LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nii range valve, et nad ei pääsenud sisse.

      Siis läksid teise linna mehed kolmandasse linna (mille kodanikud elasid esimese linnaga suures sõpruses) ja röövisid ühe mehe selle linna müüride vahelt. Loo moraal on lihtne: kui meie vaenlane on sinu sõber, siis oled ka sina meie jaoks vaenlane.

      Vaadake, kes on teie sõbrad – ameeriklased, Euroopa Liit ja NATO!

      Kui te olete vaenlaste sõbrad, olete meie vaenlased!“

      Pealik ajab ennast püsti, võtab automaadi ja kõmmutab roostes plekktünni pihta (tünn on 50–70 meetrit eemal) viis-kuus lasku, tünnipõhja tekib aukudest tihe kobar.

      „Kui kaugel me peaks temast olema, et ta meile enam pihta ei saaks?“ mõtleb Madis. „Õigus! Ta võib tabada ka 400 meetrilt!“

      „Nii. Jagunege meeskondadeks!“ Pealik hakkab vägesid juhatama. „Kumbki meeskond laob kividest torni. Viis keskmiselt suurt kivi üksteise otsa! Meeskond, kes vastase torni esimesena maatasa teeb, on võitja.“

      Mehed otsivad parajad kivid ja laovad need üksteise peale.

      „Väga hea!“ Pealik tõmbab kannaga juti, võtab maast paraja suurusega kamaka, sihib ja saadab kivi torni poole teele – mõnevõrra meenutab see keeglimängu. Torni ülemine kivi kukub.

      „Haige olukord!“ mõtleb Madis. „Mu kodused on masenduses, ja mina mängin Liibanoni kõige kardetuma terroristiga mingit lastemängu!“Pealik ise on mänginud seda mängu lapsepõlvest saadik, läheb hasarti, unustab kõik muu.

      Martin vaatab, kuidas Pealik uue kivi järele kummardub, hoolega sihib. Pealiku automaat on siinsamas. Ükskõik kes võib selle võtta, tõmmata kuuli rauda ja Pealiku auklikuks lasta.

      „Äkki üllatada ennast ja oma sõpru ja virutada Pealikule vastu pead?“ mõtleb Madis.

      August mõtleb sama. Aga ei. Pikk istub siinsamas, loeb viiekümne esimest korda oma Koraani. Kõigil on meeles, et Pikk oli kaheaastane, kui tegi püssist esimese paugu.

      JÄRGMISEL ÕHTUPOOLIKUL ilmub onni lähedale võõras jahimees. Pealik viib vangid ohutuse mõttes uuesti alla orgu, ise käib aeg-ajalt kaljuserval uurimas, kus jahimees liigub.

      Aeg venib, päike sätib loojuma. Poisid istuvad, mõtlevad oma mõtteid. Järsku lendab jalge ette lumepall – Pealik, kes on kõrgemal kaljunukil, alustas lumesõda!

      Poisid mätsivad teralisest kevadisest lumest palle ja pommitavad vastu. Pealikule nad pihta ei saa (ja ega väga ei tahagi saada), aga pidada lumesõda mehe vastu, kes sind automaadiga valvab, on karastav kogemus. Ikkagi sõda!

      Siis võtab Pealik peoga lund, hõõrub nägu, keerab näo Meka poole ja hakkab palvetama.

      Kümneks minutiks tekib kaljunukile Animal Planeti filmi magus lõpukaader, Pealiku tume siluett küürutab punases päikesesõõris, siis klopib Pealik püksipõlved puhtaks, haarab automaadi ja läheb uurima, kas jahimees on läinud. Vangid jätab orgu.

      Õhk on muutunud jahedaks, külm pressib ligi. Vangid tõusevad ja moodustavad puntra, keskel seisavad need, kel vähem riideid. Tekiräbal tõmmatakse ümber, käed sirutatakse üksteise õlgadele, ja jälgitakse punast kaduvat kuma. Keegi ei tea, mis juhtuma hakkab ja kaua see kummaline vangipõli kestab. Tihedasti üksteise lähedal seistes hakkab soojem.

      „Kui pika edumaa me saaks, kui me ära jookseks? Pool kilomeetrit…?“

      „Pealik võib jõuda tagasi nii viie kui ka kahekümne viie minuti pärast.“

      „Võib-olla testib ta meie lojaalsust ja pani Pika jälgima?“

      „Rattakingadega ei jõua siin mägedes kuhugi. Süüa pole kaasas, vett pole kaasas, riided on õhukesed.“

      „Võtame praegu rahulikult, olukord on stabiilne, kannatame need päevad ära, eks edaspidi vaatame.“

      „Vaata, kus on ikka tähti! Näe! Linnutee, Suur Vanker ja Väike Vanker…!“

      See oli 90ndate lõpus, kui Martin pandi suvel spordilaagrisse Annimatsil, kuus kilomeetrit Otepäält. Laager kestis kaks kuni neli nädalat, üheksa-aastase Martini arvates terve igaviku.

      Oli vaikne tund, kõik pidid tubades kabet mängima ja raamatuid lugema, aga Martin hiilis kalale. Ta jäi vahele, ja kui ülejäänud laager Pühajärvel veefestivalil möllas, idutas Martin karistuseks keldris kartuleid.

      Väike Martin oleks tahtnud põgeneda kartulikeldrist ja üleüldse kogu laagrist, aga see oleks tähendanud ebameeldivaid vestlusi, käitumishinne oleks kukkunud, isa oleks kooli kutsutud. Parem mitte. Ta eksis edaspidigi spordilaagri reeglite vastu ja kandis karistusi – näiteks jooksis öösel metsas trahviringe. Ja ka Annimatsi taevas särasid tähed.

      Mehed seisavad, tekk ümber, päike on kadunud. Kõige parem oleks muidugi, kui ei peaks ise mingeid aktsioone ette võtma, kui asi sujuks rahulikul moel.

      Kahekümne minuti pärast saabub Pealik, leiab mehed teki all puntras seismas ja viib nad läbi pimeduse tagasi majja.

      „KELLELE VEEL TEED?“ Ullike valab. Kui hea võib olla kange must tee, kui sinna lisada veidike münti! Tõsi – mõnevõrra lahjem võiks ta ju olla (see siin on nagu tökat) ja mitte nii magus (kuus klaasi suhkrut sumavad need röövlid otse kolmeliitrisse kannu).

      Priidul on lapsepõlvest meeles muinasjutud kaliifidest, kes nautisid teejoomist oma sätendavates paleedes. Nende muinasjuttude järgi on tal maitsvast teest mõnevõrra teine ettekujutus.

      Hommikul on toodud liha ja Pealik lubab, et teeb õhtul ise süüa. „Tee midagi traditsioonilist,“ õhutavad vangid.

      Ja Pealik teeb.

      Potipõhja, kus muliseb õli, läheb hakitud sibul ja sentimeetristeks tükkideks lõigatud loomaliha. Mõne aja pärast veel hunnik tükeldatud tomatit ja ports tšillikaunu. Liha podiseb pliidil kaks tundi ja tulemuseks on mõnus liharoog.

      Kui sööma hakatakse, meenutab õhustik kivipunkris rohkem rahvaste sõpruse pidu kui pantvangidraamat. Põrandal on kausid roogadega – ahjukartul, sardiinisalat, roheline salat, hummus. Ulatatakse üksteisele kausse, leiba, räägitakse kohalikest kommetest.

      „Mida te teete, kui meid rünnatakse?“

      See Pealiku küsimus tuleb nii ootamatult, et vangid ei oska midagi vastata.

      „Püüdke ettevaatlikult orgu laskuda, siis pääsete eluga.“

      Pealikule on vist mõjunud jutt, et ka Eestis on peetud vabadusvõitlust ja redutatud metsas ja punaseid ülemusi teise ilma saadetud. Pealik näib vangidest tõesti hoolivat, räägitakse igasugu jutte, isegi nalja saab temaga.

      „Kas te teate, mis on erinevat Saksa, Jaapani ja Süüria sõdurite ajuehituses?“ küsib Pealik.

      Keegi ei tea.

      „Teadlased uurisid kunagi seda asja. Jaapanlasel oli aju asemel pundar elektroonikat, sakslasel ideaalselt toimiv mehaanika, süürlasel üksainuke traat. Teadlased murdsid pead, et mis ülesanne on traadil süürlase peas. Võtsid tangid, lõikasid traadi läbi, ja süürlase kõrvad kukkusid krõpsti küljest ära!“

      Õpitakse sõnu.

      Aitäh on shukran.

      Palun on tikram.

      Tomat on bandora.

      Leib on khubs.

      Enne sööki öeldakse bismillah, jumala nimel.

      Pärast sööki öeldakse el-hamdulila.

      Päris keeruline.

      „Pole midagi!“ julgustab Pealik. „Kui ongi mõni täht valesti, aru saame ikka!“

      „Ma olin grupi jalgratturitega Poolas…“ August räägib oma lugu. „ Ja äkki kõigil paha olla, kõhud lahti, istuvad peldikus. Mul on komme, et kui ma välismaal olen, söön hommikul küüslauku ja võtan pitsi viina peale – siis ei jää haigeks.

      Läksin hotelli perenaise käest küsima, kas küüslauku

Скачать книгу