LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tudeng Moskovitz, kes ei olnud samuti just pea peale kukkunud, ja tema toakaaslane Billy Olson – amatöörnäitleja, kes oli aegajalt üleannetu nagu põrguline.

      Igal elanikul oli elutoas oma töölaud. Laudade vahel olid mõned toolid. See oligi kogu nende elamine. Valitses täielik korralagedus. Zuckerbergil oli harjumus koguda enda ja teiste laudadele süstemaatiliselt toidujäätmeid ja prügi. Kui ta õlle või energiajoogi ära jõi, pani ta tühja purgi lauale, kuhu see nädalateks konutama jäi. Aeg-ajalt viskas Moskovitzi pruudil kogu see segadus üle ja ta korjas osa prahti kokku ja viis prügikasti. Ükskord külastas nende elamist Zuckerbergi ema. Ta silmitses piinlikkust tundes tuba ja palus Moskovitzilt oma poja lohakuse pärast vabandust.

      „Tal oli lapsena hoidjatädi,” põhjendas ta olukorda.

      See imetillukeste tubadega elanikest kubisev korter tekitas poiste vahel väga lähedased suhted, mida avaramates tingimustes võib-olla juhtunud ei oleks. Zuckerberg oli loomu poolest otsekohene, vahel isegi jõhkralt aus – omadus, mille ta ilmselt oma emalt on pärinud. Kuigi ta oli üsna sõnaaher, oli ta ikkagi juhtfiguur. Seda lihtsalt sellepärast, et ta nii tihti igasuguseid asju algatas. Otsekohesus muutus nende korteris käitumisnormiks. Salatsemist kohtas harva. Neli kutti said hästi läbi, kuna igaüks teadis oma kohta. Selle asemel, et teineteisele närvidele käia, löödi hoopis korterikaaslaste projektides kaasa.

      Alaline teema oli internet. Moskovitz, kelle arvutialane haridus oli üsna kesine, kuid haaras kõike lennult, vaidles ja teravmeelitses Zuckerbergiga alatasa selle üle, mis on internetis absurdset, milline on hea kodulehekülg ja milline mitte ning mis võib juhtuda või juhtumata jääda, kui internet laieneb igasse tänapäeva eluvaldkonda.

      Semestri alguses ei tundnud Hughes arvutimaailma vastu vähimatki huvi. Poole õppeaasta pealt hakkasid aga ka teda paeluma arutelud programmeerimise ja interneti teemadel. Ta hakkas oma ideid välja pakkuma ja vestlustes osalema nagu Moskovitzi toakaaslane Olsongi. Kui Zuckerberg mõtles välja mõne uue programmeerimisprojekti, oli kolmel ülejäänul kohe ohtralt ideid, kuidas programm üles tuleks ehitada.

      Tavalises Kirklandi ülikoolilinnaku ühiselamus toas number H33 ühinesid Ivy League’i tasemel geniaalsus ja fanaatiline arvutihuvi. See, mis sellest sündis, enam nii tavaline ei ole, aga siis ei tundunud see kuidagi eriline olevat.

      Vaevalt oli Zuckerberg ainuke ettevõtlik inimene, kes oma äri ühikatoast alustas. Harvardis on see üsna tavaline nähtus. Igal korrusel elas andekaid mõjukate vanemate lapsi. Pea kõik eeldavad, et Harvardist tulevad need, kes tulevikus maailma juhivad.

      Zuckerberg, Moskovitz ja Hughes olid lihtsalt kolm intelligendihakatist, kellele meeldis ideid genereerida. Maailma valitsemisele nad eriti ei mõelnud, aga ometi sündis nende ülerahvastatud ühiskorteris idee, mis on selleks täiesti võimeline.

      Course Matchi ootamatust edust kannustatuna otsustas Zuckerberg, et proovib veel paari ideed ellu viia. Oma järgmisele projektile, millega ta alustas oktoobris, pani ta nimeks Facemash. See oli tema esimene mässumeelne ja veidi lugupidamatu nägemus Harvardi kogukonnast. Programmi eesmärk oli välja selgitada, kes on ülikoolilinnakus kõige seksikam. Kasutades sarnast programmijuppi, millega tavaliselt hinnatakse näiteks maletajate taset (võimalik, et seda kasutatakse ka vehklejate hindamisel), kutsus ta kasutajaid võrdlema kahte samast soost inimest ja avaldama arvamust, kumb neist kahest on seksikam. Mida rohkem kellegi pilti seksikamaks peeti, seda seksikamatega seda hakati võrdlema. Päevikust, mida ta samal ajal pidas ja mingil põhjusel koos tarkvaraga üles laadis, võib järeldada, et Zuckerberg tegeles selle kergelt ajuvaba projektiga, kuna oli ühe tüdruku peale vihane.

      „… no on mõrd. Ma pean endale mingi tegevuse leidma, mis mu mõtted mujale viiks,” kirjutab Zuckerberg ja lisab: „Ma ei hakka varjamagi, et olen kerges joobes.”

      Võimalik, et just sellest vimmast tekkis tal mõte võrrelda õpilasi esialgu hoopis pudulojustega. Selle asemel tuli aga Billy Olsonil idee, et võrdlusobjektideks võiks olla ainult inimesed ning vaid aeg-ajalt lisada võrreldavate hulka ka mõni lehm või siga. Selleks ajaks, kui programm valmis sai, olid loomad lõplikult mängust väljas.

      „Järjekordne Glenn Beck on sündinud,” kirjutab Zuckerberg oma Facemashi kroonikas.

      Programm sündis kaheksa tunni jooksul ja oli valmis kell neli hommikul. Fotod Facemashi lehele saadi kolledži aastaraamatutest, kuhu olid kogutud ülikoolilinnaku majade kaupa kõikide Harvardi õpilaste fotod. Fotod olid tehtud päeval, mil õpilased saabusid ainevalikut tegema. Need ei olnud just õnnestunud pildid ja peaaegu igaüks oleks hea meelega sellise pildi endast hävitanud. Zuckerberg leidis nutika viisi, kuidas fotod digitaalsetena kätte saada. Õpilasajalehes The Harvard Crimson nimetati tema tegevust hiljem digitaalseks partisanisõjaks. Enamasti ta lihtsalt häkkis serveritesse sisse. Ülikoolilinnaku Lowell House’is elav sõber andis Zuckerbergile ajutiseks kasutamiseks oma salasõna, mida ta hiljem küll kahetses. Ühte teise majja hiilis Zuckerberg lihtsalt sisse, ühendas oma arvuti kohaliku Ethernetiga ning laadis nimed ja fotod endale arvutisse.

      Mõte sellest, et kogu see tegevus oli kergelt ebaseaduslik, Zuckerbergi eriti ei vaevanud. Ta võib vahel vägagi põikpäine olla ja talle meeldib reegleid pea peale pöörata. Ta ei küsinud jätkamiseks kelleltki luba. Tema eesmärk ei ole otseselt reegleid rikkuda, ta lihtsalt ei pööra neile eriti tähelepanu.

      Zuckerberg käivitas Facemashi oma internetti ühendatud sülearvutist pühapäeval, 2. novembri pärastlõunal.

      „Kas meid võetakse vastu (Harvardisse) välimuse põhjal?” seisab küsimus Facemashi kodulehel. „Ei. Kas meid hinnatakse välimuse põhjal? Jah.”

      Zuckerberg saatis lehekülje lingi paarile sõbrale. Hiljem väitis ta, et tegi seda selleks, et sõbrad programmi testiksid ja ettepanekuid teeksid. Kui aga inimesed seda kasutama hakkasid, ei paistnud sellel enam lõppu tulevat.

      „Testijad” edastasid selle oma sõpradele ja Facemash saavutas üleöö suure populaarsuse.

      The Harvard Crimson avaldas veebilehe populaarsuse üle hiljem ilmekalt oma arvamust. Toimetaja tõreles Zuckerbergiga selle eest, „et ta on toonud Harvardi õpilastes esile nende kõige halvemad omadused”. „Veider kõõrdsilmne viimase kursuse õpilane või kuum tükk su keskaja kirjaõpetuse loengust – kliki! Su kursusekaaslane või poiss, kes sind Annenbergis alatasa jõllitas – kliki! Su parima sõbra silmarõõmud – oota! Kliki! Kliki! Kliki!.. Kas meie, Harvardi õpilased, võime tõesti järele anda kiusatusele ja hinnata meid ümbritsevaid inimesi nii pealiskaudsete kriteeriumide järgi, ilma et oleksime neid inimesi iialgi näost näkku kohanud?” Jah, kuna see oli lõbus.

      Üks geist õpilane, kes elas Zuckerbergi korteri lähedal, oli äärmiselt uhke ja lausa ülevas meeleolus, kui tema foto esimese tunni ajaga meeste seas kõige seksikamaks valiti. Ta saatis lingi edasi kõikidele oma sõpradele, kes Facemashi muidugi kohe innukalt kasutama hakkasid. Kui Zuckerberg õhtul kell kümme tagasi oma tuppa jõudis, oli tema sülearvuti Facemashi kasutajate hulga tõttu kokku jooksnud. Kahe naisliikumise, Fuerza Latina ja Harvardi mustanahaliste naiste ühingu poolt hakkas kohe sadama ka seksismile ja rassismile viitavaid kaebuseid. Arvutiosakond sekkus ja blokeeris Zuckerbergi ligipääsu internetti. Selleks ajaks, kui see juhtus, oli veebilehte külastanud juba 450 õpilast, kes olid oma valiku teinud 22 000 foto vahel.

      Zuckerberg kutsuti Harvardi õppenõukogu ette koos selle õpilasega, kes oli talle oma salasõna kasutada andnud. Õppenõukogu ette pidi minema ka Billy Olson (internetis kättesaadaval oleva päeviku põhjal oli tema veebilehe kaasautor) ja Joe Green – esimese kursuse õpilane, kes elas Zuckerbergi kõrvalkorteris ja samuti kaasa aitas. Zuckerbergi süüdistati ülikooli käitumisnormide rikkumises, kuna ta ei täitnud turvaeeskirju ega autoriõiguse seadust ja kasutas isikuandmeid ebaseaduslikult.

      Õppenõukogu pani Zuckerbergi katseajale ja käskis tal nõustaja poole pöörduda. Teisi otsustati mitte karistada.

      Kui Zuckerberg poleks loomafotodest loobunud, ei oleks ta ilmselt nii kergelt pääsenud. Ta palus naisliikumiste ees vabandust ja põhjendas oma tegu sellega, et see olevat olnud lihtsalt üks arvutitehnoloogia katse ja tal ei olnud aimugi, et see nii kiiresti levida võib. Greeni isa, kolledžiprofessor, külastas oma poega õhtul,

Скачать книгу