ТОП просматриваемых книг сайта:
Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick
Читать онлайн.Название Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt
Год выпуска 2015
isbn 9789949302833
Автор произведения David Kirkpatrick
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Sittig on vaikne, tagasihoidlik heledapäine surfaritüüpi noormees, kes lisaks programmeerimisele on ka hiilgav arvutigraafik ja tüpograaf. Sel ajahetkel tundis ta end läbipõlenuna ja tülpinuna. Parker kutsus ta seltskonda, kuna uskus, et ta saab Thefacebookile kasulik olla, eriti disaini osas. Sittig ei ilmutanud mingit initsiatiivi.
„Ma kinnitasin Markile järjekindlalt, et Aaron on võrratu arvutigraafik,” räägib Parker. „Aaron aga lihtsalt istus vaikselt päevad läbi diivanil, pilk oma sülearvuti ekraanile naelutatud, ja mängis fontidega. Mark küsis korduvalt: „Kes see tüüp on? Ta on ju täiesti kasutu. Ta ei tee mitte midagi.” Mark oli mures, et tegelane, kes pealtnäha tegevusetult päevad läbi diivanil konutab, õõnestab tema meeskonna töömoraali.” (Aasta hiljem, kui Sittig oli astunud aastaks California ülikooli filosoofiateaduskonda, võeti ta Thefacebooki tööle. Temast sai üks Zuckerbergi lähematest usaldusalustest.)
Kodeerimine, floretiga vehkimine ja lärmakad arutelud kestsid vahel hiliste öötundideni, mida katkestasid vaid joogipausid, filmide vaatamine või videomängud. Xbox sai kõvasti vatti. Eriti suur lemmik oli mäng „Halo”. Kuidagimoodi sattusid huviorbiiti ja said lausa kinnisideeks Tom Cruise’i filmid. Korraldati lausa Tom Cruise’i filmide vaatamise maratone. Miks just Tom Cruise? Sittig, kes ka aeg-ajalt sülearvuti nii kauaks kõrvale pani, et koos teistega filme vaadata, selgitab: „Tom Cruise oli naljakas, sest ta ei ole eriti lahe karakter. Ta ei ole lahe tüüp.”
Peagi hakati Thefacebooki servereid Tom Cruise’i filmide järgi nimetama. „Kus see tarkvara jookseb?”
„Maverickis.”
„Pane see parem „Icemani” jooksma, mul on „Mavericki” ühe teise rakenduse katsetamiseks vaja.”
(Maverick ja Iceman olid tegelased Cruise’i 1986. aasta filmis „Top Gun”.)
Üheks teiseks üldlemmikuks oli „Zoolander”, mille peaosa mängis Ben Stiller. Seda mängiti lõpmatuseni. See võis päevad läbi töötamise ajal taustaks mängida. Nende meelest oli hästi naljakas filmi teksti alatasa tsiteerida. Nad võisid küll luua revolutsioonilist internetiteenust, aga nad olid ikkagi kõigest kolledžipoisid.
Nüüd oli Palo Alto majas juba seitse püsielanikku ja Parkeri BMW-st jäi väheks. Zuckerberg ostis firma nimele auto. Neil oli plaanis sügisel tagasi Harvardisse minna ja nad mõtlesid, et müüvad auto kolme kuu pärast niikuinii maha. Mõnesaja dollari eest osteti selline romu, mille väärtusel ei olnud enam kuhugi kahaneda – kuuseroheline 12-aastane manuaalkäigukastiga Ford Explorer. See oli omadega nii läbi, et käivitamiseks ei olnud isegi võtit vaja. Lihtsalt tuli süüteluku sisust kinni haarata ja seda päripäeva väänata. See oli just täpselt sobiv transpordivahend läbematute kuttide jaoks, kes poleks süütevõtit niikuinii enamasti üles leidnud.
Lollitamisele ja prassimisele vaatamata hakati üha selgemini aru saama, et Thefacebookist on saamas tõsine äri. Zuckerberg teadis, et tal tuleb hoolikalt läbimõeldud samme astuda, et teenust nii tehnoloogiliselt kui ka majanduslikult võimalikult hästi edasi arendada. Tol suvel hakkas liikmete arvu peadpööritav kasv neile natuke hirmuäratavana tunduma. Kuni kesksuveni ei lisanud nad ühtegi uut kooli, aga kasutajaid tuli sellele vaatamata vähehaaval ja stabiilselt üha juurde. Thefacebooki kasutati selleks ajaks kolmekümne neljas koolis. Kõik uskusid, et kooliaasta algus toob kaasa massilise kasutajate arvu kasvu, millega kaasnevad uued nõudmised tehnikale ja süsteemidele. Uued liikmed tähendasid seda, et neil on vaja usaldusväärsemat tarkvara ja suurema võimsusega tehnoloogiat. Thefacebooki hoidsid töös umbes 20 kilomeetri kaugusel Santa Claras asuvad serverid. Poisid pidid alatasa sinna sõitma, et servereid lahti ühendada, installeerida ja välja vahetada. Selleks palkasid nad sageli ka kõrvalist abi.
Hakkas tunduma, et Thefacebooki kasv jätkub päris kindlasti. Iga kord, kui andmebaasi täiendati või serverite võimsust suurendati, püüdis Zuckerberg teha seda nii, et sellest piisaks kümme korda suurema teenusekasutajate hulga teenindamiseks. Tema vankumatu usk Thefacebooki kasvu osutus õigeks. Kui Zuckerberg ei oleks Thefacebooki saatust juba 2004. aastal nii täpselt ette ennustada osanud, oleks teenust võinud väga vabalt tabada piinlikud ja katastroofilised katkestused. Friendsteri tehnilised apsud veel selgelt meeles, oli Zuckerberg endale eesmärgiks seadnud, et Thefacebookiga seda ei juhtu.
20-aastase firmajuhi kinnismõtteks sai Thefacebooki tehniline suutlikkus. Ta teadis, et sellelaadse suhtlusteenuse edu võtmeks on selle sujuv ja tõrgeteta töötamine. Kui leheküljed hakkaksid liiga aeglaselt avanema, võib see lõpu algus olla ja lõpetatakse samamoodi, nagu lõpetas Friendster. Paar ohtlikku katkestust oli juba toimunud ning mõnel korral oli serverite töö ka hirmuäratavalt aeglane olnud. Zuckerberg ja Moskovitz sisestasid tarkvarasse taimeri, mis näitas neile täpselt, kui kaua serveril iga üksiku lehekülje avamisele aega kulub. Kui keegi tegi ettepaneku luua mingi rakendus, mis seda aega pikendas, tekkis reeglina tõsine vaidlus ja Zuckerberg keeldus seda tegemast. Iga millisekund oli tähtis.
Ühes umbes samal ajal ilmunud artiklis tsiteeriti Zuckerbergi sõnu: „Vajan servereid nagu toitu. Ilma toiduta saaksin mõne aja hakkama, aga kui meil piisavalt servereid pole, võime oma veebilehega hüvasti jätta.”
Oli veel üks tegur, mis päästis Thefacebooki alguspäevil katastroofist, ehkki kasutajad lehekülge agaralt kasutasid ja nende arv pidevalt kasvas. Zuckerberg ja Moskovitz hoidsid Thefacebooki kasvu tahtlikult kontrolli all. Nad lisasid uusi koole ainult siis, kui olid täiesti kindlad, et serverid vastu peavad. Külastustihedus tõusis ja langes alati reeglipäraselt – iga uue kooli lisamise alguses külastuste ja kasutajate arv kasvas, seejärel mõne aja pärast jälle langes. Kui süsteemid hakkasid tipptundidel kokku jooksma või neil ei olnud parasjagu raha, et uut serverit muretseda, otsustasid nad uue kooli lisamisega oodata. See oli alafinantseeritud veebilehe käivitamisel ainuõige lahendus. Tänu sellele kasvas Thefacebook tasapisi, kuid järjekindlalt, kuigi seda hoidis töös kamp kogenematuid jõmpsikaid.
Zuckerberg räägib: „Me ei otsinud sihilikult veebilehele investoreid. Selle asemel aeglustasime meelega selle kasvu ja sõna otseses mõttes kasvasime kool kooli haaval.”
Teiseks teguriks, mis neile alguses edu tagas, oli tasuta tarkvara kasutamine. Algusest peale kasutati veebilehe andmebaasi loomiseks tasuta MySQL-i tarkvara. See ei maksnud neile sentigi. Samuti ei maksnud neile midagi PHP programmeerimistarkvara, mis kogu veebilehe toimimise aluseks oli. Kui see võimalus oleks puudunud, oleksid nad tingimata investoreid vajanud. Tasuta veebilehtede operatsioonitarkvara oli alles hiljuti saavutanud nii hea taseme. Tasuta tarkvarata ei oleks Zuckerberg saanud käivitada oma ühikatoast täiesti toimivat suhtlusvõrgustikku, makstes ainult serveri eest, mis lehekülge töös hoidis. Kui kasutajaid oli juba 100 000, olid firma ainsad kulud serveritasu ja palgad.
Thefacebooki kasvuga kaasnes siiski vajadus paremate seadmete ja ka raha järele. Esimese paari nädala jooksul Palo Altos kulutas Zuckerberg uutele serveritele umbes 20 000 dollarit. Oli selge, et raha kulub lähitulevikus veel päris palju. Raha saadi Saverini poolt Florida pangas avatud arvelt. Lisaks tema ja Zuckerbergi poolt arvele pandud sularahale kasvas summa märkimisväärselt ka reklaamitulude arvelt, aga hetkel oli koolivaheaeg ja paljud firmad olid suveperioodiks reklaamimisest loobunud.
Parker püüdis uue advokaadi abil ettevõtte seaduslikku staatust korda ajada. Saverini registreeritud osaühing ei olnud piisav lahendus. Firmal puudusid lepingud, ametlik tööjõud ja palgafond. Kohe-kohe oli vaja välist rahasüsti, aga selleks pidi Thefacebook tõeliseks ettevõtteks muutuma. Saverin tegi selle plaani elluviimise äärmiselt raskeks. Juuli keskel hakkas Parker investoritega läbirääkimisi pidama. Kui Saverin sellest haisu ninna sai, saatis ta Zuckerbergile kirja, milles teatas, et nende esialgse kokkuleppe kohaselt pidid firma kõik äri- ja finantsasjad tema kontrolli alla kuuluma ja ta nõudis lepingu sõlmimist, mis talle need õigused tagaks.
Parker meenutab: „See oli nii lapselik