LITMIR.BIZ

      Gällivares algas veel üks traditsioon. Pärast esimest hõbedat otsustasin tõmmata järgmiseks sõiduks jalga samad sokid. Taas medal. Äkki peitub põhjus sokkides? Crafti firma omad, sinise äärega ja hästi mugavad. Otsustasin, et kannan neid igal tähtsamal võistlusel kuni olümpiavõiduni.

      Sokid said parasjagu vatti: tuli ju pärast iga võistlust pesta ja nii hakkasid need tasapisi kuluma. Mõistagi ei raisanud ma õnnesokke kodustel ega vähemtähtsatel võistlustel, vaid ainult siis, kui jagati tiitleid või maailma karika punkte.

      Ükskord ütles Kristjan, et ma mängin nende õnnesokkidega lolli, need ju ei aita. Tulevat ebausust üle olla ning muutuda hingelt veel tugevamaks. Lasin end ära rääkida ja suskasin jalga valed sokid. Põrusin täielikult.

      Teatasin Kristjanile, et nüüdsest hoidku neis küsimustes suu kinni. Las mul olla oma kiiksud ja oma sokid. Tunnen end neis kindlamana.

      11 aastat ning 217 võistlust ja pesukorda hiljem olid sokid juba üsna koledad, aga pidasid ausalt lõpuni vastu. Kui Torinos esimese kulla kaela sain, olid sokid oma ülesande täitnud. Otsustasin anda neile veel kaks võimalust. Sokkidesse oli õnneks jäänud pisut väge ja võimu, täpselt ühe olümpiakulla jagu. Siis oli kõik, võlujõud oli otsas. Tänasin sokke kogu südamest ning viskasin hooldemeeste prügi hulka kindlas veendumuses, et neid ootab sokkide paradiis. Tean, et inetu oli sellised rariteedid ära visata, aga uskuge mind, need ei olnud vaatamist väärt.

      Saabudes juunioride MMilt otse Kanadasse Thunder Baysse, päris MMile, oli hing rahulik. Sel võistlusel polnud tulemus enam elu ja surma küsimus. Aasta eesmärgi olin kahe hõbedaga juba saavutanud. Mida hooajalt veel tahta? Ega ometi täiskasvanute MMi medaleid? Väiksemas vääringus ma ei arvestanud. Korralikud kohad väljaspool pjedestaali võisid pakkuda hetkelist rahulolu, kuid neil puudus igasugune tähtsus ja tähendus. Mitu korda olen ma tulnud neljandaks? Keda see huvitab?

      Thunder Bay MM oli kummaline. Publiku moodustasid suuremalt jaolt väliseestlased, soomlased ja rootslased ning muidugi kaks käputäit Norra fänne, kes on alati platsis. Kohalikke see võistlus ei huvitanud ega häirinud.

      Ilmastikuolud olid äraspidised: hommikused külmakraadid kerkisid keskpäeval suvesoojuseks. Lumi muutus pudruks ja ümberkaudsetest tehasekorstnatest kandus rajale tuhka ja saasta, mis võttis suusad kinni kui liimiga. Ainus võimalus neid taas libisema saada oli sõita üle bensiiniga immutatud lappide, mis keerati ümber puupulkade ja susati rajal suusataja ette.

      15 km klassikasõidust loobusin. Hoidsin jõudu. Vahtra sai kena 17. koha ja kõik kodumaised prožektorid pöördusid hoobilt naiste suunas. Mehed põrusid, kahevõistlejad olid mudas ning meedia materdas neid himuga.

      Thunder Bay MMile lennates lubati meid Katriniga piloodikabiini, kuid mitte tüüri juurde.

      Teel suurte sekka: Thunder Bay MMi 5 km klassikasõidus jäi ette vaid neli superässa.

      Cristeli tulemus oli siiras rõõm. Ta oli hästi mõnus neidis, kellega jagasin suurima heameelega tuba. Cristel kannatas välja kõik minu kiiksud ja hilisõhtused sebimised. Ei turtsunud iial. Ja magas hommikuti kaua nagu minagi. Kahjuks varjutasin ma ta suurtulemuse paar päeva hiljem täielikult.

      Käisin tavaliselt üksi jalutamas, kuid avastardi eelõhtul tundsin äkitselt hingekriipivat vajadust olla koos Katriniga. Rääkida temaga kõigest. Oli see pääsemine mingeist köidikuist või midagi ebamaist, aga ma tajusin kirjeldamatut vabadust, mida ei saa sõnadega seletada. Lihtsalt tundsin, et olen olemas.

      Öösel magasin nagu kott. Isa, Mati Alaver ja Soome määrdemeister Pekka Lampinen, kes meil abiks oli, nõidusid samal ajal suuskade kallal. Nende töö oli sedavõrd lihtsam, et valida justkui polnudki: mul oli kaasas kaks paari klassikaks ja kaks uisuks. Tol talvel sõitsin Fischeritega, mille soetasime sponsorite rahaga. Kahjuks olid Visud muutunud suurte sõitude jaoks piinavalt nigelaks.

      Juhtus nõnda, et üks paar oli otsekui loodud vesise ilma jaoks: libisesid nagu uisud peegelsiledal jääl. Kui ka pidamine kümme minutit enne starti paika saadi, siis…

      Rajal teadsin, et liigun hästi. Ja kiiresti. Aga et nõnda kiiresti… Sees hakkas põletama, ent valu kumas kusagil taamal.

      Finišis tablood vaadates polnud mingit tunnet, ma lihtsalt ei suutnud nähtut mõista.

      Neljas? Kui neljas, siis neljas.

      Hetk hiljem lipsas minu kohale Jelena Välbe, jättes mind viiendaks. Maailmameistrivõistlustel! Neljas või viies, sel polnud enam vahet.

      Jalad ei kanna: viies koht MMil, see oli midagi enneolematut.

      Autasustamine, kuhu paluti esikuuik: Larissa Lazutina, Nina Gavriljuk, Manuela Di Centa, Jelena Välbe, mina ja Inger Helene Nybrảten – oh, milline esinduslik seltskond, kui mind välja arvata – oli uhke ja pidulik. Ainult et Di Centa jäi üle poole tunni hiljaks ning me pidime kõik kannatlikult ootama. Välbe oli üsna pahane. Koputas itaallanna poole kella ja torises saksa keeles, et mõni võiks ajast kinni pidada. Di Centa ainult naeratas malbelt.

      Eestis võeti noil aastail viiendat kohta nagu viiendat kohta ikka. Suruti kätt ja patsutati õlale: tubli! Alles hiljem, alates 1999. aastast tehti viiendast kohast sündmus, jagati preemiaid ning kiideti taevani.

      Meedia lõi minu tulemuse üle siiski parajat lärmi. Olin sõitnud välja eestlaste parima koha tiitlivõistlustel, seni troonis tipus Ingrid Mägar kaheksanda kohaga aastast 1970.

      Üks ajaleht tituleeris mind suureliselt Eesti suusatamise päästjaks. Kuidas saab päästa seda, mida ei ole? Millega võisime uhkustada enne Thunder Bayd? Üksiku kohaga 30 seas.

      Ega minussegi väga usutud. Optimistlikumad kommentaarid kõlasid: “Kristina Šmiguni suusasõidud näitavad siiski, et meiltki võib kasvada andeid, kes on headel päevadel võimelised maailma paremikku tõsiselt häirima.”

      Headel päevadel võin parimaid häirida… Aga miks mitte nii, et mina tõusen tippu ja teistel on võimalus parimatel päevadel MIND häirida?

      Saan ajakirjanikest

Скачать книгу