LITMIR.BIZ

Скачать книгу

liituvad.”

      Facemashi avaldamisega saadud õppetund veel värskelt meeles, lisas ta, et jälgib hoolega, et keegi ei laeks üles autoriõigustega kaitstud materjale.

      The Crimson tema motiivides ei kahelnud. Zuckerberg rääkis, et ta ei loonud veebilehte eesmärgiga raha teenida. „Ma ei kavatse kellegi e-posti aadressi müüma hakata,” kinnitas ta. „Mul käis peast läbi mõte, et luua selline veebileht, kuhu oleks võimalik CV-sid üles laadida ja firmad saaksid sealt väikese tasu eest endale Harvardist töötajaid otsida. Aga ma ei taha sellega tegeleda. See oleks kõik liiga tõsine ja üldse mitte lõbus.”

      Tema jaoks oli raha teenimisest ja äri ajamisest tähtsam see, et Thefacebooki tegemine oleks lõbus. See hoiak kajastub läbi kogu Facebooki lühikese ajaloo.

      Thefacebooki esialgne eesmärk võis olla Harvardi ülikoolilinnaku aastaraamatute asendamine, aga juba algusest peale eristas neid üks väga oluline omadus. Kolledži fotograafide poolt esimesel koolinädalal tehtud pildid olid reeglina ebaõnnestunud, valgus oli vilets ja need ei meeldinud kellelegi. Inimeste endi postitatud fotod olid tavaliselt sellised, mis näitasid kasutajaid ainult positiivses valguses. Kõik kujutlesid end vaimusilmas tulevaste superstaaridena.

      Thefacebookist kirjutatud teises The Crimsoni artiklis, mis ilmus 17. veebruaril, viitas ettenägelik kolumnist mitmele veebilehe omadusele, mis on tänini Facebooki kesksed tegurid. Amelia Lester (kes viis aastat hiljem sai The New Yorkeri peatoimetajaks) kirjutas: „Ehkki Thefacebook.com ei ole otseselt mõeldud romantiliste suhete loomiseks, täidab see ikkagi mitmeid inimese põhivajadustega seotud tähtsaid ülesandeid: soovi kuhugi kuuluda, soovi veidi edvistada ja luua suhteid, mis oleks midagi enamat kui väike flirt.”

      Kohe avaldus ka inimeste loomulik vajadus konkureerida. Esimesest päevast peale leidsid osad kasutajad, et veebilehe eesmärk on koguda võimalikult palju sõpru, mitte selle abil suhelda ja kasulikku infot jagada. Paljude Facebooki kasutajate suhtumine on tänini selline.

      Esimese nädala lõpuks olid umbes pooled Harvardi tudengid Thefacebookiga liitunud ja veebruari lõpuks oli kasutajaid umbes kolmandik kõigist õpilastest. Kuid oma nägusid ei demonstreerinud veebilehel ainult tudengid. Liitumise ainsaks tingimuseks oli Harvardi meiliaadressi olemasolu. Seega ei olnud Thefacebook kättesaadav ainult tudengitele, vaid ka abiturientidele ning Harvardi õppejõududele ja teistele töötajatele. Leidus ka selliseid õpilasi, kes arvasid, et töötajatel ei ole Thefacebooki asja. Õppejõududest olid liitunud vaid üksikud, kuid abiturientidest kasutajaid oli juba umbes tuhat. Enamik neist oli kooli hiljuti lõpetanud.

      Kolm nädalat hiljem oli Thefacebookil juba üle 6000 kasutaja. Mõne päeva jooksul sai Zuckerbergile selgeks, et ta vajab veebilehe töös hoidmisel ja haldamisel abi. Ta pöördus oma korterikaaslaste poole. Umbes nädal aega pärast Thefacebooki avaldamist sõlmis Zuckerberg Dustin Moskovitziga töölepingu. Aasta hiljem jutustas Zuckerberg, kuidas Moskovitzi värbamine aset leidis.

      „Üks mu korterikaaslastest teatas entusiastlikult, et tahab mind aidata. Ma ütlesin talle, et kuule, sell, sa ei oska ju programmeerida. Ta läks nädalavahetuseks koju ja ostis raamatu „PERL algajatele” ning ütles esmaspäeval, et on nüüd valmis. Ütlesin talle, et tore, aga veebileht ei ole PERL-is kirjutatud.”

      Sellele vaatamata andis Zuckerberg viis protsenti oma osalusest õhinas Moskovitzile. Tema enda osaluseks jäi 65 protsenti ja Saverinile 30 protsenti. Moskovitzi peamiseks ülesandeks oli veebilehe levitamine teiste ülikoolide ja kolledžite ülikoolilinnakutesse.

      Teisel nädalal hakkas Zuckerberg saama kirju teiste koolide õpilastelt, kes küsisid, millal ka nemad teenusega liituda saaksid. Harvardist kaugemale laienemine oli Zuckerbergi eesmärk algusest peale. Isegi esilehel olev tekst viitas sellele – „veebipõhine suhtlusportaal, mis ühendab kolledžiõpilasi”. Mitte Harvardi õpilasi, vaid kolledžiõpilasi. Zuckerbergi ambitsioonid sellega veel ei lõppenud. Moskovitz jutustas, et sama vestluse käigus, kui Zuckerberg ta palkas, räägiti ka sellest, et teiste koolidega laienemine ei piirdu.

      „Me läheme veel kaugemale,” ennustas Zuckerberg.

      Moskovitz kasutas Zuckerbergi programmikoodi igal võimalusel ja õppis järjekindlalt. Ta polnud küll väga kiire õppija, kuid Zuckerberg sai kohe aru, et ta on äärmiselt järjekindel ning valmis hämmastavalt palju vaeva nägema ja pingutama.

      „Marki kannatus võis küll aeg-ajalt katkeda,” meenutab üks nende sõpradest, „aga Dustin muudkui näris ja näris end tarkvarast läbi.”

      Mõned Kirklandi maja elanikud hakkasid teda veohärjaks kutsuma.

      Nüüd tõdeb Zuckerberg, et Moskovitzi roll Thefacebooki arengus ja edus oli sellel perioodil kriitilise tähtsusega. Uute koolide kaasamiseks tuli Moskovitzil välja mõelda, kuidas edastada liitumiskutseid õpilastele, abiturientidele ja töötajatele nii, et registreerumisprotsess käivituks. Siis tuli tal koostada nimekiri kursustest ja ühiselamutest. Lisaks pidi ta looma Thefacebooki ja ülikooliajalehe vahele toimiva lingisüsteemi, kuna Thefacebookis oli rakendus, mis sidus kasutajakonto iga artikliga, kus kasutaja nimi esines.

      Ettevalmistustele, info kogumisele ja koolide lisamiseks vajaliku koodi sisestamisele kulus igast päevast umbes pool ära, aga nii Zuckerberg kui ka Moskovitz tegelesid veebilehe laiendamisega, kuigi nad mõlemad olid täiskoormusega päevases õppes.

      Columbia ülikooli õpilastele muutus Thefacebook kättesaadavaks 25. veebruaril, Stanfordi õpilastele päev hiljem ja Yale’i tudengitele 29. veebruaril. Columbia ülikoolis oli algus üsna uimane, aga Stanfordis võeti Thefacebook kõige aktiivsemalt ja suure õhinaga vastu.

      Vaid nädal hiljem ilmus õpilaslehes The Stanford Daily artikkel „Thefacebook.com-i hullustus on haaranud kogu ülikoolilinnakut”.

      Juba 2981 Stanfordi tudengit oli selleks ajaks teenusega liitunud.

      Zuckerberg ei sallinud intervjuude andmist ja avalikkuse ees kõnelemist, aga sellele vaatamata pühendas ta The Stanford Dailyle päris palju aega.

      „Tean, et see kõlab labaselt, aga ma tõesti tahan inimeste elu paremaks muuta, eriti sotsiaalses plaanis,” rääkis ta ajalehele.

      Lisaks ütles ta, et kuna veebilehe ülalpidamine maksab endiselt ainult 85 dollarit kuus, puudub pakiline vajadus sellega raha teenida.

      „Võimalik, et tulevikus hakkame selle raha tagasiteenimiseks reklaamipinda müüma, aga kuna hetkel on teenuse osutamine nii odav, siis me sellega niipea tegelema ei hakka.”

      Edaspidi ta sarnaseid intervjuusid enam eriti anda ei tahtnud, kuid näis, et iga kolledži ajaleht tahtis temaga rääkida. Üsna varsti palkas Zuckerberg veel ühe käeulatuses oleva abimehe – oma toakaaslase Chris Hughes’i, kellest sai Thefacebooki ametlik pressiesindaja.

      Firma neli rajajat oligi nüüd koos. Thefacebookil oli 10 000 aktiivset kasutajat. Veebileht oli kuu aega tegutsenud.

• • •

      Ehkki Thefacebook kasvas Harvardis jõudsasti, puudusid Zuckerbergil endiselt igasugused ärilised ambitsioonid, kui see aga teistesse koolidesse levima hakkas, avaldusid temas firmajuhile omased instinktid ja soov konkurente üle trumbata.

      Põhjus, miks ta otsustas veebilehte levitada Columbia, Stanfordi ja Yale’i ülikoolides, oli tema sõnul see, et nendes koolides olid juba loodud koolisisesed veebipõhised sotsiaalvõrgustikud. See oli nagu turu-uuring – ta tahtis võistelda parimate turul olevate konkurentidega.

      „Kui Thefacebook nendes koolides läbi lööb ja kasutajad seda suhtlusportaali eelistavad, on selge, et samasugune edu saadaks teda ka teistes koolides,” selgitab Zuckerberg.

      Stanfordis saatis Thefacebooki plahvatuslik edu. Nende koolipõhine sotsiaalvõrgustik nimega Club Nexus oli juba populaarsust kaotamas. Kui tudengid avastasid Thefacebooki, tundus paljudele, et just seda nad oodanud olidki.

      „See ei olnud selline asi, mis oleks selgitamist vajanud,” meenutab üks 2005. aastal lõpetanu.

      Kuid Columbia ülikooli tudeng Adam Goldberg oli kuu aega enne seda, kui Zuckerberg Thefacebooki tegi, loonud kommertsliku veebilehe CUCommunity. Selleks ajaks, kui Thefacebook Columbia ülikooli

Скачать книгу