ТОП просматриваемых книг сайта:
Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick
Читать онлайн.Название Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt
Год выпуска 2015
isbn 9789949302833
Автор произведения David Kirkpatrick
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Hiljem läks see keeld talle teadagi kalliks maksma.
Kõikide teiste jaoks oli Facemash selge märk selle kohta, et Zuckerberg oskab luua tarkvara, millele inimesed ei suuda vastu panna. Isegi tema korterikaaslased olid sellest üllatunud. Nad teadsid, et Zuckerberg oli vestelnud Microsofti ja veel mõne firmaga, et müüa neile oma varasemat, koos sõbraga kirjutatud programmi nimega Synapse. See tarkvara jälgis, milline muusika kellelegi meeldib, et siis saadud info põhjal kasutajale lugusid soovitada. Sõbrad kutsusid seda programmi Ajuks ja olid eriti elevil, kui kuulsid, et Zuckerberg võib selle eest tervelt miljon dollarit saada. Kui see oleks nii läinud, oleksid nad mangunud, et Zuckerberg ostaks elutuppa suure lameekraaniga televiisori.
Zuckerberg jätkas väikeste veebiprogrammide kirjutamist. Ühe sellise kirjutas ta selleks, et tal oleks lihtsam Auguste’i-aegset Rooma kunstiajalugu õppida. Ta oli esimese semestri jooksul vaid paarile loengule jõudnud. Kuna lõpueksam lähenes, kogus ta veebilehele kokku pildid kõikidest loengute käigus läbitöötatud kunstiteostest. Seejärel saatis ta oma kursusekaaslastele kutse, et nad leheküljele sisse logiksid ja iga pildi juurde kommentaare kirjutaksid. Enamik võttis kutse vastu ja tegigi seda. Zuckerberg luges ühe õhtuga kõik kommentaarid läbi ja tegi lõpueksami ära.
Ta kirjutas ka programmi nimega „Harry Lewise kuus teaduskraadi”, mis oli austusavaldus Zuckerbergi infotehnoloogia lemmikõppejõule. Ta kasutas The Harvard Crimsoni artiklitele viitavate linkide abil pentsiku Lewisega seotud andmebaasi ja võrgustikku. Kui sisestasid otsingusse ükskõik millise Harvardi üliõpilase nime, vastas programm, kuidas see õpilane professor Lewisega seotud on.
Zuckerberg osales ka teiste õpilaste projektides. Pärast Facemashi intsidenti parandas ta oma suhteid Harvardi mustanahaliste naiste ühinguga selle abil, et aitas neil veebilehekülge üles panna. Mõnda aega töötas ta koos kolme viimase kursuse üliõpilasega, kes tahtsid tööle panna tutvumis- ja suhtluslehekülge nimega Harvard Connection. Neil oli idee, et veebilehel avaldataks infot pidude kohta ja muuhulgas pääseksid veebilehe kasutajad soodushinnaga ööklubidesse. Ise nad programmeerijad ei olnud. Kolm sportlikku kutti – 195 cm pikad identsed kaksikud Cameron ja Tyler Winkelvoss, kes olid mõlemad ka sõudmismeistrid, ja nende sõber Divya Narendra – avastasid Zuckerbergi novembris, kui lugesid The Harvard Crimsonist Facemashi kohta. Nad pakkusid Zuckerbergile võimalust tasu eest nende internetiteenuse jaoks programm kirjutada.
„Väikeste projektide kallal töötamine oli minu jaoks lihtsalt hobi,” jutustab Zuckerberg.
„Ma töötasin sellel aastal vähemalt kaheteistkümne erineva projekti kallal. Loomulikult ei pühendunud ma neist ühelegi korralikult.”
Enamik neist projektidest uurisid, „kuidas ühised viited ja erinevad võrdlustegurid inimesi ühendasid.”
Zuckerbergi huvi luua sotsiaalseid komponente sisaldavaid internetilehekülgi tärkas suvel enne teise kursuse algust. Ta elas Harvardi ärikooli ülikoolilinnakus koos kahe sõbraga. Üks neist oli Adam D’Angelo, kellega koos ta programmi Synapse kallal töötas. Adam oli läinud õppima California Tehnikainstituuti arvutiteaduse erialale. Teine lähedane sõber ja Harvardi infotehnoloogia tudeng oli Kang-Xing Jin. Kõik kolm olid saanud tulusat, kuid võrdlemisi lihtsat programmeerimistööd. Zuckerberg oli äsja oma tüdruksõbrast lahku läinud. Neil jäi piisavalt aega lobisemiseks. Jutt keerles peamiselt selle ümber, millist tarkvara peaks järgmiseks internetti paiskama. D’Angelo oli aasta eest töötanud ühe vägagi provokatiivse projekti kallal. Selle nimi oli Buddy Zoo. Programm saatis kasutajatele kutse oma MSN-i ja AIM-i sõprade nimekirju serverisse üles laadima ja neid teiste üleslaetud sõbralistidega võrdlema. Selle abil sai näha, kui palju oli inimestel ühiseid sõpru. Sellel ajal kasutasid Ameerika noored ja ka paljud täiskasvanud suhtlusvahendina AIM-i (AOL Instant Messenger). Sajad tuhanded AIM-i kasutajad proovisid Buddy Zoo-d ja see saavutas internetis isegi lühiajalise staaristaatuse.
D’Angelo ei teinud midagi selleks, et oma leiutisega raha teenida ja lasi veebilehel tasahilju hääbuda. Samas näitas see kätte väga paljulubava teeotsa. Talvevaheajal süvenes Zuckerberg järjekordsesse projekti. Sellesse suhtus ta erilise entusiasmiga ja püüdis seda võimalikult ruttu valmis saada. Sõbrad ei pööranud uuele projektile rohkem tähelepanu kui kõikidele teistele veebilehtedele, mille Zuckerberg sel aastal avaldanud oli.
11. jaanuaril läks Zuckerberg internetti ja maksis Register.com-ile 35 dollarit, et registreerida üheks aastaks veebiaadress Thefacebook.com. Sellel lehel oli laenatud ideid kunagiselt Course Matchilt ja Facemashilt, samuti internetiteenuselt nimega Friendster. Friendster oli suhtlusvõrgustik – teenus, mis pakkus kasutajatele võimalust ise oma profiil luua. Profiili sai täiustada hobide, muusikamaitse ja muu isikliku infoga. Kasutajad said oma profiilile lisada linke sõprade kasutajakontodele ja luua niiviisi oma isikliku sotsiaalvõrgustiku.
Friendster, nagu enamik tolleaegseid suhtlusportaale, oli eelkõige mõeldud selleks, et aidata inimestel kohtingukaaslasi leida. Idee seisnes selles, et inimene võis leida talle romantilises mõttes huvipakkuvaid inimesi oma sõprade sõprade seast. Friendster oli aasta eest Harvardi õpilaste seas väga populaarne olnud, kuid huvi selle vastu rauges pärast seda, kui Friendsteri äkilise ülemaailmse kuulsuse ja edu tagajärjel kasvas kasutajate arv miljoniteni. See tekitas tehnilisi probleeme ja muutis veebilehe aeglaseks ning selle kasutamine muutus tüütuks. Eelmise aasta augustis oli käivitatud Los Angeleses veel üks veidi pilkupüüdvam suhtlusportaal nimega MySpace. Ka see kasvas kiiresti ja kogus aastaga umbes miljon kasutajat, kuid Harvardi õpilaste seas see eriti kasutust ei leidnud.
Harvard oli mitu kuud lubanud kokku koguda kõikide ülikoolilinnaku majade aastaraamatute andmed – needsamad, mida Zuckerberg Facemashi jaoks oli kogunud – ja nendest ühe üldise otsingumootoriga andmebaasi luua. Kaasõpilaste fotode vahtimine oli tudengite seas tavaline meelelahutus. Igal aastal ilmus ka trükitud pildialbum kõikidest esimese kursuse tudengitest. Õpilased kaunistasid neid agaralt erinevate märkustega, poisid tegid nende meelest kõige ilusamate tüdrukute fotodele ringid ümber. Kuna õpilased olid näinud, mida Friendsteris on võimalik teha, olid nad huvitatud internetipõhisest aastaraamatust. Oli täiesti selge, et sellise internetikataloogi loomine ei saanud eriti keeruline olla. Kui San Francisco ettevõtja seda suutis, miks ei peaks Harvardi võrguadministraator sellega hakkama saama? See mõte kogus üllatavalt palju poolehoidjaid ka paljudes teistes kolledžites. Õpilased käisid administraatoritele peale, et nad looksid digitaalsed fotokataloogid.
The Harvard Crimson avaldas oma veergudel mitmeid artikleid, mis põhjendasid, kui väga on vaja luua digitaalne fotoalbum. Ajalehetoimetajate seisukoht oli, et kui üks õpilane suudab luua Facemashi, suudab iga programmeerija ka internetipõhise aastaraamatu luua.
11. detsembril ilmus artikkel pealkirjaga „Avaldame rõõmsad näod – elektrooniline, kogu kolledžit hõlmav fotoalbum on kasulik ja pakub kõikidele meelelahutust.” Artikli autor jagas lausa praktilisi näpunäiteid, kuidas seda luua. Artiklis oli eriti toonitatud seda, et sellise süsteemi korral peaks igal õpilasel olema täielik kontroll teda puudutava informatsiooni üle.
Semestri lõpus mindi kogu kursusega välja õhtust sööma. Arutati selle üle, kui väga oleks tarvis kogu maailma hõlmavat universaalset aastaraamatut.
Zuckerberg läks koju ja tegigi selle valmis.
„Tema teo taga oli kahtlemata natuke „käi persse, Harvard”-suhtumist,” jutustab Zuckerbergi sõber ja kursusekaaslane. „Harvard oli ammu lubanud teha üleüldise kolledži aastaraamatu, aga neil oli nii palju muresid info haldamisega. Nad arvasid, et sellest tuleb juriidilisi probleeme. Mark lihtsalt sai aru, et mingeid probleeme ei teki, kui inimesed ise oma info internetti üles panevad.”
Zuckerberg on hiljem öelnud, et esialgse idee, kuidas Thefacebook üles ehitada, sai ta ühest The Harvard Crimsoni Facemashi puudutavast artiklist.
„Palju kära ja pahandusi oleks saanud ära hoida, kui õpilased oleksid ise oma fotod leheküljel avaldanud,” kirjutati The Crimsonis.
Sellest lihtsast mõttest ja Zuckerbergi unistusest luua usaldusväärne