LITMIR.BIZ

      Isa veenis Katrinit: ära põleta end suvel, põleta talvel. Treeni kas või üks aasta Kristina taga, mitte ees, ja sa näed, kuidas Kristinale lähemale nihkud. Aga ei. Nädal-kaks suutis Katrin mu kannul löntsida, kui laadisin endasse suvel mahutreeningutega energiat, mida talvel välja paisata. Siis tormas ta taas ette. Oma tempos.

      Katrin oli veendunud: kui ta pole suvel kiire ja võimas, siis kuidas saaks olla seda talvel! Minu näide talle korda ei läinud. Isal jäi üle vaid käsi laiutada, kui Katrin jõudis 30kilomeetrisel treeningjooksul finišisse juba siis, kui minul jäi veel viis kilomeetrit minna.

      Mulle sobib vastuvoolu ujuda. Tõsi küll, vanemad säästsid meid paljustki – milleks koormata tütreid muredega ja rikkuda nende närve? – ning võtsid palju hoope enda kanda. Sain alles hiljem teada, kuidas ema käis suusaliidus minu pärast võitlemas või isa tegi pangaarve tilgatumaks, et saaksime laagrisse minna, jättes emale kuuks ajaks vaid 150 krooni toiduraha. See polnud mingi eneseohverdus, vaid ajastu märk.

      Me ei kirunud olusid, küll aga ebaõiglust. Võitlesime enda eest – suuremalt jaolt lõid mu noorusaegadel lahinguid vanemad – ja naersime, et Šmigune peetakse pooletoobisteks. Eks see näita meie kõrget enesehinnangut! Kõrgemad instantsid määratlesid meid ilmselt kui täistoobiseid.

      Vastuvoolu ujumiseks tuleb olla tugev. Sa pead olema keegi, et nõudmisi esitada või midagi paluda ning seejärel loota, et need nõudmised ja palved ka täidetakse. Tugevaks saada on imelihtne! Tuleb teha vaid kolme asja: treenida, treenida ja veel rohkem treenida.

      Meie nädal oli kindlalt paigas. Esmaspäeval puhkasime, teisipäevast kolmapäevani harjutasime Tartus, neljapäeva õhtul põrutasime Otepää kanti. Reedel ma koolis ei käinud. See ei muutnud elu kergemaks, pigem vastupidi. Tuli õpetajatega kokku leppida, järele õppida-vastata.

      Elasime kui mustlased kõikjal. Otepääl, Kagal, Sulaojal, Käärikul, Mähal… Õnneks eraldas firma Tammeo meile Munamäe külje all puhkebaasis kolmeks aastaks kolm tuba. Riputasime kardinad akende ette, tõime mööblit ja vaipu ja olime maru rahul.

      Isal oli meiega lihtne. Niivõrd, kuivõrd. Tal ei tulnud meid sundida, vaid tagasi hoida.

      Millegipärast on isa treenerivõimetes alati kaheldud. Kui sõitsin 1995. aastal kõigest 18aastasena Thunder Bay MMil välja viienda koha, siis kiideti taevani… Mati Alaveri.

      Toonane spordiarst ja aselinnapea, suusaliidu tulevane president Toomas Savi teatas Eesti Sõnumites: “Minu meelest on Mati Alaver üldse kõige erudeeritumaid treenereid Eestis. Tema kontrollmetoodika on kaasaja tasemel. Anatoli Šmiguni intuitsioon võib olla kahtlemata kümme korda parem, aga ainult intuitsiooniga siiski läbi ei löö. Nii Šmiguni intuitsioon kui ka Alaveri teaduslik treeninguprotsessi juhtimine võib nüüd Šmigunide sõidus kajastuda. Ma ei taha öelda, et Alaver treenib naisi, aga meeste ja naiste treeningtöö on kokku sulanud.”

      Alaver ei ole mind mitte kunagi treeninud ega mulle nõu andnud, meie töö polnud ühestki otsast kokku sulanud.

      Savi polnud ainuke, kes nii arvas. Muide, ka pärast minu Salt Lake City olümpiapõrumist pakkus ta meedias, et peaksime treenerit vahetama.

      Taivo Kuus kirjutas Postimehes: “Anatoli Šmigun ei ole nii asjatundlik treener kui Alaver. Tüdrukud on teinud tõesti suure hüppe. Võib-olla treenivad intuitsioonile tuginedes? Alaver on põhjalikum, teadlase tüüpi treener.”

      Keegi ei rääkinud sõnagi isa treeneriharidusest, mis on muljetavaldav. Ta on lõpetanud Ufaa kehakultuuritehnikumi, Moskva kehakultuuriinstituudi ja kõige tipuks veel tollesama instituudi juures asuva Kõrgema Treenerite Kooli.

      Mati Alaver (paremal) pole iial mind treeninud, küll aga aidanud algusaegadel palju kui suurepärane mänedžer. Minu treener oli Anatoli Šmigun.

      Isa oli Savi ja teiste sõnavõttude peale muidugi solvunud. Imestas, kuidas need, kes pole treeninguid näinud, kõike nõnda hästi teavad. Ja teiseks: miks alatähtsustatakse intuitsiooni? “Kel intuitsioon puudub, pole treener, vaid tunniandja. Tuleb täpselt teada, mida sportlane arenguks vajab. Lähed laia looga niitma, murrad vikatitera! Treenimine on täppisteadus.”

      Õigupoolest polnud kellelgi meie treeningutest ega metoodikast suurt aimu. Mulle ei meeldinud, kui mind kõrvalt jälgiti. See oli meie treening ja meie saladus! Võisin piidlejat märgates harjutuse isegi pooleli jätta.

      Isa võttis palju üle Herbilt, tegi täiendusi. Lisaks noppis üht-teist ühelt ja teiselt, aga mitte automaatselt. Oli kannatlik, vaatas, tegi järeldusi: kui see treening, harjutustekompleks, muudab rivaali paremaks, siis võib selle üle võtta. Aga mitte üks ühele, vaid omapoolsete lisanditega, ja mitte enne, kui eeltestid olid kinnitanud, et need harjutused arendavad meid.

      Oli aeg, mil trendiks said mäkkejooksud, liivakotid seljas. Või tehti treening raskemaks, kandes ümber säärte ja randmete tinarihmu. Proovisime meiegi rihmu, kuid heitsime kiirelt kõrvale, kuna need tundusid kohatud ja ebamugavad. Lisaks uuris isa tausta ja jõudis järeldusele, et tinarihmadega harjutamine suurendab märgatavalt liigeste vigastusi tulevikus.

      Milleks liivakott ja tinavöö, arutles isa. Tüdrukud on suvise treeningperioodi ajal kolm-neli kilo ülekaalus. Jooksevad ja sõidavad nagunii, raskus turjal. Teinekord saime riielda – mitte küll tõsiselt! –, kui olime ettevalmistushooaja eel võistluskaalus. Kergena on kergem treenida.

      Mingil ajal kasutasin lõigutreeningutel rajuvõimsat rock-muusikat. Pistsin klapid kõrva, et ennast ületada ja mitte tajuda valu. Muusikast saadud emotsioonid olid paraku nii võimsad, et pulss kargas lakke ning enesekontroll kadus. Nagu tantsuõhtul, kus võid tümaka saatel end oimetuks rabeleda. Sestap loobusin rock-trennist peagi.

      Isa mõtles meie arendamiseks mõndagi ise välja. Teatud harjutusi, mida ammusest ajast oleme kasutanud, hakkas ta alles hiljuti teiste suusatajate arsenalis nägema. Ühesõnaga, meil kujunes välja oma süsteem, mis täienes igal aastal.

      Jalgratast ta muidugi ei leiutanud. Isa peamine sõnum oli: treening peab olema vahelduv, järjepidev ja põhjalik. Hommikused harjutused kestsid kuni poolteist tundi: venitused, jõutreening, jooks, ujumine, jooks, võimlemine… Päeva esimene treening algas soojendusega, lõppes lõdvestusega ja pärast töötasime veel paarkümmend minutit trenažööridega. Kokku kolm tundi.

      Hämmastav oli vaadata, kuidas osa suusatajaist ruttas laagris lõunalauda, kuigi nägi meid trenažööre tõmbamas. „Ju nad on nõnda kõvad, et võivad vähem harjutada,“ kehitas isa õlgu ega öelnud neile midagi, sest: „Inimest ei saa sundida treenima. Ta kas tahab või ei taha.“

      Teinekord jälgisime, kuidas mõni jättis halva ilma tõttu harjutuskorra ära. Mine nüüd paduvihma kätte rullsuuskadega sõitma! Meie ironiseerisime: “Andekad võivad endale seda lubada. Meie pole andekad, meie saatus on liguneda.”

      Isa

Скачать книгу