LITMIR.BIZ

Скачать книгу

iga kord välja viimase. Võitsin nii esimesel, teisel kui kolmandal päeval. Neljandal toimus ametlik jooksuvõistlus ja ma sain tappa.

      Herbi oli rahul. Pole see Kristina nii hea ühti! Teda ei veennud tõsiasi, et esimesel jooksupäeval olin saanud kirja pool minutit parema aja kui ametliku jooksu võitja.

      Millegipärast muutus Herbi korraga leebeks. Pehmeks. Kadus endine jäikus ja karm kord. Ühtäkki tekkis laagris trend, et on vaja õppida inglise keelt. Õppimine pole iseenesest ju patt, aga sõltub, mille arvelt seda teha. Kas oleks Herbi veel mõni aasta tagasi lubanud tüdrukutel keset päeva päikese käes vedeleda, olgugi õpikud pihus?

      Tööd langesid minu, Katrini, Jana ja teiste nooremate õlule. Ma ei võtnud juhtunut südamesse, sest olin lugenud Marja-Liisa Kirvesniemi biograa-fiat, kus ta kiitis talutööd ja kinnitas, et just see muutis ta tugevaks.

      Haarasin sellest mõttest kinni, kütsin end sisemiselt üles ning võtsin nõuks lõhkuda ja tassida kuu aja jooksul kõik puud ning vedada kõik veed. “Ma saan tugevaks!”

      Ma pole just fanaatiline lugeja. Kooli kohustusliku kirjandusega oli nagu oli, peatükid venisid kui kummipael. Ent neelasin spordiraamatuid, just elulugusid. Mind vaimustasid Kirvesniemi, Jordan, Gretzky. Sain neilt õpetust, õigemini kinnitust: kõik on sinu enese kätes.

      Sina oled oma saatuse looja. Kui sa väga tahad, ja oled valmis selle nimel piiritult vaeva nägema, siis sa ka saad. Ükskõik mida. Sa suudad isegi lennata, kui seda kõigest hingest ihkad!

      Sain kinnitust sellelegi, et iga sportlase elus on aeg, kus ta ainult rügab ja rügab ja rügab ja loodab, et kunagi tuleb ka tulemus. Mitte kohe, aga kunagi. Tulevikus.

      Hiljem, enne Torino olümpiat, mil kohtusin motivatsioonikoolitaja Peep Vainuga, olin ühest küljest hämmastunud, teisalt pettunud. Tema ideed, mõtted ja soovitused olid täpselt samad, mille olin hankinud juba teismelisena oma sisemaailma korrastades, enda ja teiste kogemustest järeldusi tehes ning raamatuid lugedes.

      Tundus, et neist treeningutest, mida Herbi plaanide järgi Ruusal tegime, jääb väheks. Õigupoolest tundus Ruusa pärast isa laagreid kui puhkekodu. Hakkasin vaikselt lisa hankima.

      Tõmbasin tossud jalga ja suundusin jooksuringile.

      “Tatt, ei lähe midagi nii palju trenni tegema,” üritati mind hõigetega takistada.

      “Käige te…” vastasin mõttes ja jätkasin oma teed.

      Kummaline, et sattusin kogu aeg konflikti seetõttu, et tahtsin rohkem trenni teha. Kas ei peaks olema vastupidi?

      Dünamo laagris tekkis probleeme eelkõige seetõttu, et olin treeneri tütar. Kui sattusin rolleriringil peale viilijatele, siis hõigati kohe: “Mine jah, kaeba isale ära!”

      Miks pidanuks? Mis mul teistega asja? Kord põrutasin südamepõhjast vastu: “Mul on täiesti ükspuha, mida teie teete või ei tee. Mul on täiesti kama, mis teist tulevikus saab. Minust saab igatahes olümpiavõitja!”

      Või läksime Pühajärvele aerutama. Olime paadis kambakesi, pidime sõudma kordamööda. Piisas aga saare taha jõuda, kui aerud tõmmati paati ja algas logelemine.

      Olin hämmingus. Kellele te, kallid neiud, treenite? Endale või treenerile? Haarasin vihaga aerud ning andsin hagu.

      “Tahad Smetaninaks saada?” irvitati.

      “Ei! Paremaks kui Smetanina!” pressisin läbi hammaste ja sõudsin kas või õlad paigast.

      Eks leidus neidki, kel jäi millegipärast mulje, nagu huvitaks mind väga nende tulevik ja saatus.

      Isa oli Herbi grupi juba üle võtnud, treenisime Otepää rollerirajal. Taevast kallas vihma. Raja kõrval oli katusealune, roheline konn, nagu seda nimetasime, ja istus seal üks…

      “Oled suhkrust või? Vaata, et ära ei sula!” pidasin vajalikuks hõigata.

      Kuulsin vastuseks, et mingu ma isale kituma.

      Muutusin jõhkraks ja ropuks: “Sa võid selle konna all kas või keppi teha, mind ei huvita vähimatki!”

      Nüüd, kui suusasõidud sõidetud, ei taha raja äärde minnagi. Varem keskendusin endale ega näinud, mis ümberringi toimub. Praegu vaatan: tüdrukud tulevad trenni, soengud peas, küüned värvitud. Näod meigitud! Ja siis löntsivad rajal. No milleks? Kui sa pole täiega asja sees, ei pinguta maksimaalselt ega keskendu viimseni tehnikale, vaid treenid kuidagiviisi, põlved nõtkumas, suusakepid lohisemas, siis milleks sa seda üldse teed? Keda sa petad? Ennast!

      Siis istutakse keset trenni potsti! maha, sest poisid sõidavad mööda. Vaja neid pika pilguga piiluda.

      Kulla sportlased, aeg on liiga kallis, et seda raisata. Lõpetage treeningu mõnitamine! Tehke midagi muud, tehke midagi kasulikku!

      Mida mu sõnad aitaks või päästaks? Igaüks loob ise oma tulevikku ja saatust.

      Kes arvab, et on tore olla treeneri tütar, see eksib rängalt. Vähemalt treener Anatoli Šmiguni tütred ei saanud mingit eelist. Kaugel sellest!

      Kui me Herbi juurest lahkusime – ema teatas ükskord kategooriliselt, et tema tütardel pole vaja enam seda jama taluda, kui ühed peesitavad päikese käes ja teised rügavad tööd –, kogunes teisigi tüdrukuid isa gruppi. Ühesõnaga, isa võttis Herbi töö sujuvalt üle. Ent tema treeningud olid märksa tõsisemad, see polnud enam mäng. Isa ei jätnud ära metsatööd, millesse ma uskusin, kuid lisas jõusaali ja trenažöörid. Nii mõnigi tõmbas nina kirtsu – raske! – ning virises minu ja Katrini kallal, miks on vaja seda ja miks teist.

      Miks sa meile räägid, et on raske? Kurda treenerile! Või nad kurtsid…

      Isa aitas teisi, kui oli vaja midagi tassida või tõsta. Meile teatas külmalt: “Igaüks kandku ise oma risti!”

      Kui teised jätsid sokid-saapad kuivama panemata, siis palus isa neil viisakalt asi korda ajada või tegi ise ära. Kui meie julgesime sama, siis saime nii, et tolmas.

      Mingil ajal sai mul mõõt erinevast kohtlemisest täis ja julgesin sellest piiksatada. Isa vastus oli etteaimatav: “Mis see sinu asi on, mida teised teevad või kuidas on. Sina teed nii, nagu sulle öeldi, ega vaidle siin!”

      Võidusära: Eestis polnud mulle noorteklassis vastast.

      Vaatasin kaaslasi ja tahtsin käratada: “Kullakesed, kas te ei näe, kuidas teid siin poputatakse? Meie Katriniga aga rügame, piits plaksumas seljal!” Olin siiski vait.

      Alles pärast Vancouverit selgitas isa: “Teistes polnud seda sisu, mis tippu viiks. Vastasel korral oleks nad käitunud teistviisi. Nagu sina. Sinul oli olemas kõik, mida vaja, et kasvada võitjaks. Sestap ei tohtinud sulle halastada. Sinust tuli kõik välja pigistada!”

      Lõpuks lagunes Herbi grupp laiali. Tüdrukud siirdusid piiri taha õppima ja treenima. Selleks siis oligi vaja inglise keelt.

      Isa oli kohutavalt nördinud. Tema, kel polnud tollal veel kodakondsustki, uskus Eestisse. Maarahva seas valitses mentaliteet: elame kui pasahunnikus, õnn on seal, välismaal.

      Selline suhtumine oli isale täiesti mõistmatu. Miks? Ta üritas vanemaid veenda: “Jätke lapsed koju, nad rikutakse seal ära, sellest kõigest ei tule head nahka.” Vastati: “Seal on haridus, targemad treenerid, õigem metoodika, paremad tingimused.” Isa oli masenduses. Nad ju mustavad oma riiki ja oma treenereid takkapihta!

      Meie jäime. Meil polnud mingit soovi kuhugi minna. Teadsin, et kui keegi suudab aidata mul unistusi täita, siis on see isa.

      Nüüd keskendus ta ainult minule ja Katrinile.

      Vastuvoolu

      Kasutades isa väljendit, sain ma Herbi trennidest ja lapsepõlvemängudest tugevaks kui teemant. Nüüd asus isa – nagu ise järgnevat protsessi kirjeldas – mind ja Katrinit briljandiks lihvima.„Mul on neid ju vaid kaks, sestap tuleb tüdrukuid õrnalt ja täpselt vormida ning sametlapiga hiilgama lüüa.“

      Paraku kujunes

Скачать книгу