LITMIR.BIZ

Скачать книгу

failidele.

      Zuckerberg leidis Craigslisti kuulutustelehelt kuulutuse, et Palo Altos on rendile anda maja ja ta üüriski selle suveperioodiks. Zuckerberg tahtis Californiasse mitmel põhjusel minna. McCollum, kellega koos ta Wirehogi kallal töötas, oli saanud suvevaheajaks töökoha lähedalasuvas videomängude firmas Electronic Arts. See oli suurfirma, kes oli loonud näiteks arvutimängu „The Sims”, Madden NFL-i jalgpallimängud ja palju muid mängumaailma hitte.

      Exeteris õppiv Adam D’Angelo oli hea meelega nõus Markiga Palo Altosse kaasa minema. Pealegi oli see ju tehnoloogiavaldkonna tõotatud maa.

      „Palo Alto oli nagu mingi müstiline koht, kust on pärit kõik tehnoloogiageeniused,” rääkis ta mõni kuu hiljem ajakirjanikele. „Tahtsin seda kõike oma silmaga näha.”

      Tööjõunappusega hädas oleval Zuckerbergil õnnestus Californiasse kaasa meelitada ka Dustin Moskovitz. Moskovitz oli endale suveks juba Harvardi arvutiklassis kasutajatoe töö kokku leppinud, aga ta oli Zuckerbergi jaoks asendamatu. Tema laitmatu tööeetika ja üha kasvavad teadmised kodeerimises olid Thefacebooki igapäevaseks tööshoidmiseks peaaegu hädavajalikud. Zuckerberg lubas talle rohkem palka maksta, kui ta arvutiklassis oleks saanud ja veenis sõpra, et tema Californiasse kolimine oleks Thefacebooki tulevikule hea.

      Firma pressiesindaja ja Zuckerbergi toakaaslane Chris Hughes oli otsustanud osaleda Prantsusmaal suveõppeprogrammis ja oli selle ka juba kinni maksnud. Chris lubas Palo Altosse tulla, kui see lõpeb. Tema Põhja-Carolinas elaval keskklassi kuuluval perekonnal ei olnud eriti raha ja ta oli veelgi riskikartlikum kui Moskovitz, kelle Floridas elav perekond oli üsna jõukal järjel.

      Brasiillasest Saverin otsustas Palo Altosse üldse mitte minna ja sõitis suveks New Yorki. Tal oli plaanis Thefacebooki reklaamimüüki edendada ja töötada mõnda aega ühes investeerimisfirmas, kus ta isal sidemeid oli.

• • •

      Sean Parker oli täitsa närvis. Palo Altos oli tapvalt palav pärastlõuna ja ta vihkas füüsilist tööd, aga liisingumakse tähtaeg lähenes ja raha nappis. Oli 2004. aasta juunikuu ja siin ta siis nüüd oli – oma pruudi vanemate maja juures ja laadis autost kaste maha. Tuleb tunnistada, et sõiduk oli üsna uhke. See oli valge 5. seeria BMW, ostetud siis, kui ajad olid veel head. Ega Parkeril endalgi väga viga polnud. Heledad lokkis juuksed olid stiilitundlikult paraja pikkusega. Ta oli heas vormis, 24-aastane ja kandis kallist T-särki, mis hakkas põrgulikus kuumuses tasapisi higist läbi imbuma.

      Nähes poistejõuku lähenemas, ta kangestus. Pappkastid, mida ta autost välja tõstis, olid täis hinnalist arvutitehnikat. Poiste väljanägemine oli tema arvates kahtlane – nad kõik kandsid dressipluuse ja olid endale kapuutsid palavusele vaatamata silmini pähe tõmmanud. Nad tundusid talle ohtlike päevavarastena. Kõige lühem kambajõmm sammus otsejoones tema poole.

      „Parker!” hüüdis ta ootamatult. „Sean, see olen mina, Mark Zuckerberg.”

      Äkitselt loksus kõik paika. See oli see poiss, kellega ta kahe kuu eest New Yorgis ühel õhtusöögil oli kohtunud. Parkerile meenus, et ta oli lubanud suveks Californiasse tulla.

      Zuckerberg tutvustas talle oma ülejäänud nelja kaaslast, kes olid kõik Harvardi tudengid, mitte huligaanid. Need olid Thefacebooki üks loojatest Dustin Moskovitz, Andrew McCollum ja kaks lahjat praktikanti, kelle Thefacebook suveks tööle oli võtnud – Harvardi esmakursuslased Erik Schultink ja Stephen Dawson-Haggerty. Poisid käisid toidupoes ja olid kodu poole teel, autot neil ei olnud. Nende maja asus kõigest kvartali kaugusel. Zuckerberg kutsus Parkeri külla.

      Mõni tund hiljem jalutas noor ettevõtja Parker Thefacebooki maja poole, mis asus aadressil La Jennifer Way, maja number 819.

      Sean Parkerist pidi kohe saama üks Facebooki ajaloo keskseid tegelasi. Oma vanuse kohta oli tal internetiäris suur kogemustepagas. 1999. aastal oli ta internetis tutvunud Napsteri looja Shawn Fanningiga. Parker sõitis San Franciscosse, et aidata Fanningil käivitada veebilehte, mis kogu muusikatööstuse pea peale pööras. Parker lahkus Napsterist umbes aasta pärast ja asutas oma internetifirma Plaxo. Ettevõte teenis üsna ruttu oma esimesed miljonid ja teenusekasutajate arv kasvas sadade tuhandeteni, aga Parkeril tekkisid probleemid investoritega. Neile ei meeldinud Parkeri ükskõikne suhtumine töögraafikusse ja tähtaegadesse, ikonoklasm, ebakindlus ega üleolev suhtumine. Samas said nad aru, et ta on hirmuäratavalt tark. Investorid ei pidanud lugu ka Parkeri rock’n’roll’ilikust elustiilist. Vahel töötas ta ööd ja päevad läbi mõne firma eesmärgi saavutamise nimel ja magas kontoris, aga teinekord ei andnud end päevade viisi üldse näole. Lõpuks õnnestus neil temast lahti saata. Tema eksimuste dokumenteerimiseks palgati isegi eradetektiiv.

      Parker oli veendunud, nagu ka üha kasvav hulk Silicon Valley ärimehi, et veebipõhistest suhtlusportaalidest on saamas väga tulus ärivaldkond. 2003. aasta sügisel olid Silicon Valley investorid paigutanud käivitatavatesse veebipõhistesse suhtlusvõrgustikesse – Friendsterisse, LinkedIni, Spoke’i ja Tribe’i – kokku 36 miljonit dollarit. Märtsi lõpus, tükk aega pärast seda, kui Thefacebook oli loetud päevade jooksul Stanfordi ülikoolilinnaku vallutanud, saatis Parker Zuckerbergile ootamatult e-kirja. Ta oli Napsteris end juba tõestanud ja tutvustas Zuckerbergile San Francisco investoreid, kes mõistsid sotsiaalvõrgustike võimalusi. Parker mainis, et on sinasõber LinkedIni ja Tribe’i juhtidega, kes olid äsja ostnud patendi, mis võis sotsiaalvõrgustiku äris võtmerolli mängima hakata. Parker leidis, et nendega kohtumine võib Zuckerbergil aidata ära hoida võimalust, et nad seda patenti Thefacebooki vastu kasutavad. Saverin kirjutas talle vastu ja nad leppisid kokku, et lähevad New Yorgis koos õhtust sööma.

      Aprilli alguses lendas Parker New Yorki õhtusöögile. Ta kohtus Zuckerbergi, Zuckerbergi tüdruksõbra Priscilla Chani, Saverini ja tema sõbratariga uues moodsas kohas nimega 66. Zuckerberg oli vaimustuses, et sai kohtuda Napsteri loojaga. Ta pidas Napsterit üheks kõige tähtsamaks asjaks, mis internetis kunagi juhtunud on. Zuckerberg jättis ka Parkerile mõne hetkega sügava mulje. Nende vahel tekkis kohe elav kahekõne, mida Saverin koos kahe naisega enamasti vaikides kõrvalt jälgis.

      Zuckerberg kirjeldas lühidalt oma nägemusi Thefacebooki tulevikust. Plaanid olid suurejoonelisemad kui Parker oodanud oli.

      „Ta ei mõelnud, et teenib sellega natuke raha ja jätab siis kõik sinnapaika,” räägib Parker. „See ei olnud kiire rikastumise skeem. Nad tahtsid luua püsiva kultuuriväärtusega asja, mis pidi maailma vallutama.”

      Samas ta ei teadnud, mida see õieti tähendab. Ta oli kolledžitudeng.

      „Maailma vallutamine tähendas tema jaoks ülikoolilinnaku vallutamist. Pidasin Zuckerbergi tohutult ambitsioonikaks. Temas oli valitsejalikke omadusi.” Parker pidi õhtusöögi eest tasumiseks oma pangakonto limiiti ületama, aga ta leidis, et asi oli seda väärt.

      Kui Zuckerberg kaks kuud hiljem Palo Alto kõrvaltänaval Parkerit märkas, valdas teda kohe rõõm. Parker oli üks nendest inimestest, kes tõesti sai aru, mis asi see Thefacebook tegelikult on.

      Õhtusöögi ajal oli Zuckerberg Parkeri kuudepikkuse Plaxo investoritega peetud lahingu lõppvaatuse tunnistajaks. Kuus noormeest astusid sisse lähedalasuvasse restorani. Zuckerberg viis Parkeri Thefacebooki arenguga kurssi ja tutvustas teda oma Harvardi semudele. Õhtusöögi ajal helistas Parkerile tema advokaat. Lood olid halvad. Plaxo nõukogu oli otsustanud Parkerilt ära võtta kõik tema õigused Plaxo aktsiate üle. Teisisõnu löödi ta oma firmast välja ja ta kaotas igasuguse võimaluse mingit raha saada, kui ettevõte peaks börsile minema või maha müüdama.

      Parker oli maruvihane. Talle tehti korralik tüng. Thefacebooki poisid kuulasid teda hämmingu ja jahmatusega. See kujunes kogu õhtu jututeemaks. Zuckerbergil oli investoritega vähe kogemusi, ehkki nad olid teda märtsist alates regulaarselt piiranud, lootes Thefacebookist osa saada. Parkeri lugu mõjus talle karastavalt. See oli otsustav hetk. Kaastundest sõbra vastu ja lootuses Parkerilt midagi õppida, kutsus Zuckerberg ta nende majja elama. Septembris nimetas Zuckerberg Parkeri firma presidendiks.

      Parker on väga erakordne ettevõtja, isegi Silicon Valley jaoks. Ta on varaküps programmeerija ja intellektuaal. Tema isa on USA valitsuse üks tippokeanolooge. Lapsepõlve veetis ta Virginias ja oli

Скачать книгу