LITMIR.BIZ

      Sadamast paar kilomeetrit rongijaama marssisime jalgsi. Meid oli ju terve kamp – isa, mina, Katrin, Jana Rehemaa – ning ühte taksosse poleks me ära mahtunud. Kahte võtta oli kallis. Tirisime ühed kotid sada meetrit edasi, tulime teistele järele. Nõnda nõksutasime end viimaks kohale. Õlad olid õh tuks täiesti läbi, kaelasooned valutasid kolm päeva.

      Levil oli elamine korralik ja rajad suurepärased, kui muidugi piisavalt külma poetas. Treenisime ja treenisime ja treenisime.

      Aastatega sulandud rutiini ja hakkad tuima tööd suisa armastama. Oled nagu Sisyphos, kes veeretab igavesti kivi mäkke. Äratus, hommikusöök, treening, lõuna, lõunauinak, õhtune treening, saun, õhtusöök, jalutuskäik, koolitükid, uni, äratus, hommikusöök, treening, lõuna… Ja nii kolm nädalat jutti. Esimesel nädalal sõitsime end sisse, teine oli isa väljendi kohaselt lööktöö. Kolmandal nädalal taastusime ning panime paar päeva võistlusi otsa. Ilmselt pühitseb eesmärk noort inimest säärast üksluist elu nautima.

      Elasime maalilises metsas. Õhtused jalutuskäigud olid muinasjutulised, päeva tipphetked. Kuu heitis varje, lumi krudises jalge ja karge õhk muutus ninasõõrmetes kirbeks.

      Hommikueine ja õhtusöögi valmistas isa kaasavõetud materjalist. Sai hästi hakkama, ise ju aastaid ühiselamus elanud. Menüü oli vaheldusrikas: hommikul tatrapuder, õhtul seesama tatrapuder, aga koos praetud vorstiga – kohe hoopis teine roog! Või ühel päeval makaronid veiseliha-, järgmisel päeval jälle sealihakonserviga. Vaheldus missugune.

      Lõunal käisime sööklas, kus meile tehti hinnaalandust, maksime 30 Soome marka nina pealt. Kuna road olid nõks paremad kui vorstiga või vorstita tatrapuder, siis lahmisime end kurguni täis ja veeresime vaevaliselt läbi lume elamispaika tagasi. Sumbata tuli kolm kilomeetrit.

      Kui lõime laagri lõpus arved kokku, siis selgus, et palju kasulikum oleks ema töölt ära meelitada ja tiimi võtta. Jääks ära mõttetu raharaiskamine lõunasöögile ning ka hommiku- ja õhtueine oleks pisut… teistsugune.

      Pealegi oskab ema fenomenaalselt pakkida. Ilma naljata! Kui me Levilt tagasi asutasime, oli toidumoon küll otsas, aga kotid suutsime ära pakkida suure vaevaga. Tänini ei suuda ma mõista, millise mustkunstitrikiga oskab ema nii palju esemeid väikesesse tühjusesse mahutada. Kord mind Kääriku laagrisse saates saavutas ta tulemuse, mis tuleks raiuda Guinnessi rekordite raamatusse. Läksin laagrisse, spordikott üle õla. Tagasi tulin sama spordikotiga, millele oli lisandunud kaks pungil kilekotti, kusjuures asjade hulk oli täpselt sama.

      Tuleb hea talv, kinnitasin endale. Minu talv! See polnud pelgalt sisemisest lootusest küpsenud tunne, vaid kuldpuhas kaine teadmine. Novembri lõpus, elu esimesel MK-etapil Kirunas, sain küll kõigest 25. koha, ent ma polnud kaugeltki vormis.

      Kaks kuud hiljem põrutasin Falunis 10 km klassikas 16. tulemuse. Järgmisel päeval, viitstardiga sõidus, finišeerisin koht kõrgemal. Ja mis peamine – Massalkina, kes mind klassikas edestas, jäi selja taha.

      Ma olin 17aastane, ma olin maailma 20 parima seas, ma sain veel kolm aastat võistelda juunioride hulgas. Mida sa, hing, elult veel ihkad!

      Juunioride MMi klassikasõidu stardini Gällivares jäi mõni minut. Tundsin, kuidas raev pulbitseb. Mul tõusis klomp kurku ja pisar silma.

      Kuidas võis isa mulle midagi säärast öelda!? Ma olevat saamatu, ma olevat mõttetu, ma ei võitvat täna, ma ei võitvat homme, ma ei võitvat kunagi mitte midagi.

      Meeletu vihalaine voogas minust üle. Suutsin end vaevu talitseda, et mitte isale kättpidi kallale tormata. Paiskasin talle näkku kõik viimseni, mis temast arvan. Pöördusin, endal hing sees keemas. Või mina olen mõttetu plika!

      Kõik algas hommikul. Ma polnud kunagi varem nii närvis olnud. Olin ülitundlik. Jalad justkui valutanuks. Otsisin enda küljest kõikvõimalikke vigu, nõudsin perfektset tunnet. Ladusin isale, emale, õele välja kõik oma probleemid. Hädaldasin.

      Kui soojendus hakkas lõppema ja ma ikka edasi piiksusin, käratas isa hingepõhjast: “Kõik! Palju õnne, sinu sõit on sõidetud! Sama hästi võime asjad pakkida ja koju minna!”

      Mis jutt see peaks olema?

      “Kas sa sellise klassikatehnikaga tahad midagi võita? Ära ole naeruväärne?”

      “Mis mu tehnikal viga on?”

      “Lähme parem koju ära.”

      “Isa, mul on kümme minutit elu tähtsaima stardini. Mis sest tehnikast!”

      “Sa ei jõua niikuinii sõita. Sa ei võida täna ega mitte kunagi mitte midagi!”

      Ma vihkasin seda inimest. Vihkasin iga viimse kui keharakuga.

      “Kuradi … mine õige …!”

      Ühtäkki olin energiat nii täis, et adrenaliini võinuks kõrvust välja pursata.

      Muide, isal oli teooria, et nõndaviisi ennast välja elades andis ta oma energiat edasi. Ja mina võtsin seda tema peale vihastades omakorda vastu. Kes julgeb väita, et see ei olnud nii?

      Kõrvaltvaataja oleks saanud ilmselt šoki, vaadates minu ja isa kirglikku lahingut. Ent see oli mäng, mida me mängisime tõsimeeli. Mind tuli viia enne starti viimse piirini, ärritada üles, ajada vihale – siis suutsin anda endast maksimumi ja veidi enamgi.

      Isa valdas seda mängu suurepäraselt. Sõidu eel leidis ta alati, mille kallal iriseda.

      Istub koos teiste treeneritega. Lähen mööda ja ütlen kenasti tere. Hetk hiljem kostab: “Kristinka, kuhu su viisakus jäi? Miks sa tere ei ütle?”

      “Ma ju ütlesin!”

      “Näe, millised need noored on! Häbematud kah veel. Hauguvad!”

      Mul oli nutt kurgus. Kuidas võib teha teiste ees selliseid märkusi? Kuidas ta saab olla nii loll? Sa saatana silmamuna!

      Kui isa muud ei leidnud, siis hakkas ta täiesti tühjast õiendama. Et kuidas ma toolil istun ja üleüldse olen. Nääklus kasvas sõnasõjaks ja minu kerge ärritus vihaks ja vihkamiseks. Olin kui laksu all. Ma ei mõelnud enam hetkegi sõidule, kuna viha ei jätnud muudele mõtetele ruumi. Siis läksin rajale ja… panin!

      Kõik meie sõjad, õigemini mäng, jäi sellesse hetke. Finišis kallistasime ega meenutanud stardieelset raevukat kirge poole sõnagagi.

      Siis mäng vihaga lõppes. Isa pelgas, et minust võib saada psühhopaat. Samas õppisin ise suurepäraselt häälestuma, vedama end pingule kui pillikeel: nõks veel, ja ma oleksin võinud katkeda. Läksin starti ja teadsin, et suudan anda endast kõik, laadida end sõiduminutite jooksul energiast tühjaks.

      Üks tava sõnalahingute ajast siiski jäi: mind tuli lähetada starti halva sõnaga. Alles siis, kui mind oli saadetud sinna või tänna – vene keel on väljendusrikas! – sain hingerahu.

      Kui isa võistlustel kaasas polnud, sai selle vastutusrikka ülesande endale määrdemees Raul Seema. Talle oli see traditsioon esmalt mõistetamatu.

      “Raul, palun saada mind…”

      “No

Скачать книгу