ТОП просматриваемых книг сайта:
Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick
Читать онлайн.Название Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt
Год выпуска 2015
isbn 9789949302833
Автор произведения David Kirkpatrick
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Varsti pärast Napsterist lahkumist mõtles ta kahe sõbraga välja Plaxo, mis oli e-posti aadresside ja muude kontaktandmete uuendustarkvara.
Ehkki Parkeril puudus vastav haridus ja ta oli äsja rikkunud häid äritavasid, oli tal väga hea ärivaist. Teda võiks isegi ärikunstnikuks nimetada, kui neid kahte sõna saab üldse kokku panna. Oma Facebooki kontol nimetab ta end „pööraseks segavereliseks – ratsionaalesteediks”. Teda iseloomustab sügav arusaam majandusest ja ettevõtlusest ning kunstniku kärsitus ja impulsiivsus. Tal on väga selge ettekujutus paremast maailmast.
Tema nägemine on väga kehv ja kõige tipuks unustab ta alatasa prillid koju või kontaktläätsed silma panna, mille tagajärjel näeb ta nii halvasti, et vajab ringi liikumiseks kõrvalist abi. Temas on mingit harukordset kergust. Ta võiks justkui minema hõljuda nagu Peeter Paan, kaasas teda lakkamatult ümbritsevad kaunitaridest sõbratarid. (Nüüdseks on ta kihlunud ja tõsises suhtes.)
Ta on tohutult palju lugenud ja tunneb sügavat huvi poliitika vastu. Iseõppijast Parker võib kerge vaevaga koostada vettpidava turutrendide analüüsi, mida vürtsitavad viited USA põhiseadusele ja selle koostajate teostele. Tema Facebooki kontolt võib leida T. S. Elioti,
Bertrand Russelli ja Albert Camus’ tsitaate. Talle meeldib rääkida näiteks äritegevuse kõrvalmõjudest. Kui tema jutu peale vähimatki huvi ilmutada, selgitab ta sulle suure innuga oma meediaajalugu puudutavaid teooriaid Gutenbergini välja. Mis peamine, talle meeldib rääkida. Tema kõne on kiire ja sütitav ning ta lausa pakatab ideedest.
Thefacebooki tõi ta kaasa nii praktilist arusaamist reaalsest ärimaailmast kui ka filosoofilist lähenemist, mis aitas Zuckerbergil oma nägemust konkreetsemaks vormida. Jutuajamised Parkeriga ei erinenud oluliselt Harvardi ühikatoas seni aset leidnud ajurünnakutest, aga nüüd oli vestluse peamiseks teemaks see, kuidas Thefacebookist edukas ettevõtmine teha.
Noormeeste päevakava muutus üsna ruttu rutiinseks – hilja üles, jalutuskäik söögikohta ja tagasi, tööle. Kõik majas leiduvas lauad mattusid arvutite, monitoride, juhtmete, modemite, kaamerate, prügi, tühjade pudelite ja purkide ning kohvitasside alla. Zuckerberg magas hommikuti kõige kauem. Seda, et ta enne pärastlõunat tööle oleks hakanud, juhtus väga harva ja tavaliselt töötas ta hilisööni. Tema tavapäraseks riietuseks olid pidžaamapüksid ja T-särk. Kui seltskond oma sülearvutitega söögitoas laua ümber istus, valitses ruumis haudvaikus. Nad küll vestlesid omavahel, aga peamiselt MSN-i vahendusel, isegi kui nad külg külje kõrval istusid. See andis ülejäänutele võimaluse töösse süveneda.
Arvutinohikutest Zuckerbergile ja Moskovitzile meeldis kodeerimisse nii sisse elada, et nad langesid justkui transiseisundisse. Taustaks mängiv muusika või televiisor neid ei häirinud, aga muud segamist ega kõnetamist ei sallinud nad silmaotsaski.
Koos Moskovitzi ja Parkeriga moodustas Zuckerberg ideaalse meeskonna, et oma talenti arendada ja maksimaalselt ära kasutada. Moskovitz on inimene, kes on uue idee elluviimise juures hädavajalik – ta on töökas, jalgadega maa peal, mitmekülgne ja pragmaatiline. Tema vastutas selle eest, et teenus toimiks tõrgeteta ja koostas uute koolide andmebaase. Suure osa andmesisestusest ja igavast tööst tegid muidugi ära esmakursuslastest praktikandid. Vajadusel võis ta öö läbi tööd teha, et süsteem töötaks ja kokku ei jookseks.
Parker seevastu oli vilunud firmalooja, kes oli maailma asjadega ja eriti ärimaailma jõhkrusega hästi kursis. Tal oli kogemusi ülemaailmse internetiäriga ning ta tundis suurärimehi ja investoreid ja teadis, kuidas nende tähelepanu võita. Ta hoolitses enda eest hästi. Kui tal raha oli, kulutas ta selle hea toidu, juuksuri ja ilusate riiete peale. Ta võis aeg-ajalt mõne kohtumise viimasel minutil ära öelda, kui ta oli end eelmisel õhtul kõva pidutsemisega ära väsitanud, aga ta oli veenev kõnemees, kes suutis igas olukorras Thefacebooki huvide eest seista ja just seda vaja oligi.
Suurem osa Silicon Valley investoritest, kes Thefacebookist kuulnud olid, pidasid seda seksinäljas kolledžiõpilaste suhtlusportaaliks. Parkeri peamine eesmärk oli Thefacebookile tõsise, kaaluka ja usaldusväärse maine loomine.
Tänu nendele kahele sai Zuckerberg teha seda, mida ta kõige paremini oskas – mõelda sellele, milliseks Thefacebook peaks kujunema ja kuidas seda arendada. Kui tal tuju oli, kulutas ta oma energia tarkvarale, mida ta ise kasutada tahtis – Wirehogile. Zuckerberg ise eriti aktiivne Thefacebooki kasutaja ei olnud. Veider küll, aga ükski selle asutajatest ja algusaastate töötajatest ei olnud.
Sellel suvel hakkasid praktikandid koos Moskovitziga koguma andmeid selle kohta, kuidas inimesed nende veebilehte tegelikult kasutavad. Selgus, et osad kasutajad vaatasid iga päev sadu, isegi tuhandeid profiile. Just selliste kasutajate jaoks oligi nende teenus loodud.
Kui Zuckerberg just Wirehogi kallal ei töötanud, kodeeris ta Thefacebooki jaoks ühte enda meelest päris ägedat rakendust – võimalust telefoni sõnumiteenuse abil Thefacebookist infot saada. Juba ammu enne Facebooki iPhone’i või BlackBerry rakendust oli veebilehe teenus mobiiltelefoniga seotud. Kasutaja võis saata sõnumi huvipakkuva inimese nimega aadressile [email protected], lisas paar spetsiaalset koodi ja talle saadeti teade sõbra telefoninumbri või muu vajaliku infoga. Ainus mure seisnes selles, et tavakasutajale käis selle teenuse kasutamine natuke üle mõistuse. Nad oleks pidanud endaga kaasas kandma mahukat kasutusjuhendit. Ehkki mõte oli hea, vaibus huvi selle vastu üsna kiiresti.
Parker kolis tuppa, kus polnud peale madratsi mitte midagi. Zuckerberg on hiljem öelnud, et lisaks muljet avaldavale autole tõi Parker endaga kaasa ka paari naeruväärselt ilusaid tosse.
Firma presidendi ametikohta pakkus Zuckerberg Parkeri sõnul talle järgmiselt: „Kas sa saaksid aidata meil firma käima panna? Oleme omadega praegu natuke tuksis.”
Kokkuleppe tingimused olid, et Parker sai nende majas elada ning Zuckerberg ja tema sõbrad võisid Parkeri BMW-d kasutada.
Vähemalt üks nõuandja soovitas Zuckerbergil Parkerit mitte tööle võtta. Ta hoiatas, et Parkeri lõdvad elukombed ja priiskav eluviis võib firmale halba varju heita. „Tal on probleeme naiste ja rock’n’roll’iga,” rääkis Zuckerbergi kogenum usaldusalune, aga Zuckerberg jäi kõigutamatuks. Ta ütles, et on neid lugusid kuulnud, aga Parkeri kogemused ja tarkus kaaluvad võimaliku riski üle. Parker oli ikkagi see, kes aitas luua Napsterit ja oli teinud ka väikese investeeringu Friendsterisse. Ta oli hakanud rääkima, et Thefacebook on võimalus „teha veel parem Friendster”.
Thefacebooki külastustihedus oli veidi langenud, kuna õpilased olid suvevaheajal, aga Zuckerberg ja Moskovitz valmistusid sügiseks. Nad olid kindlad, et siis saab kasutajate arvu kasv uuesti hoo sisse. Leidus ka neid, kes pidasid nende enesekindlust Harvardi kõrgklassi ülbuseks. „Juba siis rääkisid nad nii, nagu teaksid, mis tulevik veebilehte ootab ja nagu nende lehekülg oleks maailma parim ja nad on kõikidest üle,” räägib üks veidi sarkastiline tuttav, kes neid Thefacebooki majas külastas. „Nad kasutasid pidevalt sõna „domineerima”.” Selle praalimise taga oli muidugi enamasti kuraas ja nooruslik muretus. Pärastlõunati ja õhtupoolikutel oli õhkkond tunduvalt tõsisem.
„Kõik olid tööhoos ja keegi hüüatas äkki, et tal on kõht tühi ja läki sööma,” meenutab üks Thefacebooki maja sagedane külaline. „Mark lõi rusika lauale ja ütles, et mitte mingil juhul. Ei! Me oleme ajahädas. Mitte keegi ei lahku, enne kui oleme selle asja ära teinud.”
Nii „domineerima” kui ka „ajahäda” esinesid Facebooki meeskonna igapäevases kõnepruugis veel aastaid.
Lapseohtu väljanägemisele ja tagasihoidlikkusele vaatamata oli Zuckerberg vaieldamatult nende juhtfiguur ja ohjad olid kindlalt