ТОП просматриваемых книг сайта:
Tiina Park. Naine teiselt planeedilt. Hille Karm
Читать онлайн.Название Tiina Park. Naine teiselt planeedilt
Год выпуска 2015
isbn 9789949390458
Автор произведения Hille Karm
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Nahkhiir või kondine küülik?
Filmime Seišellidel Praslini saarel Constance Lemuria hotelliscooking session’it. Meie mõistes on see köögisaate episood.
Tean juba ette, mille peakokk Marcus on meie saate jaoks välja mõelnud. See on nahkhiirepraad. Eelmisel õhtul olime nahkhiiri saarel ringi lendamas näinud. Meie meelest on nad väga armsad ja samas eksootilised.
Marcus on suurde verandaga söögisaali valmis pannud valge linaga laua, mida kaunistavad eksootiliste puuviljade kuhilad.
„Ma olen sündinud Indias,” lausub Marcus säravalt naeratades. „Mu ema armastas väga süüa teha ja kodust olen toonud kaasa ka enamiku maitseaineid, mida täna kasutan. Kas tahate proovida?”
Ta lausa tirib meid maitseainetopside juurde ja hakkab igast maitseainest lugusid pajatama. Meile tundub see nagu hiina keel.
„Koriandrit on ju meil ka,” kostab Andres elutargalt. „Pole siin midagi nii enneolematut.”
Enne pannile panemist võib vaadata „küülikut” ka üldplaanis.
Siis toob Marcus köögist pidulikult kandikul meie tänase lõuna peategelased: kaks paljaks kooritud nahkhiirt. Nad on natuke verised ja väga kondised. Taban end mõttelt, mida nendest üldse süüa annab.
Hakkame filmima. Marcusele meeldib kaamera ees esineda. Ta jutustab nii pikalt ja põhjalikult, et panen vahepeal kaamera seisma. Pärast montaažis seda juttu lõikama hakata oleks veel piinarikkam.
„Ära pane kaamerat seisma, ma teen natuke lühemalt,” saab kokk kaamera punase tule kustumisest aru.
„Keegi ei viitsi nii pikalt kuulata. Ja ega eestlased iga päev seda praadi ka tee,” olen kindel.
Hiireke, kes meenutab rohkem põldpüüd, läheb koos maitseainetega supsti! potti ja pott pannakse nõrgal tulel hauduma.
Filmimine lõpeb küpse nahkhiire nautimisega. „Sel hiirekesel pole üldse mingit maitset, tunda on ainult maitseaineid!” kaebab Andres lausa kaamerasse.
Minu taldrikule satuvad hiire pea ja kaks tiiba. Mulle tundub, et loomakese ümmargused silmad justkui jälgiksid mind. Püüan maitsta tiivaotsa, mis annaks õiguse öelda, et olen nahkhiirt söönud.
Andres vaatab mulle ootavalt otsa: „Noh, kuidas oli?”
„Nagu maitseainetega rikutud väga kondise küüliku praad,” tunnistan ausalt.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Andres Dvinjaninov
Üksainus tõus!
Andres Dvinjaninov, „Reisile minuga” saatejuht Malaisias, Maltal, Mauritiuse saarel, Prantsusmaal Normandias ja Seišellidel
Normandias tutvustasime Mont-Saint-Micheli saart. Elu sellel saarel teevad vaheldusrikkaks mere tõusud ja mõõnad, mis väga kiiresti vahelduvad. Samu mõisteid oma elus kasutades võin öelda, et reisid Tiinaga on olnud üksainus suur tõus, alates Tiina telefonikõnest, millega ta reisile kutsub. Tiina on reisid superhästi ette valmistanud ja tema „tuules” on turvaline seilata. Muidugi tuleb teinekord ette igasuguseid olukordi, aga selleks ju reisile minnaksegi, et kogeda vaheldust, teistmoodi olemist.
Kõige ootamatum on aga ikkagi Tiina ise, tema piiritu energia, elurõõm, optimism, julgus olla tema ise. Väike „mõõn” tuli kord ette Kuala Lumpuri lennujaamas, kus meilt nõuti pagasi – raske kaamera ja muu vajaliku – ülekaalu eest üle mõistuse suurt lisatasu. Tiina võitles kuni lennujaama ülemani välja, selgitades, et kaamera on vajalik töövahend, millega tehakse Malaisiale reklaami. Päris põnev oli jälgida, kuidas Tiina ees hakkasid avanema kõik uksed ja kuidas ta võitjana välja tuli. Olukorras, kus tavaliselt minnakse närvi, hakkab Tiina tegutsema ja naudib probleemi lahendamist. Nagu selgi korral, kui üks hakkaja makaak meid ründas ja Tiina käest koti haaras, aga oma vara võitles Tiina tänu ülikiirele reaktsioonile ja väledatele jalgadele tagasi.
Reisisaate juhi ülesanne on vahendada teistele Eesti inimestele maad, mida saates tutvustatakse. Näitlejana püüan saatejuhi rolli suhtuda loominguliselt. Kui on hea tuju – ja Tiinaga reisides ongi ju hea tuju –, tõuseb nagu iseenesest mõni laulujupp huulile. Mauritiusel Wendy ja Pauli unenäoliselt kaunis pulmas, mida filmisime, laulsin pruutpaarile kitarri saatel „Ainult armastus naise teeb kauniks…” ja vihtusin pulmaorkestri saatel lõunamaises rütmis tantsu. Samal eksootilisel saarel kasvava üliharuldase palmi säsist tehtud miljonärisalatit maitstes nentisin, et salat nagu salat ja ainult teadmine, et see on miljonärisalat, paneb mind seda sööma erilise isuga. Malaisias kaunistasin oma põski draakonipuu helepunase viljaga ja laulsin omatehtud laulu sealse käsitöö ülistuseks. Mul on hea meel, et Tiina on minu mängulised mõtted ja võtted heaks kiitnud.
India ookeanis sukeldusime allveeskuutriga seitsme meetri sügavusele, muidugi tegi seda ka Tiina. Veealuses maailmas, kus sul on hapnikku vaid üürikeseks ajaks, tekib tunne, nagu oleksid Maalt ära, teisel planeedil. Sama tunne tekib ka Eestist hästi kaugele lennates. Mauritius näiteks on Eestist 10 000 kilomeetri kaugusel ja meil kulus Londonist sinna jõudmiseks 12 lennutundi. Mingis mõttes on „teine planeet” ju kõik need kohad, kuhu reisid Tiinaga on viinud. Tiina tunneb end kaugetes paikades väga hästi ja teeb ka oma reisikaaslastele olemise mõnusaks. Ootan põnevusega tema uusi telefonikõnesid.
Mont-Saint-Micheli vallutamas.
Elu kõige kallimad minutid
„Kas siin Mahe saarel homme keegi abiellub?” küsin hotelli Constance Ephelia administraatorilt Ginalt.
„Jah, homme on meil pulmad kell pool kolm päeval. Rannas abielluvad Sergei ja Olga Peterburist,” annab Gina rõõmsalt teada. „Aga kui filmida soovite, peaksite küll ise nendega rääkima ja luba küsima.”
Kohtume Olga ja Sergeiga hotelli kohvikus ja saame loa filmimiseks. Järgmisel hommikul algavad rannas ettevalmistused. Hotellitöötajad tassivad randa hiigelsuure lillevärava. See on meisterdatud valgetest lilledest ja palmilehtedest. Lisaks tuuakse kohale laud ja kolm tooli – kaks pruutpaarile ja üks ametnikule. Tuule kiuste laotatakse lauale tuules voogav valge lina.
„Miks pole veel orkestrit?” kurjustab Leena sulaselges vene keeles. Tema on hotelli töötaja ja pulmakorraldaja. Orkester (kitarr ja akordion) lösutab põõsa all ja ilmub Leenakese kisa peale pulmaplatsile. Seejärel tuleb kohale ametnik kitsas täisvillases mustas seelikus ja lillelises lühikeste varrukatega pluusis. Tema registreerib abielu. Naine võtab kingad jalast ja torkab varbad niiskesse liiva. „Kas kõik paberid on siin?” küsib ta Leenalt. Leena ulatab paberid.
Orkester teeb proovi ja päevitajad lustivad muusika saatel. Paistab erakordselt ere päike ja lillevärava taga sillerdab sinine India ookean.
„Hakake mängima! Pruutpaar tuleb!” hüüab Leena orkestrile.
Mehed mängivad„Ah eto svadba…”. See on vene pulmalaul Muslim Magomajevi repertuaarist ja Venemaal ikka veel populaarne.
Maani ulatuvas valges pitskleidis Olga on ebamaiselt kaunis, lilleõied juustes. Sergeil on seljas kentsakas lühikeste varrukatega särk ja valged püksid. Pruutpaar võtab vaikides istet. Nendega on kaasas kaks tunnistajat – hotelli töötajad, vene tüdrukud.
„Kuidas teie nimi on ja kust olete pärit?” pöördub ametnik Sergei poole.
„Sergei Sobolev Peterburist,” vastab peigmees inglise keeles.
Olga ei saa inglise keelest aru, nii et vene tüdrukute kohalolek on hädavajalik.