Аннотация

Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?

Аннотация

Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.

Аннотация

Ei tohi lõpmatult mõtelda olnule, piinata end mõtetega ebaõnnest. Parem minna edasi, heita õlgadelt üleelamiste koorem. Sel juhul naeratab sulle õnn ja kõik läheb korda.

Аннотация

Kuumal Egiptuse rannal tutvuvad kaks noort inimest – austerlanna Anna ja inglane Robert. Loomulikult kujuneb sellest kohtumisest romaan. Isegi otseses tähenduses, sest Robert kirjutab armastusromaani ja palub Annal olla "konsultant naiste psühholoogia alal". Ärialane koostöö ei taha neil aga kuidagi laabuda. Välja tuleb hoopis midagi muud…

Аннотация

Susan Branch ja Nick Lansing on kõrgseltskonna satelliidid, kelle elujärg sõltub jõukate sõprade heatahtlikkusest. Hetketuju ajel otsustavad nad abielluda ning nautida aasta sõltumatut elu, mida võimaldavad pulmadeks saadud tšekid ja mesinädalate veetmiseks pakutud häärberid. Abieluleppe juurde käib aga klausel, et teine antakse vabaks kohe, kui tekib väljavaade abielludes parem partii teha. Noorpaari õnn hakkab peale esimest Como järve ääres veedetud kuud murenema, kui nad on sunnitud kolima Veneetsiasse, kus egotsentriline ja silmakirjalik seltskond paneb proovile nende enesekindluse, väärtushinnangud ja armastuse. Sotsiaalne surve on nii tugev, et viib noored abielulahutuse lävele. Õnneks on ilmas tähtsamaid asju kui luksus ja lõbujanu, nende teadvustamine toimub aga läbi valu ja vaimse kasvamise.

Аннотация

USA sõjaajaloo enim tapnud snaipri autobiograafia.

Аннотация

Vana legendimaiguline lugu Ameerikast räägib telekast seepi vaatavast naisest, kes nutab. Mees tuleb reklaamipausi ajal elutuppa ja küsib: „Mis viga, kallis?“ Naine vastab häbenedes: „Ei midagi, kallis, seep läks silma.“ Loodan, et see seep hakkab silma. – - – - – Sõna seep ise tuli meiemail käibele ameerika seebireklaamide kaudu, mida hakati televisioonis torkama pikkade halearmsate filmide vahele. Tavalised olid nn. seebiooperid, kus keegi ei saanud enne lõppu aru, kes on kelle isa, ema, laps; vanavanematest rääkimata. Sekka ikka paksult armastust. – - – - – Selleski seebis ei saa lugeja kohe pihta, kes on kellega ja kuidas seotud. Isegi autor ei tea veel, et Dagmari ja Toreadoori vahel tekib kaarleek, ega sedagi, et Maadu on juba rase ja peale tulemas on nais-alkohoolikute neljas põlv…

Аннотация

Selle aasta olulisem veiniraamat on Rein Kasele Veinireisid. Rein Kasela, meie veinimaailma grand old man on kirjutanud enda kogemustele toetudes raamatu veinist, veinimõisatest ja inimestest, kellega ka on sellel teel kohtunud. Rein Kasela on sommeljee, veinikoolitaja ja veinikaupmees, kelle panust Eesti veinikultuuri arendamises on raske üle hinnata. Reinu võib pidada kõigi Eesti sommeljeede isaks. Kui tema sommeljeede assotsiatsiooni presidendiks olemise aeg otsa sai, nimetasid Eesti sommeljeed Rein Kasela oma organisatsiooni auliikmeks. Armastus veini vastu on teda viinud paljudesse veinimaadesse. Selle raamatu kaante vahele on kokku kogutud lood tema kõige olulisematest, toredamatest ja meeldejäävamatest veinirännakutest Prantsusmaale, Itaaliasse ja Austriasse. „ Vein ei ole mitte ainult alkohol, vaid selle kaudu saab osa ka veinimaade kultuurist, vein on teejuht nende maade ajaloo, traditsioonide ja kommete juurde. Uute veinide, valmistusviiside või maitsetega tutvudes tahan alati teada, miks on need just sellised nagu nad on. Vastuseid otsides jõuab sügavate ajalooliste ja kultuuriliste läteteni, sest inimtegevuse kõik aspektid on omavahel tihedalt seotud. On üllatav, kui mitmesugused sündmused ja asjaolud on läbi aegade veinitegemist mõjutanud. Miks-küsimus on saatnud mind ka kõikidel veinireisidel. Kui tunned asja vastu sügavamat huvi, saad ka rohkem teada, kui lähed niisama veini maitsma, jääb suhe pinnaliseks. Ja kuna Euroopa kultuur on meile lähedane, oleme ju osa sellest, olen oma veinireiside ja suuremas osas ka veinikaubandusega jäänud Euroopasse – tunnetan seda kultuuri lähemalt, sellele kuulub minu süda“. Rein Kasela

Аннотация

Võromaa sydames on kaardilt leitamatu Räestu kylä, autori maailma keskpunkt. Lõunaeestilistes panoraamides saavad hääle Virunuka kalme inimesed ja rahvasuu, kohalikud romantikud Adson ja Jaik, vanavanemad, lapsepõlv, kassid, jõed, kivid, teised, kolmandad ja veel Keegi.

Аннотация

See hobikokk Martin Hansoni vaimukas, selge ja lihtne teos toidust liigsete pasunate ja praadideta – retseptid, toidulood ja pildid hea kõhtuäie kokkukeeramiseks. Raamatus selgitatakse, kuidas valmistada nii parimaid ampse (tapas, sushi jm) kui ka imelisi koduseid gurmeeroogi. Autor ei anna alati väga täpseid ja karme juhtnööre, vaid jätab vabaduse valida aineid igaühe rahakoti, maitse-eelistuste ja fantaasia järgi. Nii mõnegi toidu kokkukeetmine meenutab ehita-ise-konstruktorit. Kõigepealt pole muret, et toit ei tuleks maitsev, kui järgida instruktsiooni täielikult. Teiseks ei tasu muretseda, kui osiseid jääb üle. Kolmas printsiip – alati võib lisada aineid, mida õpetuses pole.
Raamat on mehelikult otsekohene, kohati rabav ja piire ületav. Kuid hea tuju ja maitsvad road on garanteeritud.
Kööki ei tohi karta, seda peab armastama, tundma ja kasutama!