüri õlgadele panen.
Siis lükkab instruktor kelgud lahti. Ja edasi on kõik ainult üks hirmus kiirus. Naudime seda kiirust. Kardan, et kohe-kohe läheb süda pahaks. Õnneks ei lähe. Aga mu vaesed küljelihased! 110 kilomeetrit tunnis serpentiinitaolisel bobikelgurajal on neile päris karm. Läbi pea käib mõte, et oleksin võinud enne veidike soojendust teha. Teinekord olen targem.
Meelde jääb see sõit aga alatiseks.
Jüri