LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tõesti raha kätte saanud ja eraldanud selle… kahevõistlejatele. Põhjendus oli lihtne: Kristina on nii noor, päris laps teine, milleks talle laager? Treenigu Eestis.

      Täiesti hämmastav, kuidas ametnikud ühtäkki sinu eest otsustama hakkavad. Leiavad, et sul pole laagrit vaja ja panevad su enda väljateenitud raha külmalt tuuri. Mina sõidan ju nende kulla kaaluga laagrikroonide eest Visu suuskadega. Pangu siis kahevõistlejad kah Visud alla!

      Mõnikord ei suuda end pidurdada ja plahvatan. Aastaid hiljem hakkas üks endine kahevõistleja kurtma: “Mis teil, suusatajatel, viga! Raha nagu raba, sõida-võistle-laagerda, kõik tehakse ette-taha, aga meie ala loeb penne.“

      Ma ei pidanud vastu.

      “Kas te ei mäleta aegu, kui teie olite jumalad ja meie, suusatajad, viimane saast? Põhjakiht, kes pidi isegi oma raha alandlikult palumas käima.

      Kas te ei mäleta, kuidas teie, jumalad, tagusite jalaga uksi lahti, lõugasite ja lärmasite, näpud püsti: “Fuck the world! Elu on äge!”?

      Kas te ei mäleta päeva, kui Vladimir Smirnov, viisakas ja tagasihoidlik, kõigi poolt austatud Smirre, olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister, vaatas Pentagoni sööklas ehmatusega, kuidas uks pauguga lahti löödi – jumalad saabusid! Te räuskasite, rebisite jalaga toole kõrvulukustava kolina saatel laua alt välja, teid oli ühtäkki täis kogu maailm. Kes olite teie Smirre kõrval? Kõigil olid silmad häbi täis, ainult mitte teil.

      Kusjuures te elasite meie raha najal! Meie, suusatajad, kulutame oma raha.”

      Mis vahet seal on, võistlus on võistlus… Oo ei, kaugeltki mitte.

      Olümpiapäevadel oli koos kamp noori, kes ei muretsenud eriti medalite ega tulemuste pärast, vaid nautisid elu ja sündmust ja koosolemist.

      Siis tuli Faluni MM.

      Kui läksin sööma, siis võttis silmad rõngasse. Belmondo, Di Centa, Välbe ja kogu see kamp… Lazutina… Enesesse sulgunud, keskendunud, sööb vaikides, pilk kaugusse suunatud.

      Kus on möll ja melu? Kus on naeratused, lehvitused, hõiked?

      Ei mingit möllu, ei mingit melu. Need pole olümpiapäevad, lasteaia võistlused. See siin on päris MM.

      Falun polnud minu jaoks veel tõsine suurvõistlus. Veel ei vajanud ma keskendumiseks rahu ja vaikust. Mu hing oli vaba.

      Leppisin kasarmuga, kus elasime. Kitsas voodi ja pisike öökapp. Ühine pesuruum, kus seebivesi jooksis mööda renni.

      Olin rõõmus ja üllatunud, kui staadionidiktor teatas võistluste päeval, et mul on sünnipäev, ning lasi kõlada pidulaulul. Aastaid hiljem poleks ma keskendudes õnnitlusi ilmselt tähelegi pannud.

      Pole mõtet ironiseerida sportlase kallal, kes läheb esimesele tiitlivõistlusele kogemusi hankima. Elu esimesel MMil või olümpial võib saavutada hea tulemuse, kuid see on häirivate asjaolude tõttu raskendatud.

      Sa ei tea, kuidas süsteem toimib. Kust bussid stardivad ja kus peatuvad, kuidas stardipaika pääseb, kus numbreid jagatakse ja suuski markeeritakse. Otseteid pole, sa liigud ümber aedade. Millal saab trenni teha? Kus? Millised rajad on suletud? Kogu see tohuvabohu häirib. Röövib tähelepanu ja segab keskendumist.

      Falunis ma veel võidu ei sõitnud, mul puudus suur eesmärk. Medalid olid nii kohutavalt kaugel, kumasid kuskil silmapiiri kohal. Väike eesmärk oli. Võtsin sihiks teha 5 km klassikas ära ameeriklanna Leslie Thompsonile, kellelt olin paar nädalat varem Rootsis napilt tappa saanud. Ei teinud. Jäin 1,2 sekundit alla ja sain 35. koha. Thompson oli täpselt minu ees. Pagan! Kas ma kunagi midagi või kedagi võitma ka hakkan!

      Polnud hullu, päris kobe sõit, arvasid isa ja meedia kooris. Jälitussõidus parandasin kohta, olin 31. Isa oli valmis ükskõik mille peale kihla vedama, et tema silmad midagi säärast enam ei näe. Ehk: tema eluajal ei kasva Eestist ühtki suusatajat, kui õde Katrin välja arvata, kes lööks 16aastaselt ümber minu Faluni-tulemused.

      Ma ise ei hinnanud MMi kohti nõnda kõrgeks, et see oleks väärinud pikemat juttu või arutelu. Õigupoolest ei hinnanud ma neid kohti üldse. Andke mulle aega ja vaatame mõne aasta pärast.

      Juunioride MMil Harrachovis pärast teatesõitu. Sõitsin end pildituks.

      14aastaselt oli mu enesehinnang ülikõrge, aasta hiljem kõrge. Nüüd, kaks aastat hiljem, toetasin jalad enam-vähem maapinnale. Ma polnud enam päike, kelle ümber tiirlevad teised planeedid, kuigi see kippus vahel ikka meelest minema. Akud olid üsna tühjad, sestap ei hellitanud suuri lootusi juunioride MMil Harrachovis, kuhu pärast Falunit siirdusin.

      Teadsin vastaseid piisavalt hästi, et mitte unistusi heietada. Viis kilomeetrit klassikat võitis Katerina Neumannova, minust neli aastat vanem, kes oli olnud äsja Falunis, päris MMil, kaheksas. Vaatasin ja imestasin tema jõudu: Neumannova pani paaristõukeid seal, kus teised tegid vahelduvaid. Ent ma ei tundnud mingit aukartust. Lihtsalt tõdesin, et seis on selline.

      Uisus jäi Neumannova venelannade Irina Skladneva ja Julija Tšepalova järel kõigest kolmandaks, mis näitas veenvalt, et minul pole asja veel poodiumi lähedussegi. 16. ja 28. koht mind muidugi ei rahuldanud, aga ma leppisin.

      Aastate pärast selgus, et Harrachovi MM oli minu jaoks elu tähtsaim ja õnnelikem – kohtusin seal oma tulevase abikaasa Kristjaniga.

      Esimene suurtoetaja: Restori juht Arsi Kook lubas hakata sponsoriks, kui ma sõidan Faluni MMil 35 parema sekka. Ma sõitisin ja algas tänini kestev sõprus.

      Kevadel selgus ootamatult, kui suur väärtus oli MMi sõitudel. Olin hakanud silma firma Restor bossile Arsi Koogile. Faluni eel võttis ta nõuks: “Kui see noor suusatüdruk jõuab 35 parema sekka, asume teda toetama.” Jõudsin! Minu elus algas Restori ajajärk. Õmblesin logo mütsile ja olin pisarateni tänulik.

      Olime rikkad! Restori makstud 50 000 krooni oli suur raha. Ostsime Fischeri suuski, koos saabaste ja klambritega, ning ülejäänu kulus laagriteks. Ajapikku kasvas Restori toetus märgatavalt.

      Aastal 2000, kui sponsorlepinguid hakkas sõlmima suusaliit, puksiti Restor mu toetajate ridadest välja. Ent Arsi Kook lahkus väärikalt, öeldes: “Hoidke Kristinat, kullatükki!” ja leppis Hanspanga juhi Indrek Neiveltiga härrasmeeste kombel kokku sponsorsummades. Tol aastal maksis Hansapank mulle logo kandmise eest mütsil erakordsed miljon krooni. Mõlemad mehed on tänini head tuttavad, kellelt saan vajadusel väärt nõu ja abi.

      Ebausklik, nagu ma olen, omistasin Restorile, kes aitas mind esimeste medaliteni, maagilisi võimeid. Kui firma taandus sponsorite hulgast, siis õmblesin nende logo siiski mütsile, aga sissepoole. Nii jäi hingerahu alles. Alles aastate pärast julgesin minna starti mütsiga, milles puudus esimese suursponsori märk.

      Kuidas kadestada lehmi

      Elu esimese olümpiahooaja oskasin juba suvel nässu keerata. Ise, ilma kõrvalise abita. Ma küll haigestusin 1994. aasta jaanuaris, poolteist kuud enne Lillehammeri olümpiamänge, kaheks nädalaks, kuid see tõbi oli eelnenud sündmuste loogiline jätk. Seegi poleks päästnud, kui ma oleks terveks jäänud. Oleks võinud olümpial mõni sekund kiirem olla ja paar kohta parem, kuid kesine ikkagi. Niisiis jäi üle rõõmustada, et tegin vigu, mis tulevikuks õpetust andsid, õigel hetkel. Vitsad polnud seetõttu nii valusad.

      Millegipärast nõustus isa treenima naiste koondist, kusjuures talle maksti ainult 600 krooni miinus maksud. Lubasin, et kui saan jalad alla – olin selles üdini veendunud –, siis palkan ta isiklikuks treeneriks ja märksa õiglasema tasu eest.

      Naiskonna värk oli üldse segane. Piret Niglasel, Silja Suijal, Cristel Vahtral – igaühel oli oma treener. Isa üritas end kuidagi sinna vahele sobitada. Suvel harjutasime koos ja mul tekkis totter soov näidata igas trennis, et olen jube kõva. Püüdsin pälvida isa tähelepanu ja kiitust. Ma ei mõelnud, vaid uhasin. Iga treeningut võtsin kui võistlust. Lasin pidevalt üle piiraja.

      Mulle piisab vaid nädalast,

Скачать книгу