ТОП просматриваемых книг сайта:
Liibanon 2011. Madis Jürgen
Читать онлайн.Название Liibanon 2011
Год выпуска 2012
isbn 9789949304851
Автор произведения Madis Jürgen
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Jaan turtsatab.
Bioloog: „Uuesti!“
„Me palume väga, tehke mis võimalik, et saaksime koju perede juurde…“
Vaikus.
(Kalev müksab Jaani küünarnukiga.)
Jaan: „Palun aidake meid koju saada, me igatseme oma perede järgi!“
Martin: „See on väga keeruline olukord. Palun, tehke kõik, et me koju saaks!“
Kõik paluvad – aidake! Üldmulje on traagiline, võttegrupp on rahul, Bioloog plaksutab käsi: „Ja nüüd – kõik sööma!“
Käratsedes toovad valvurid välja pepsipudelid ja mitu kastitäit ümmargusi hakklihakattega küpsetisi, mille kohta öeldakse, et see on „maailma esimene toit“.
Selliseid afterparty’sid korraldab filmiprodutsent oma trupile, kui võtteperiood on seljataga ja ainult montaaž veel jäänud. Öeldakse vastastikku ilusaid sõnu, tänatakse suure vaeva ja sujuva koostöö eest.
Kloun kargab ühe juurest teise juurde: „Pigista aga sidrunit! Pigista aga sidrunit!“
Seda „maailma esimest toitu“ on nii palju, et suur hulk jääb alles, läheb raisku ning visatakse järgmisel päeval minema.
VÕTTEGRUPI LAHKUDESjääb punkrisse vana koosseis – Pealik, Pikk ja Ullike. Juuakse teed ja arutatakse, mida võib olla saatusel lähemal ajal kavas.
Bioloog oli öelnud, et kolme-nelja päevaga on läbi, Kloun oli löönud rusikaga pihku ja tõstnud käe taeva poole, varsti on minek!
Martin loodab, et äkki jõuab veel samale lennukile, millele on võetud piletid – märtsi viimaseks päevaks!
Keegi, vist Bioloog, oli rääkinud kuuendast aprillist – selleks päevaks on kõik.
„Liiga ebareaalne,“ arvab Jaan. „Missugune loll on nõus nii lühikese ajaga niisuguse summa välja käima! Kui inimrööv nii hästi toimiks, oleks see juba igapäevane äri!“
Aga ikka loodab Jaan salamisi, et Bioloogi jutul on tõsi taga – poeg saab 6. aprillil aasta vanaks. Sel päeval siit minema saada oleks eriline rõõm!
„Enne kolme nädalat vaevalt!“ oletab Madis.
August arvab, et vangis tuleb vireleda kahest kuni kaheksa kuuni.
Martini meelest on see üle mõistuse.
„Aga mis siis juhtub, kui teile ei maksta raha?“ küsib Jaan Pikalt.
Pikk ütleb: „Nothing! Mitte midagi ei juhtu, te lähete koju!“
August saab Ullikese käest pikad püksid, sest lühikeste pükstega mees käia ei või. Põlv peab olema kaetud.
Kloun toob meestele ka aluspesu, aga aluspüksid on ta nii väiksed valinud, et Kalevile need jalga ei lähe.
KUI AUGUST võtab üles põgenemisteema ja läheb arutamiseks, ei tohi hääletoon reeta, millest käib jutt, intonatsioonis ei tohi olla pinget, ja hoidku selle eest, et tekiks vaidlust või sõnelust. Vastupidi – vallatu muhelus ei teeks paha, sest valvurid on siinsamas ruumis ja vaatavad vangidele silma ja suhu.
Rahvusvahelistest sõnadest on parem hoiduda. Aktsioon ja operatsioon tõmmatakse sõnavarast maha. Ja kui ilma nende sõnadeta toime ei tulda, kasutada sõna esimest tähte.
PLAAN B
AUGUST: Me peame neid ründama, muidu me siit ei pääse!
PRIIT: Arvad tõesti, et saame jagu?
AUGUST: Meid on seitse, neid on kolm. Seitse eestlast kolme kohaliku vastu – see kõlab ju täitsa hästi. Miks ei peaks me kolmest valvurist jagu saama!
PRIIT: Kuidas me seda sinu arvates tegema peaks?
AUGUST: Me lööme nad uimaseks! Me lööme nad lihtsalt uimaseks!
PRIIT: Ma pole elus kuigi palju kakelnud, no kooliajal mõni kord. Mul on sulle konkreetne küsimus: oled sa kunagi mõnda inimest uimaseks löönud? (Priit rõhutab eraldi kõiki sõnu.)
AUGUST: Ei ole!
PRIIT: See ei ole nii, et lähed, sõidad talle mingi panniga pähe ja ongi uimane!
AUGUST: Nad ei oska seda oodata. Ootamatus on meie trump!
PRIIT: See uimaseks löömine on rohkem Hollywoodi filmi teema: paned paugu, kõlab hele laks ja ööbikud laulavad! Päriselus see nii lihtne ei ole.
(Paus, mille käigus valvuritele jõudumööda naeratatakse.)
PRIIT: Ja millega me nad uimaseks lööme?
AUGUST: Meil on pann! (Seinal on tõepoolest vokkpanni moodi köögiriist.) Meil on priimus! Meil on labidas!
PRIIT: Ja millal see uimasekslöömine võiks aset leida?
AUGUST: Üks võimalus oleks palvetamise ajal. Nad on siis transis, kõikide meeltega siit maailmast ära.
JAAN: Ega see nüüd ilus küll ei ole. Palvetamise ajal…!
AUGUST: Nad palvetavad näoga Meka poole – see tähendab, me jääme selja taha. Silmad on neil kinni, nad ei tea üldse, mis ümberringi toimub.
JAAN: Oleks hea, kui me suudaks nad kinni siduda ilma neid vigastamata. Nii saaks me vältida edaspidiseid jamasid. Aga ma kardan, et me pole selleks võimelised!
AUGUST: Ma kordan. Ootamatus on meie kõige suurem relv. Me oleme jätnud endast rahumeelse ja hea mulje, nad ei oska midagi karta. Teeme nii, et tugevamad meie hulgast, Priit ja Kalev ja Andre, ründavad ja üritavad vastu pead anda. Ma ise võin haarata automaadi…
ANDRE: Kurat, te räägite nii vaikselt, et ma ei kuule mitte midagi.
AUGUST: Ja teised mehed tõmbavad neil käed rihmadega kinni. Need ühekordsed plastrihmad on majapidamises olemas.
KALEV: See plaan on toores!
MADIS: Mina selles kaasa ei löö!
PRIIT: Mina olen vastu!
MARTIN: Mõtle nüüd ise! Nad räägivad, et me saame kolme-nelja päeva pärast vabaks. Võta rahulikult!
Andrel ja Martinil tuleb edaspidi hirm peale, kui August suu lahti teeb ja põgenemisest hakkab rääkima.
Priit vaatab Ullikesele lahkelt otsa, kes ärevalt põrnitseb.
JAAN EI OLE tegelnud niivõrd kallaletungi kui põgenemisega.
Ta on analüüsinud olukorda ja võimalusi ja ta ise tunneb, et see mõjub talle rahustavalt. On kindlam tunne, kui sa tead, et sul on midagi tagavaraks. Sest on tõenäoline, et valitsus terroristidega läbirääkimistesse ei asu.
Jaan lamab niisiis oma madratsil Kalevi ja Madise vahel, vaatab lakke ja analüüsib olukorda. Üldine liikumise suund on selge – lumiste tippudega Liibanoni mäeaheliku taga (läänes) lainetab Vahemeri. Seega üle mägede ja sadakond kilomeetrit lõunasse peaks olema Beirut.
Suure mäeaheliku ja selle punkri vahel paistab üks väiksem ahelik. Selle taga võiks olla Bekaa org. Pealik on muu jutu sees maininud, et Bekaa oru piirkonnas on neil palju toetajaid ja et ka ametivõimude hulgas leidub neil informaatoreid. Seega on selge, et lähimasse külla abi otsima pole mõistlik minna. Peab arvestama võimalusega, et Beirutini või vähemalt Vahemere äärde tuleb jõuda omal käel.
Aga millal? Missugune kellaaeg valida? Palju läheb aega, et ronida üle selle aheliku? Silma järgi on mäeahelikuni 40–50 km.
Jaan on ju valmistanud ette jalgrattamarsruudi, ta teab, et aheliku ületamiseks tuleb ronida umbes 2500 meetri kõrgusele.
Siin maja juures, Pealiku väitel umbes 1800 meetri kõrgusel, on öösel ainult mõni kraad sooja ja enamasti üsna tuuline. Selliste riietega 2000 m kõrgusel lageda taeva all ööbimine oleks välistatud.
Vahemereni