ТОП просматриваемых книг сайта:
Liibanon 2011. Madis Jürgen
Читать онлайн.Название Liibanon 2011
Год выпуска 2012
isbn 9789949304851
Автор произведения Madis Jürgen
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kõik see kestab umbkaudu minuti.
„Kas kõik on terved?“ küsib Madis bussis.
„Stop talking!“ käratatakse eestpoolt. Pead surutakse alla.
Priit saab kollases särgis paksult püssipäraga kuklasse.
Buss tormab hirmsa hooga, maskides mehed ei lõpeta karjumist.
„Allahu akbar! Allahu akbar!“
Mobiiltelefonid tuleb ära anda. August ei kuula sõna ja jätab telefoni taskusse. Ta ei saaks andagi, käed on seotud.
Priit tunneb, et keegi ta kõrval väriseb. Andre? Martin?
Ise ei oska Priit väga karta – olukord tundub liiga filmilik, et olla tõsi.
„Kas nii saabubki elule lõpp. Nad saavad endale mu 187 USDd ja hädise telefoni?“ mõtleb Madis.
„Kui ära oleks tahetud tappa, oleks seda juba tehtud,“ arutab August. „Järelikult tahavad raha. Terroristidega aga läbi ei räägita – see tähendab, et seisud on sitad: visatakse maa-alusesse punkrisse, või garaaži, või pannakse seina äärde.“
Enam-vähem kõik, mis elus tehtud ja millega rahule võib jääda, lendab Augustil bussis silme eest läbi.
Poeg Uku on üheksa ja pool aastat vana. August ise oli üksteist ja pool, kui isa ära suri… „Kurat, lapsi ei saa isata jätta! Alla anda ei tohi!“
Jaan kujutab ette, kuidas väike Piibe kodus küsib, millal isa koju jõuab, ja Annika peab seletama, et ei jõuagi…
Teine mure on Jaanil, et kõik dokumendid, raha ja telefon jäid rattakotti. „Kui pääseme, kuidas ma ilma dokumentideta hakkama saan?“
„Lay down! Stop talking!“ röögib kollases särgis tüse vend (edaspidi Jäme). Ta on maski ära võtnud.
„Phones!“
Martin annab telefoni ära ja vaatab Jämeda fanaatilisse näkku.
Punased, hullunud silmad.
„Ärge talle otsa vaadake!“ sosistab Jaan.
„Džihaad, džihaad!“ karjub Jäme täiest kõrist, automaat käes. „Allahu akbar!!!“
„Mis kuradi pärast ma siia tulin!“ ahastab Martin.
Mõni päev tagasi, kui poisid olid Riia lennujaamas, helistati Martinile, et vanaema on surnud.
Päev enne ärasõitu käis Martin veel vanaema haiglas vaatamas. Viis talle Werneri kohviku porgandikooki, pani vanaemale lusikaga kooki suhu.
Nii kaua kui Martin mäletab, oli vanaema talle alati rääkinud, et „kunagi tuled sa mu matustele, oled mustas ülikonnas, viisakas ja väärikas“. Eluaeg on Martin kuulnud seda juttu.
Riias oli veel võimalik reisist loobuda ja Tartusse tagasi sõita. Martin helistas isale – ei vasta; helistas emale – ei vasta; helistas vennale – ei vasta, kõik Dubais konverentsil. Beirutis sai Martin isa telefoni otsa.
„Mis ma teen?“
„Jää ikka reisile!“
Isa meenutas, et kui tema vanaema suri, oli ta emaga Suhhumis ja jäi ka matusele minemata.
Nüüd istub Martin terroristide bussis, Andrel, Kalevil ja Madisel poolenisti süles.
Andre tunneb oma keha värisemas, aga selle värina vastu pole tal võimu. „Hullud! Viivad koopasse ja löövad maha!“
Ajapikku värin vaibub.
Andre palub lähedastele mõeldes, et neid igal juhul veel näha saaks.
Jaan tunneb ennast süüdi: „Vale valik sai tehtud, et teeremondi tõttu keerasime suure tee pealt ära. Võib-olla sellepärast see kõik juhtus?“
„Äärmuslased, kurat! Need viivad meid siiasamasse lagunenud farmi, tapavad maha, jätavad hunnikusse vedelema ja kogu lugu!“ Kalev kujutab seda pilti enesele üsna selgesti ette.
„Pärast teeb mingi pätijõuk avalduse, et võtab vastutuse tapmise eest, kindlustab oma autoriteeti.“
Aga poisid on seitsmekesi üksteise vastas, ja see leevendab pinget.
Pärast pooletunnist kihutamist keerab buss kolmekorruselise valge kandilise maja ette ja August tähendab: „Huh, vist jääme elama!“
ESIMESEL KORRUSEL trepi kõrval on väheldane esik, kivipõrandaga ruum, kuhu vangid istuma lükatakse.
Kollases särgis Jäme seisab trepil ja karjub, püstol käes.
„Do you know who we are? We are muslems!“
Suur vihkamine ja põlgus hoovab sellest mehest. Ütleb mingi nime ja küsib, kas see on tuttav.
Ei ole.
Kordab nime vähemalt kolm korda, minnes seejuures ise silmanähtavalt rohkem närvi.
Kui Jaan neljandat korda nime kuuleb, hakkab tal koitma – nimi, mida Jäme kordab, on Osama bin Laden!
„Jah, teame küll!“
Jäme rahuneb pisut, aga poisid tunnevad, et ega olukord enam palju sitemaks minna ei saa. Al-Qaedaga tahaks küll kõige vähem tegemist teha!
Keegi araablastest näitab Jämeda poole ja räägib Jaanile, et see on lugupeetud mees, Iraagi sõja veteran. Araablase hääles on tunda respekti.
Seljad on märjad, trepialune jahe, ja Andrel hakkavad külmavärinad. Keegi märkab seda ja istumise alla tuuakse vaip.
Keegi korjab ratturite kiivrid, kindad ja prillid kilekotti.
„Pasports!“
Andre võtab rahatasku, mis on tal paelaga kaelas, otsib välja passi ja annab ära. Passi vahelt leitakse 140 dollarit ja 50 eurot (see ajab passiküsija tuntavalt elevile). Andre saab passi tagasi ja pistab selle kotti, mis ripub kaelas riiete all.
Jaanil on tõsine mure – temal pole röövlitele midagi anda. Pass, raha, telefon, fotokas, kõik vähegi väärtuslik on maantee ääres rattakotis. Siiski! Õhuke rahatasku paarisaja dollariga on taskus, ja Jaan tunneb, et pole kunagi varem raha loovutamisest sellist kergendust tundnud kui praegu.
„Which country you are from?“
„Estonia.“
„Estonia?“
See sõna on siin majas võõras.
„America? France? England?“
„No, Estonia!“
Keegi araablastest paneb Jaanile käe õlale: „Denmark?“
„No-no! Estonia!!!“
Taanlane siit majast vist elusana ei lahkuks. Pihuarvutist otsitakse välja CIA Factbook, ja juba on neil Eesti lehekülg ees.
„Kas see???“
„Jah!“
„Mis koht see niisugune on – Euroopa Liit?“
„Jah!“
„Väed on Iraagis?“
„Ei.“
„Afganistanis? NATOs?“
Küsimused kõlavad kaootiliselt, ühekorraga, läbisegi. Paljudele neist tuleb vastata kolm-neli korda järjest.
Habemikud araablased jooksevad lärmates edasi-tagasi.
„Me ei tea, kas meie väed on Afganistanis!“
„Ei tea?“
„Ei tea.“
Ja uuesti ja uuesti samad küsimused.
Mõni mees ei saa siin üldse inglise keelest aru, seleta palju tahad! Jaanile tundub seis lootusetu. „Mida nad nõudma hakkavad – vägede väljaviimist Afganistanist? Või tõmbavad ikka kuuli rauda?“
Osa