ТОП просматриваемых книг сайта:
Liibanon 2011. Madis Jürgen
Читать онлайн.Название Liibanon 2011
Год выпуска 2012
isbn 9789949304851
Автор произведения Madis Jürgen
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma ei tunne enam oma käsi!“ Priit pöördub Bioloogi poole, enne kui sõit algab. „Ma ei tee midagi, ega ma vastu ei hakka, aga järsku teed mu käed lahti!“
Bioloog päästab Priidul käed selja tagant lahti ja paneb ette kinni.
Priit saab koha taga vasakul, keskele istub Kalev, Martin jääb paremale akna alla. Juhi ja kõrvalistuja vahele käigukangi otsa platseerub Jaan.
Kui sõit algab, Priit enam aknast välja ei vaata.
Esiteks on meeletu udu, nähtavust ainult viis-kuus meetrit. Teiseks – puudub autosõiduks mõeldud tee. Päeval saaks veel aru, et mingid jäljed lähevad, aga pimedas, udus… Kolmandaks – need idioodid ei oska ju sõita! Auto hüppab nagu marus kits.
„Kui see kuradi kast ümber läheb, kui auto mäest alla veereb ja sa lolli õnnetusse satud, käed kinni… See sõit on rõve!“
Kalevil on käed surnud. Auto peetakse kinni ja Jaan tõstetakse korraks välja, et eespingil istuv püssimees Kalevile ligi pääseks ja köidikud läbi saaks lõigata.
Enam kaua ei lähe.
VALI TUUL VISKAB näkku peenikest lund, kui mehed neljakandilise kivist putka juures autost välja astuvad. Käed päästetakse lahti, kes tahab, võib kusta.
Priidu häda on suur, aga asjamees püksis nii väikseks jäänud, et ei leia üles!
„Mingi kaitserefleks?“ imestab Priit. „Sellist nalja pole küll varem kuulnud ega näinud!“
Mehed juhatatakse väikesesse krohvitud hütti, mida valgustab petrooleumilambi kollakas valgus, seintel tantsivad varjud.
Üks kahest elanikust, halliseguste juuste, pommivöö ja automaadiga tüüp, tervitab tulijaid soravas inglise keeles, kutsub edasi ja teeb ettepaneku tunda ennast nagu kodus.
Ta sõnastab kohe ka kaks reeglit, mida külalised võiksid teada.
Surma moslem ei karda, surm on pääsemine!
Kes tõstab käe moslemi vastu, on kõikide moslemite vaenlane.
Teine, samuti automaadiga (pommivööta), otsib lagedale plastmassist topsid ja pikib oma araabiakeelsesse arusaamatusse juttu hüüatusi very good, very good.
„Joppen küll! Mis sita sisse meie sattunud oleme!“ sosistab Priit. Nurgas on madratsid, ja ega silm hämaras suurt rohkem ei seletagi.
Diisliküttega ahi ruumi ühes otsas õhkab soojust. Teekann pahiseb, väljas kolistab tuul. Ruumi teine ots on külm nagu jääkelder.
„Ärge kartke, me ei tee teile halba. Võtke istet, kohe saate teed!“
Very Good viskab vahvlišokolaadi ja mandariine, jagab kätte valged plastmasstopsikud ja julgustab madratsitele istet võtma.
Tee on tuline, kange ja magus.
„Ärge võtke seda aktsiooni isiklikult!“ Pommivööga vennal on sõbralik pilk. „Aga kui rumalusi teete, tapame ära!“
Ja siis tunnevad poisid teed juues äkki rahu.
„MUL ON KÄED LAHTI!“ sosistab August samal ajal tuhat meetrit allpool. Ta on Madise ja Andrega endiselt BMW tagaistmel.
„Esiistme alla pandi püstol, ma enne nägin!“ Püssiga isik käib ümber auto ja suitsetab. Väljas on pime nagu karuperses. Ei mingeid tulesid, ei märkigi asustusest.
Andre ei taha mõeldagi, mis terroristidel plaanis võib olla.
Augustil on selge – kuidagi tuleb siit minema pääseda.
„No ütleme, et teeme need siin vagaseks,“ sosistab Madis. „Mis me edasi teeme, ja mis poistest saab, kes teise autoga ära sõitsid?“
Püssimees tõmbab ukse lahti ja uurib, mis sügelemine seal autos toimub.
Kolmveerand tunni pärast on džiip tagasi, võtab Augusti, Andre ja Madise peale ja tormab mäekülge mööda üles, kloppides oma sisu nagu puust võimasin.
„Need juhid on haiged, ausõna!“
Kui August, Andre ja Madis kuuriuksest sisse astuvad, istub esimene nelik rahunenult seina ääres, teetopsid pihkude vahel.
Sisseastujate jaoks on vaatepilt pentsik – mis toimub?!
„Pole hullu. Tundub, et okei mehed,“ rahustab Kalev. „Istuge siia, madratsid on maas.“
Alumiiniumivärvi kannust valatakse teed, keegi annab vahvlišokolaadi, kuskilt tuuakse mandariine.
Kaks jõugu liiget, kes on senimaani maskides, sätivad lahkuma, kolm jääb paigale.
„Kas linnast on midagi vaja?“
Priidul on pooleli antibiootikumikuur – neli päeva tagasi lõi välja äge hambapõletik – lubatakse tablette tuua.
Kalevi käele on vaja sidet.
„Muid soove?“
Ei. Rohkem ei tule kellelegi pähe, mida tahta.
PETROOLEUMILAMP PÕRANDAL tuletab Kalevile meelde vanaisa ja vanaema maamaja Käärikul. Vanaisa oli ülikoolis õppejõud, õpetas soome ja eesti keelt, aga armastas napsi võtta.
Tähtvere linnaosas, kus vanaisa elas, elas ka kunstnik Elmar Kits ja terve hulk tuttavaid luuletajaid ja kirjanikke. Koos Kalevi vanaisaga tegid mehed aeg-ajalt tõsisemad tropid, mis Kalevi vanaemale põrmugi ei meeldinud. Ja kui Kalevi vanaisa tööaastad ülikoolis läbi said, organiseeris vanaema asjad nii, et mindi maale elama – eemale Tähtvere joodikutest!
Käärikule osteti talukoht, Sepa talu, mille vanaema Käosaare nime järgi Käolaks ümber ristis.
See oli 1974. aastal. Samal aastal sündis Kalev, ja kolm-neli aastat hiljem sai ta Sepa talus oma kõige esimesed mälestused maailmast üldse.
Sepa talus elati petrooleumilambi valgel 1980ndani välja, sest lähima elektriliinini oli kilomeeter või poolteist. Vanaema pealekäimisel võeti pull, kasvatati üles, ja müügist saadud tuhande rubla eest pandi elekter sisse.
Sepa talu petrooleumilamp, mida siitpeale enam tarvis ei läinud, on Kalevil sel vangistamiseõhtul selgesti silma ees.
Aeg on kaugelt üle südaöö, kui ratturid sätivad ennast kolmel poroloonmadratsil tihedasse ritta. Kõik on rampväsinud – päeva jooksul on vändatud maha kaheksakümmend kilomeetrit, on ronitud tuhat meetrit merepinnast kõrgemale, edasi mitu tundi surmahirmu ja hull rallimine autodega.
„Häbeneda pole siin midagi, võtame üksteist kaissu, kui muidu sooja ei saa!“ ütleb Priit. Teki alla pugedes (jah, isegi tekid anti!) mõtleb Priit, et nii hästi ei valvanud teda vist isegi ema – kalašnikovi ju emal ei olnud!
Halliseguste juustega tüüp räägib veel mingit lugu, tal on pehme uinutav hääl, ja kui ta lood räägitud saavad, on kuulajaid ehk vaid paar-kolm, ja Madisele jääb kõrvu, et jutt lõpeb sõnaga welcome.
Petrooleumilamp põleb, ahi õhkab sooja. Madis keerab ennast ahju juurde kerra ja uinub mõttega, et äkki on hullem möödas. Sama mõtlevad kõik – põhjas oleme vist ära käinud.
Kaks meest jäävad valvesse sinna nurka, kus on külm, automaadid süles. Kolmas (seesama hallpea) magab kohe vangide kõrval, paljal betoonil, pommivöö padjaks pea all, sütik vasakus peos, automaat kaenlas.
Jaan ärkab korra öösel, näeb automaadiga meest toas ringi kõndimas, ja magab edasi nagu nott. Mõne tunni pärast ärkab Andre – keegi justkui roniks mööda ta jalgu. Andre ajab ennast küünarnukile ja näeb, et pommivööga tüüp on talle magades jalgade peale nihkunud!
Andre ei julge liigutadagi, taevas teab, mis siin plahvatada võib! Lebab nagu kivistis, hommikuni välja.
Esimene