ТОП просматриваемых книг сайта:
Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick
Читать онлайн.Название Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt
Год выпуска 2015
isbn 9789949302833
Автор произведения David Kirkpatrick
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Chris Hughes naasis oma Prantsusmaa reisilt alles suve lõpus. Sellele vaatamata mängis ta Zuckerbergi ajutrustis olulist rolli. Palo Alto meeskonnal jäi puudu enesekindlusest ja nad ei osanud hinnata, kuidas inimesed nende teenuse võiks vastu võtta. Humanitaarteaduste tudeng Hughes oskas paremini ennustada, kuidas üks või teine uus rakendus klientidele meeldida võiks. Kohe, kui ta saabus, paluti tal hinnata mõnda uut veebilehe tööriista või disainiuuendust. Hughes rääkis palju privaatsusest ja lihtsusest. Isegi siis, kui ta oli tagasi kooli läinud, kasutas juht ja käskija Zuckerberg sageli vaidluste käigus Hughes’i väiteid ja põhjendusi. Hughes jäi Thefacebooki eestkõnelejaks ja pressiesindajaks. Tal tuli üha rohkem ja rohkem oma ühikatoas intervjuusid anda, peamiselt erinevatele kolledživäljaannetele.
Suve lõpuks oli Thefacebookiga liitunud üle 200 000 inimese. Zuckerberg ja Moskovitz kavatsesid septembris veel 70 ülikoolilinnakusse laieneda. Parker oli pidanud lootustandvaid läbirääkimisi investoritega, kellelt nad lootsid saada ilma liigsete nõudmisteta vajaliku summa raha. Jätkusid ka läbirääkimised Saveriniga.
Mõni nädal varem olid Zuckerberg ja Moskovitz võtnud umbes viieminutilise arupidamise järel vastu otsuse, et nad ei lähe enam Harvardisse tagasi. Varem olid nad lootnud, et suudavad Thefacebooki jälle oma ühikatoast hallata, aga ilmnes üha rohkem märke, et sügisest alates hakkab kasutajate arv plahvatuslikult kasvama. Nad ei tahtnud seda võimalust käest lasta ja asja untsu keerata.
D’Angelo, praktikandid ja Saverin pöördusid tagasi kooli. Zuckerberg, Moskovitz, Parker ja Halicioglu jäid Thefacebooki kallal töötama. McCollum jätkas tööd Wirehogiga.
11. septembril astusid Palo Alto majast läbi majaomanikud. Pilt, mis neile avanes, neid ei rõõmustanud. Zuckerberg oli suveks majja ohtralt allüürnikke võtnud. Hiljem loeti kohtus ette majaomanike kaebus: „Majas valitses täielik korralagedus ja kõik ruumid olid räpased. Mööbel oli tassitud garaaži. Pole veel teada, mis on puudu ja mis lõhutud. Aiagrill oli tuhast puhastamata ja ajas üle. Osa tuhka oli välisterrassil ja lillepottides. Antiikne Indiast toodud korv oli õue viidud ja grillile asetatud. Korv oli katki ja põlenud.” Lisaks oli korstna küljest basseini veetud trossiga kahju tekitatud, basseinifilter oli tänu klaasikildudele purunenud, pesupesemisruumi uks oli katki ja nõnda edasi. Kolledžinoored oli Thefacebooki peakorteris korralikku laastamistööd teinud.
Septembri algul, kui Zuckerberg veel Saveriniga telefoni teel lahinguid pidas, sai ta kohtukutse. Cameron Winkelvoss ja Divya Narendra olid ta kohtusse kaevanud. Nad süüdistasid Zuckerbergi nende idee varastamises.
3. Sotsiaalvõrgustik ja internet
„Iga kapitalist tahab endale ärist tükikest.”
Sotsiaalvõrgustiku kontseptsioon ei ole uus leiutis ja palju Facebooki algsed komponendid olid juba kellegi teise poolt välja mõeldud. Zuckerbergi on korduvalt ideedevarguses süüdistatud, aga tegelikult on tema loodud veebiteenus juba nelikümmend aastat tagasi leiutatud ideede järeltulija. Midagi Facebooki-taolist mõlkus juba interneti loojatel meeles. 1968. aastal J. C. R. Licklideri ja Robert W. Taylori avaldatud artiklis pealkirjaga „Arvuti kui suhtlusvahend” esitasid autorid küsimuse: „Milline võiks välja näha veebipõhine interaktiivne suhtlus? Enamasti oleks kaasatud geograafiliselt teineteisest eraldatud inimesed, vahel ka mingis väiksemas piirkonnas asuvad grupid. Suhtlemise aluseks ei oleks inimeste asukoht, vaid ühised huvid ja teemad.” Artikkel viitas veelgi selgemalt suhtlusportaali kontseptsioonile sõnadega: „Inimesel ei ole vaja saata kirja ega telegrammi, kuna võrgustikus olevad inimesed saavad teineteisele arvutivõrgu kaudu faile edastada.”
Kaitsejõudude uurimis- ja arenguagentuuri töötaja Licklider aitas välja töötada ARPAneti, mis omakorda viis interneti sünnini. Umbes kümme aastat pärast seda hakati tegelema ka veebipõhise suhtlusvõimaluse arendamisega. Esimene teenus, mis hõlmas teatud hulka tehnilist tausta mitteomavaid inimesi, käivitati ammu enne ülemaailmse internetivõrgu loomist ja seda nimetati Usenetiks. See võeti kasutusele 1979. aastal ja selle abil sai saata sõnumeid teatud grupile inimestele, kes olid seotud ühise eriala või huvialaga. Teenus on kasutusel tänase päevani.
1985. aastal käivitasid San Franciscos Stewart Brand, Larry Brilliant ja veel paar inseneri elektroonilise teadetetahvli The Whole Earth ’Lectronic Link (Kogu Maailma Elektrooniline Link) ehk Welli. 1987 avaldas Howard Rhein, kes oli väga aktiivne Welli kasutaja, artikli, milles kasutas uue tehnoloogiasünnitise kirjeldamiseks terminit „virtuaalne kogukond”.
„Virtuaalne kogukond on grupp inimesi, kes võivad olla näost näkku kohtunud, aga see ei pruugi tingimata nii olla,” kirjutas Rheingold. „Nad vahetavad ideid ja mõtteid elektrooniliste võrgustike ja teadetetahvlite kaudu.”
Üha enam inimesi hakkas kasutama elektroonilist suhtlusvõimalust, mis sai alguse foorumitest ja jututubadest.
Prantsusmaa postiteenistus oli esimene, kes selle kontseptsiooni suure hulga tarbijateni tõi. Teenuse nimi oli Minitel ja see käivitus 1982. aastal. 1985. aastal sai alguse teenus America Online (AOL), mis küll esialgu teistsugust nime kandis. 1988. aastal lõid IBM ja Sears ambitsioonika kommertsliku veebiteenuse nimega Prodigy. Siiski läks nii, et USA turu vallutas üsna kiiresti AOL.
Nende teenuste puhul mõtlesid inimesed endale välja anonüümseid kasutajanimesid, mida nad siis teistega interneti teel suheldes kasutasid. Mina olin AOL-i võrgustikus Davidk4068.
1990ndate aastate alguses hakkasid tavakasutajad elektronposti teel kirju vahetama. Meiliaadressid tavaliselt nende pärisnime ei sisaldanud, kogu tegevus oli äärmiselt anonüümne. Selle teenuse puhul loodi juba aadressiraamatud, mille abil kasutajad ikkagi teadsid, kellega nad suhtlevad. 1990ndate lõpupoole hakati kasutama kiirsuhtlusteenuseid (instant messaging), aga endiselt kasutati nimede asemel pseudonüüme.
Ülemaailmse internetivõrgu alguspäevil arenes internetisuhtluse idee natuke edasi. Veebilehtede nagu TheGlobe.com, Geocities ja Tripod vahendusel said inimesed luua isiklikke kodulehekülgi ja lisada sinna linke, mis ühendasid seda teiste inimeste kodulehtedega. Mark Zuckerbergi esimene veebileht oli loodud Geocitiese veebilehel, kui ta alles keskkoolis käis. 1994. käivitati populaarne tasuline tutvumislehekülg Match.com ja see sisaldas inimeste kohta juba isiklikke andmeid. Samas oli teenuse eesmärk väga spetsiifiline. Classmates.com käivitus 1995. aastal ja selle eesmärk oli aidata inimestel oma endisi koolikaaslasi ja vanu sõpru üles leida.
Moodsa internetisuhtluse ajastu algas 1997. aastal, mil New Yorgist sai alguse teenus, mis eeldas seda, et selle kasutajad avaldavad oma pärisnimed. Kaks internetisotsioloogi Danah Boyd ja Nicole Ellison kirjutasid artikli sellest tõelisest suhtlusvõrgustikust ehk teenusest, kus kasutajad loovad endale avaliku internetiprofiili ja tõid esile mõned selle silmatorkavad eripärad, näiteks – „profiil sisaldab konkreetset nimekirja inimestest, kellega kasutaja suhtleb, seal on võimalik näha teiste kasutajate sõpruskonda ja nendega omakorda suhelda.
Kasutaja määrab oma koha keerulises suhetevõrgustikus ja sellele aitab kaasa kasutaja isiklik profiil, mis sisaldab infot huvide ja sõpruskonna kohta.”
Kontseptsioonis oli veel üks element, mis selgitab Facebooki sündi – internetiprofiil viitas kasutaja tegelikule isikule ja sisaldas tema õiget nime. Teenus nimega Sixdegrees oli esimene internetiteenus, mis püüdis luua tõelist suhtlusvõrgustikku, kus inimesed kasutavad oma õigeid nimesid. Teenuse nimi viitab sellele, et kõik planeedi inimesed on omavahel seotud maksimaalselt kuuenda ühise tuttava kaudu. Sixdegreesi looja ja jurist Andrew Weinreich oli ise kauaaegne internetivõrgustike kasutaja. Ülemaailmne veeb alles hakkas tavainimestes huvi äratama. 1997. aasta alguses, mil Sixdegrees alguse sai, kutsus Weinreich New Yorgi Bucki majja mõnisada inimest, et nad teenusega sealsamas ülesseatud arvuti abil liituksid.
„Need ajad, mil Rolodex-kataloogid teie isiklikes arvutites oma elu elavad, on möödas,” kuulutas Weinreich. „Meie paigutame need ühisesse andmebaasi. Kui kõik seda teevad, võime maailma muuta!”
Sixdegreesiga sai esialgu liituda, kui mõni