LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Sviiter küsib meeste tervise kohta.

      Kalev on kõige rohkem viga saanud – küünarnukist siriseb verd –, aga ei jõua ta veel midagi ütelda, kui kollases dressipluusis Jäme püstolit lõksutades ligi astub. „Laseme läbi, milles probleem!“

      Poisid astuvad vahele – pole hullu, saame hakkama! Keegi otsib arstikapist sidet ja verine käsi mässitakse kinni.

      „Kui käitute hästi, on kõik ok!“ lohutab Sviiter. „Kui halvasti, siis… Cutting head is like cutting hair.“

      Põnevust ja nalja pakub röövlitele Kalevi fotoaparaadi pildigalerii, mida krutitakse ette ja taha, kuni Sviiter aparaadi Kalevile annab.

      „Need pildid, kus su naine ja laps peal on, kustuta ära! I don´t want strange people see these pictures!“

      Teise mehe naise nägemine on moslemile surmapatt.

      „Kõik pole veel kadunud,“ mõtleb Kalev. „Kui neil oleks plaan meid kohe maha nottida, ei oleks piltide kustutamine oluline.“

      „Mis on teie nimed? Kui vanad te olete?“ Jälle uued küsimused, altkulmu pilgud, ähvardavad näod. Juba organiseeritakse ühispilti. Heitunud vangid on nurgas maas, püssimehed poseerivad esiplaanil – kordaläinud jahi mälestuseks.

      „Üks asi veel – pangakaartide koodid!“ Sviiter käib ühe juurest teise juurde.

      „Mina ei mäleta!“ August laiutab käsi.

      „Tuleta meelde!“

      „Võid mu ära tappa, peast ei mäleta, kood on rattakotis!“

      Sviiter naerab. „Vaata mul ette!“

      Mõne aja pärast saabuvad pepsipudelid ja lavašilaadsed leivad, mille sisse on keeratud õhukesed lihaviilakad ja salat. Käed päästetakse lahti.

      Teise korruse kempsus saab valida araabiapärase augu ja euroopaliku poti vahel, ja see valik on vaba. Tualeti uks jäetakse lahti, aga püssimees järele ei tule.

      Kalev laseb euroopalikku potti ja vajutab vett peale, aga vesi on vist kinni keeratud. „Oh kurat küll! Nüüd lasevad nad mul kuse veel topsiga välja tõsta?!“

      Majapidamine on kõike muud kui vaene. Idamaised vaibad heledatel seintel, tohutu televiisoriekraan. Siin-seal vedelevad granaadid.

      „Ma saan aru, mida te tunnete…“ August püüab Valge Sviitriga juttu üles võtta.

      „Jah?“

      „…Me saame moslemitest aru. Ka eestlased on pidanud oma õiguste eest võitlema. Eestlasi on küüditatud Siberisse nagu teie omasid Palestiinast Gazasse… Tšetšeenide president Dudajev oli Eestile hea sõber. Elas Tartus, lennuväes suur ülemus, kindral…“

      Sviiter eriti ei haagi.

      „Kui sul pangakood meelde tuleb, siis ütle!“

      Ja siis ühel hetkel tundub, et asi on ära otsustatud. Euroopa Liidu kodanik on pantvangivõtja jaoks likviidne kraam.

      „Käed ette!“

      Neil kiirkinnititel on see viga, et kui nad panna valepidi, tulevad nad lahti. Jäme sätib klambreid Priidu käte ümber, aga paneb valepidi.

      „Näe, ei jäänud kinni!“ Priit sirutab käed Sviitri poole.

      Nüüd tõmmatakse käed selja taha – ja nii, et on tõmmatud.

      Poisid lükatakse kahte autosse, mis ootavad õuel.

      „KUI TE LOLLUSI HAKKATE TEGEMA, lendab kogu auto vastu taevast. See auto on lõhkelaenguid täis!“ informeerib noormees viienda seeria BMW esiistmelt, asjalik nagu konduktor. Tal on kalašnikov põlvedel ja hall rätt ümber pea.

      „Näete, siin on nupud. Vajutan, käib pauk, meie läheme paradiisi ja teie põrgusse!“ Vahepeal annab autojuhile nõu, et kui lollusi teevad, siis aga tulistagu!

      Auto kihutab hullumeelselt ja August, Andre, Madis ja Jaan tagaistmel lendavad kurvides ühest seinast teise, käed on neil juba veerand tunniga surnud. Kui auto majade vahelt maanteele keerab, tunneb Jaan koha ära. Alles mõni tund varem sõitsid nad jalgratastega sama teed. See on piiripunkti lähedal. Mõni tund varem märkas Jaan siin tumedas autos kaht meest, rätikud ümber pea mässitud, ainult silmad paistsid. Jaan veel mõtles, et imelikud kombed siin – kas nad ei karda, et neid terroristideks peetakse?

      Kümne minuti pärast keerab auto teisele maanteele. Suured sildid näitavad, kuhu poole jääb Baalbek, turismiobjekt kategooriast „must to see“, kuhu oli plaan järgmisel päeval sõitma minna.

      Ühest küljest on Jaanil hea meel, et saab aimu, kuhu sõit läheb, samas on mure, et miks nad silmi kinni ei sidunud. Liiga palju pole sellises olukorras tervislik teada.

      Konditsioneer ei tööta, ventilaator puhub tulist õhku, kraad näitab 37. Kõigil, August välja arvatud, on seljas paksud riided, higi jookseb nagu söekaevanduses.

      Ja siis saab August oma käed lahti. Päris lahti käed ei ole, aga tugev loks on sees.

      „Kuule, mul oleks abi vaja!“ sosistab August Andrele. Ta teeb seda võimalikult ükskõikselt, sest eesistuja automaat sihib otse tema poole. August annab Andrele märku, et juhi istme all on relv. „Ma katsuks su käed lahti teha, võtaks relva ja…“

      August keerab külje ette ja püüab näppu Andre randmete vahele kiiluda, aga kasu sellest väga ei ole. Nuga oleks vaja.

      August on järjekindel, üritab ja üritab, aga Andre ei kannata enam välja, ja tõmbab käed ära: „Jäta järele!“

      August lõpetab pusimise.

      „Üksi ma seda autot pättidelt üle ei võta!“

      Automaadiga kutt küünitab esiistmelt tahapoole.

      Mis nüüd siis lahti läheb, mõtleb Jaan.

      Kutt esiistmelt sirutab käe – selles käes on tal valge salvrätt – ja pühib kuivaks Andre leemendava näo.

      TEISES AUTOS, mustas Mercedeses, on tagapingil Kalev, Priit ja Martin.

      „Mida ma siia Liibanoni ära kaotasin! Mida ma siia tulin!“ mõtleb Martin. „Kuuendal märtsil sai väike Gustav kaheaastaseks. Õnneks on ta nii väike, unustab mu varsti ära. Seegi hea! Pere saab hakkama, vanemad toetavad.“

      Ees istub autojuht ja autojuhi kõrval noormees (kutsume teda Bioloogiks), kes räägib head inglise keelt ja on pidulik nagu õhtukorraldaja.

      „We bring you most beautiful place in the world!“ Ühe käega hoiab Bioloog kalašnikovi, teisega võtab maski peast ära.

      Martin vaatab vahepeal spidomeetrilt, 140 on sees. „No küll kupatavad! Politsei hakkab taga ajama, läheb veel lahinguks!“

      Paarsada meetrit enne kontrollpunkti keerab auto vasakule, rappub mööda olematuid teid ja keerab siis asfaldile tagasi.Miski asi veereb põrandal. Granaat?

      „We are simple guys! (me oleme rahulikud mehed),“ püüab Kalev sõbralikult seletada.

      „Everything will be fine!“ kiidab Bioloog. „Just few days ja te lähete koju. Me küsime teie eest 40 miljonit eurot. Mis te arvate, kas nii palju makstakse?“

      „Küll makstakse!“ vastab Martin, peaasi, et ta oma püssi ära koristaks ja et see hull ralli lõpeks.

      „Osama bin Laden hakkab ise teie eest läbirääkimisi pidama!“ kuulutab Bioloog usalduslikult, ja ka selles lauses on omajagu pidulikkust.

      Siis saab asfalt ühel hetkel järsu lõpu – asjaolu, mida juht kas ei märka või ei pea oluliseks. Mercedes lendab õhku, prantsatab põhjaga vastu kivi, kaotades mõneks ajaks juhitavuse, aga jääb siiski imekombel teele.

      Veel veidi tiirutamist külavaheteedel, ootamist, jälgede segamist ja uurimist, ega keegi äkki jälitama pole asunud – ning siis peatub auto mäenõlval poolelioleva maja ees, kus BMW juba ootab.

      Mercedese karter on kuiv.

      PANTVANGID

Скачать книгу