ТОП просматриваемых книг сайта:
Kristina. Kristina Šmigun-Vähi
Читать онлайн.Название Kristina
Год выпуска 2010
isbn 9789949470372
Автор произведения Kristina Šmigun-Vähi
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Talve hakul olin täiesti tühi. Võistlustel kulgesin kuidagi. Kirusin ennast, kuidas ma sain olla nii loll. Mida näitavad suvised treeningud? Mitte midagi! Mis kasu on meeletust rassimisest suvel, kui talvel ei jõua sõita?
Uue aasta algul jäin haigeks. Mõni ime! Organism oli läbi piitsutatud ega jõudnud tõvega võidelda. Põdesin pikalt, kaks nädalat, palavik ei alanenud, kurk kähises. Ei saanud ega saanud terveks. Jõin liitrite kaupa sooja piima ja vaarikateed, pistsin küüslauku, sibulat, mett. Ei mingit tolku. Käisin läbi vaat et kõik Tartu arstid. Juba hakati kahtlustama klamüüdiat ja ei tea mida.
Vaim oli muidugi muserdatud. Ei ole mõnus istuda kodus, kui olümpia ootab. Ärgates suskasin kraadiklaasi alla – 37,2 ºC. “See pole ju mingi palavik, sellega võib trenni minna,” kuulutasin, teades ise, et ajan jaburat juttu.
Lõpuks sain terveks, aga hooaeg ja olümpia olid tuksis. Olin saanud vajaliku õppetunni. See polnud ainuke rõõm.
Olümpia eel sain kätte varustuse, kus olid imeilusad lilla-kollased Jalase suusasaapad. Kaks paari: madalad klassika- ja kõrged uisusõidu jaoks. Olin valanud nende saabaste pärast liitreid higi ja lõpuks olid need käes.
Saabaste nimel olime algatanud aasta varem isegi operatsiooni “Kapsad”. Meedia kirjutas hiljem, et kapsakasvatus oli meie perekonna hobi. No tule taevas appi! Kas meil tõesti poleks muud teha olnud kui jännata mingite pagana kapsastega! Minul ja Katrinil oli vaja kõrgeid suusasaapaid. Isa lohutas küll, et näe, Jelena Välbe võitis maailmameistritiitli madalate saabastega, ent mõistsime kõik: uisusaabasteta enam ei saa. Me suhtusime sporti nagu profid ja meil pidi olema profivarustus, saati kui see tulemust parandab.
Isa ja mina olime veendunud: meie aeg ootab alles ees.
Rahaga oli meil nagu igas Eesti peres: nii ja naa. Toit oli laual, riided seljas, ülejäänu kulus suusatamisele, aga saaparaha jäi puudu. Mis seal’s ikka! Käed-jalad otsas, teenime jalanõud välja tööga. Sugulased pakkusid välja, et kui hooldame nende kapsapõldu, rohime ja kastame, siis laotakse meile Katriniga sügisel saapakroonid peo peale.
Hommik oli nii palav, et kividki higistasid, kui me Katriniga rataste selga istusime. Vapramäelt Tartu külje alla kapsapõllule oli 17 kilomeetrit tolmuteed. Rattad olid nood kokkupandavad, käikudeta ja väikeste ratastega, mistõttu künkaid ületades võis näha, kuidas su jalalihased kasvavad.
Rohid ja rohid ja lõpuks kastad neid kuradi kapsaid, päike lagipähe kiirgamas. Suurest palavusest ei suutnud enam kirudagi. Ent hullem ootas ees – tagasitee.
Katriniga ratastel. Pedaalides tehti trenni, sõideti ujuma või kapsaid kastma.
See pole piltlik väljend: keel kuivab kurgulakke. Kuivabki. Mööduvatest autodest on suu tolmu täis, hamba all krigiseb. Janu on väljakannatamatu. Kuradi kapsad, teie saite juua, aga mina kõngegu siia kui kõrbesse.
Ja siis sa näed, kuidas taamal lehmad künast vett lürbivad. Suurte sõõmude ja naudinguga. Justkui irvitaksid meie üle. Kuradi lehmad! Hei, kas me saaksime vahetust teha? Teile kapsad, meile vesi?
Pärale jõudes väntasin kaevust ämbritäie jääkülma hõbedat, kuhu surusin kogu näo – ilma igasuguse viisakuseta – ja jõin ja jõin ja jõin. Kui janu täis, oli pool ämbrit tühi. Vaat see on õnn! Juua imemaitsvat vett lõpmatuseni! Selle nimel tasub maailmas elada!
Meedial oli mõneti õigus, kui meie kapsakasvandust hobiks nimetas, sest kogu rohimisprotsess koos sinna-siia sõiduga ei läinud treeninguna arvesse. Oli vaba aja veetmise vorm. Tasu maksmine kapsarohimise eest millegipärast venis ja venis ja lõpuks jäigi raha saamata.
Jalase olümpiasaapad olid imelised. Proovisime Katriniga neid jalga, ise rõõmsad kui väikesed lapsed jõuluõhtul. Katrin palus luba kanda unistuste jalanõusid järgmise päevani. Muidugi ma lubasin. Ta tõmbas lilla-kollased iludused jalga ning heitis nendega magama.
Saapad olid imelised, aga olümpiaks mõeldud Adidase suusavorm oli täielik kräpp selle sõna kõige hullemas tähenduses. Suvaliselt täiturult saab mõne krooni eest täpselt samasuguse kombinesooni.
Õmblused tulid pidevalt lahti ja me pidime neid enne võistlusi kokku traageldama. Pükstel olid liiga suured ehk reeglitele mittevastavad Adidase kirjad, mis tuli teibiga kinni katta. Lisaks olid püksid liiga liibuvad. Kuna Lillehammeris oli karmilt külm, tuli mässida lisaks soojale pesule ümber reite ajalehti. Adidase pükstesse pesu ja paber üheskoos ei mahtunud, sestap vaatas igaüks ise, kust sai vormile normaalsema alaosa. Olime kui klounid väljanäitusel, igaüks ise värvi.
Üldse topiti meile Lillehammerisse kaasa liiga palju riidekraami. Mantel ja kübar ja jope ja veel üks jope ja saapad, mis ei pidanud vähimatki sooja. Hea, et mängud toimusid Norras ja me läksime sinna laeva ja bussiga. Säärase hulga olümpiarõivaste vedamine mõnda kaugemasse paika oleks tootnud lennufirmale korraliku kasumi.
Olümpia on rahvaste suur spordipidu, kus sõprus ja armastus käivad käsikäes. Nägin Lillehammeris selle ära, sest kõigil järgnevatel olümpiatel polnud mul rahvaste sõprusest ega armastusest enam sooja ega külma. Siis läksin ma sõtta.
Eks kaasne iga olümpiaga oma möll ja oma melu, aga teise ja kolmanda ešeloni jaoks. Neile, kes tulevad suurvõistlustes osalema.
Seda, kes läheb medalit võitma, ei huvita, kui mitu mänguruumi on olümpiakülas või milliseid programme näitab teler või kas telerit üleüldse on.
Tegija peab keskenduma, tal on vaid üksluine tegevus. Rutiin. Teda huvitab vaid, et kõik toimiks nagu kellavärk: minut-paar hilinemist on juba kurjast. Teda huvitab, et laual oleks õiged söögid ja õiged joogid. Et oleks vaikust ja rahu. Et oleks koht, kus treenida, ja koht, kus puhata. Et ei oleks asjatuid sekeldusi ega tüütavaid kontakte meediaga. Ta käib ringi, silmaklapid peas, elab oma maailmas.
Lillehammeri olümpiamängud läksid untsu. Nagu ka kogu hooaeg.
Teadsin ette, et olümpial ma midagi erilist ei saavuta. Jaanuari lõpus, haigusest lõplikult taastumata, olin teinud juunioride MMi pikal uisudistantsil enam-vähem sõidu, saanud kümnenda koha, mis näitas, et üldine baas, millele hakata hilisemas tulevikus tulemusi sepistama, on korralik.
Lillehammeris kaotasin kolmel esimesel individuaaldistantsil Niglasele, korra ka Vahtrale. Kohad olid küll kolmekümne sees – 28., 30. ja 27. – aga neid niinimetatud punktikohti hakati alles hiljem au sisse tõstma. Kusjuures põhjendamatult. Kui suusataja mahub 30 sekka, on tore, aga mingit maailmasündmust ei maksa sellest teha.
Ainus hea saavutus Lillehammeris oli teatesõidus. Kaotasin esimeses vahetuses Jelena Välbele kõigest 42 sekundit. Samas oli see elu kõige karmim ja pingelisem võistlus. Niglas oli esinenud eelmisel päeval avaldusega, et kui Kristina kaotab etapivõitjale üle kahe minuti, siis tema rajale ei lähe.
Stardis olin üles keeratud, põlved ja käed värisesid, kuid mitte ainult külmast. Kohe, kui pauk anti, olin jälle mina ise, kõik pinged olid pühitud. Selgus, et maailma staarid ei olegi teiselt planeedilt, nendega võib võidu sõita küll ja küll. Pole need 42 kaotussekundit nii hullu midagi!
Hõbedased õnnesokid
1994. aasta sügisel Ramsau laagrisse minnes oli seljataga suurepärane suvi. Olin võtnud vigadest õppust ning valmistunud talveks ja treeninud iseendale, mitte isale ja teistele, näitamaks, kui vägev ma olen.
Ühtäkki tabas mind kummaline inspiratsioonipuhang. Süda hakkas kiiremini põksuma. Tahan võita sel talvel juunioride MMil viis kilomeetrit klassikat! Tundus, nagu tähendaks see kuld kõigi unistuste täitumist.
Isa palus rahuneda. Venelannadel on väljas liiga kõva kaardivägi, kõik minust paar-kolm aastat vanemad: Natalja Massalkina, Olga Põljova, muidugi Julija Tšepalova. Saatsin isa ja tema arvamuse mõttes põrgu. Minul on sisemine kirgastumine, aga tema hakkab hingetuld kustutama!