Аннотация

Peategelase, külavanema Kotso tütre Linda ilu võrdleb üks noor krahv Riia linnuses Madonnaga, kui soovib teda maalida. Autor jälgib külaelu ja ajaloosündmuste taustal oma peategelase elukäiku – abielu Avispea maleva pealiku Õnnemeelega, poegade saatust, suhteid õe Jutaga ja hiies toimetava küla nõiaga, vangistust Riia all laagris ja linnuse müüri ehitamist seal, armastust traagilise saatusega augustiinlasest preestri Johannese vastu ja lõpuks õnnelikku kristlikku abielu noorpõlve armastatu Võttelega. Lugejal on kerge jääda uskuma, et niisugune võiski olla ühe naise, ühe küla, ühe rahva elu 13. sajandi alguses muistse vabadusvõitluse ajal – nii rahulikel aegadel kui rüüstamiste, külade põletamise, tasuretkede, vangistusse viimise, pantvangide andmise ja ristiusu vastuvõtmise ajal. Oskar Lõvi (1892 Viljandimaal – 1977 Montréalis) oli Peterburi ülikooli lõpetanud agronoom ja ärimees, kes töötas Turkestanis, Eestis ja Pariisis. 1944. aastal põgenes ta Eestist Rootsi ja suundus 1950. aastal Kanadasse. Juba koolipõlves tundis Oskar Lõvi huvi ajaloo, muinasjuttude ja muu vanavara vastu. Kirjutama ja oma töid avaldama julgustasid teda paguluses Artur Adson ja Aino Kallas. Aino Kallase meelest oli Lõvi tugevus tema teoste dramaatilisus. Lõvi teoste peategelased on naised, keda ta pidas hingeliselt huvitavamaks kui mehi ja kelle tundeid ning mõtteid ta oskas usutavalt ja haaravalt edasi anda. Oskar Lõvi avaldas oma romaanid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Nii ilmusid Torontos romaani “Kolm naist” esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega “Veretasu” (1966), “Risti tähe all” (1966) ja “Kirikuehitajad” (1970). Ajaloolistes romaanides on autor valinud toimumispaigaks Henriku Liivimaa kroonikas esimest korda mainitud Avispea küla, mis asub Virumaal. Autor ütleb oma pühenduses: “Olgu see teos siis ahtakeseks tänutäheks emale tema uskliku armastuse eest ja ühtlasi väikseks mälestusmärgiks meie esivanematele kaugeist ununenud päevist.”

Аннотация

Iirimaa lääneranniku kõrgel rannakaljul, kust avaneb vaade tuulisele Atlandi ookeanile, asub lagunev Kivihäärber − kuni tuli Chicky, naine, kes tahtis unustada minevikku ja puhus sellesse paika uue elu. Nüüd võtab hotell külastajaid vastu suure sooja köögi ja koldes mühiseva halutulega ning sellise südamlikkusega, millele vähesed suudavad vastu panna. Winnie on tavaliselt suuteline kõige paremaid lahendusi leidma, kuni ta avastab end viibivat lausa põrgulikul puhkusel. John jõuab kohale hetkeotsuse ajel, kui selgub, et ta on Shannoni lennujaamas oma lennukist maha jäänud. Painavatest saladustest vaevatud Henry ja Nicola loodavad, et puhkusenädal Kivihäärberis aitab neil seista silmitsi tulevikuga… Maeve Binchy (1940–2012) sündis Iirimaal Dublini maakonnas ning sai hariduse Killineys Holy Childi kloostrikoolis ja Dublini ülikoolis. Pärast lühiajalist töötamist õpetajana hakkas ta kirjutama ajalehele The Irish Times. Tema esimene romaan „Süüta pennine küünal” (e.k 2000) ilmus 1982. aastal. Seejärel kirjutas ta veel üle kahekümne raamatu, millest kõigist on saanud menukid, mitme romaani põhjal on tehtud filme ja telelavastusi. 1999. aastal sai Maeve Binchy Briti raamatuauhinna elutööpreemia. 2012. aastal võitis ta oma viimase romaani „Üks talvenädal” eest Bord Gáis Energy Iiri aasta ilukirjandusteose auhinna. Ta oli 35 aastat abielus kirjaniku ja raadioajakirjaniku Gordon Snelliga.

Аннотация

Kuus aastat tagasi lõpetas eradetektiiv Sid Halley tegevuse. Teda oli ahistatud, pekstud, tulistatud, ta oli töö tõttu koguni käe kaotanud – ning viimaks sai tal küllalt. Oma naise ning väikese tütre pärast loobus ta ohtlikust ja ebakindlast elust ning oli kindel, et mitte miski ei meelita teda sellesse mängu tagasi. Kuid kõik läheb hoopis teisiti kui plaanitud. Sir Richard Stewart palub Sidi abi, et uurida rea kahtlaste võidusõitude tagamaad. Endine detektiiv keeldub, kuid järgmisel päeval leitakse Sir Richard surnult ning tema surma asjaolud on enam kui kahtlased. Kui peagi satub ohtu Sidi perekond, ei jää tal muud üle, kui asja uurima asuda, sest keeldumise eest tuleks maksta ränka hinda…

Аннотация

Käes on jõulud ja Dossie jaoks näib kõik laabuvat. Tema poeg Clem ja imearmas viieaastane pojapoeg Jakey on kolinud Cornwalli, et tema läheduses olla. Naine on edukas ettevõtja ja pakub maakonnas toiduvalmistamise teenust. Ainus, mida ta praegu vajab, on õnn armastuses. Dossie ebatraditsioonilist peremudelit täiendab vaimustavalt ekstsentriline Janna: sooja südamega suuremeelne naine, kes hoolitseb kohalikus kloostris veidravõitu nunnade eest. Huumorimeel, heasüdamlikkus ja siiras sõprus aitavad sõlmida nende vahel tugeva sideme. Aga õdede tavapärane elu peab läbima mitu katsumust, kui nende kauni ajaloolise kodu ümber hakkab hiilima ahne kinnisvaramaakler. Kas omavahel lähedaseks saanud kogukond, kus kõik üksteisest sõltuvad, peab vastu järgmiste jõuludeni? Ja mida on nad selleks ajaks õppinud perekonna tõelisest väärtusest ja sellest, kui oluline on kusagile kuuluda?

Аннотация

Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Аннотация

1945. aasta Moskva. Parajasti siis, kui tähistatakse võitu Hitleri üle, kostavad lasud ja surnult jäävad lebama kaks noort inimest, noormees ja neiu. Tegu ei ole lihtsalt kahe tavalise inimesega, sest hukkunud on Moskva eliitkooli kasvandikud, kõrgete parteitegelaste lapsed. Nii tulebki leida vastus küsimusele, kas tegu oli mõrvaga, kokkulepitud enesetapuga või riigivastase vandenõuga. Uurimist hakkab juhtima Stalin ise. See tähendab aga, et surnud noorte koolikaaslased ja sõbrad on sunnitud andma tunnistusi üksteise, oma vanemate ja teiste õpilaste vanemate vastu. Inimeste teod ja väikesed saladused, mis normaalses olukorras erilist tähelepanu ei pälviks, võivad nüüd saada neile hukatuslikuks. Simon Sebag Montefiore romaan põhineb asetleidnud sündmustel ning selles esinevad mitmed ajaloolised tegelased. Oma õhkkonnalt seostub see kindlasti Montefiore eelmise romaaniga „Sašenka”.

Аннотация

21. augusti õhtul 2001. aastal saab Ystadi politsei kummalise telefonikõne. Keegi väidab, et on näinud Marebo järve kohal põlevaid luiki. Kurt Wallander sõidab järve äärde, et uurida, mis seal on juhtunud. Wallanderiga on kaasas tema tütar Linda, kes mõne nädala pärast asub tööle Ystadi politseisse. Nad ei leia järve äärest midagi. Aga juba kõigest mõne päeva pärast helistab endast väljas talumees ja teatab, et keegi on ühe tema mullikatest surnuks põletanud. Kõik vihjab sellele, et jõhkrad teod on mõne loomapiinajast sadisti kätetöö. Mõni päev hiljem kaob jäljetult kultuurigeograaf, kes kaardistas Skåne vanu radasid. Jäljed viivad Guajaana džunglisse ja kristlastest viimse kohtupäeva kummardajate juurde. Ja Linda karjäär politseinikuna satub ohtu veel enne, kui see on õieti alanudki.

Аннотация

Kolm põlvkonda, kelle elu pidepunktiks on suursugune maamõis keset imekaunist parki. Vana paviljon, mille vaikivad seinad üht saladust hoiavad, on osa nende ajaloost ja pärandist. Ent kui elu võtab ootamatu pöörde, peab tõde ometi päevavalgele tulema… Antoinette’i maailm on kokku varisenud. Tema abikaasa – mees, keda ta on armastanud niikaua, kui ta mäletab – on traagiliselt hukkunud. Mees, kes teda toetas ja armastas; mees, kellele ta elas oma parimad aastad; mees, keda ta tundis paremini kui iseennast. Või vähemalt nii ta arvas… Matustel vanas tuttavas külakirkus kohtab ta naist, keda ta pole kunagi varem näinud. Päevast, mil ta pidi jäädavalt sulgema mineviku ukse, saab pöördepunkt ja miski ei jää enam endiseks. Santa Montefiore sündis 1970. aastal Inglismaal ja kasvas üles Hampshire’i maakonnas. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega. Nad elavad Londonis koos oma kahe lapse, Lily ja Sashaga.

Аннотация

Meredith Mitchell ja Alan Markby on jõudnud nüüd juba kooseluni. Ükskord Londonist koju sõites kohtub Meredith rongis Jan Oakleyga, noormehega, kes on äsja Poolast saabunud. Noormees väidab, et sajandi eest Bamfordis elanud William Oakley, keda kunagi süüdistati, aga mõisteti õigeks oma naise Cora mürgitamises arseeniga, on tema vanavanaisa. Praegu on suguvõsast alles üksnes kaks eakat õde, kes ei taha kuuldagi, et nad peavad oma üsna lagunenud maja müügist loodetud raha kellegagi jagama. Jan on rahast aga vägagi huvitatud. Enne kui müügitehing sõlmitud saab, sureb Jan arseenimürgitusse ning uurimine algab…

Аннотация

„Harbini ööliblikad” kirjeldab 20 aastat kunstnik Boriss Rebrovi elust. Rebrov lahkub seitsmeteistaastase noorukina koos Judenitši armeega Venemaalt, kaotab teel Revelisse perekonna, otsib võõras riigis omale kohta, töötab fotoateljees, peab päevikut, maalib ja laseb märkamatult end kaasa kiskuda Vene fašistliku partei tegevusse. „1920.–1940. aastate Eesti meenutab uppunud laevas tekkivat õhupatja – see on nagu ime, kuid lühiajaline, ebakindel: pruugib laeval vaid natuke kõikuda ning mull kaob. Niivõrd habrast iseseisvust nautis minu arvates tolleaene Eesti. Mingisuguseid paralleele meie ajaga ma ei tõmmanud. Kuigi mulle sümpatiseerib ajaloo tsüklilise arengu teooria, kirjutasin ma seda romaani nii, nagu ei teaks ma tulevikku – seda, et puhkeb Teine maailmasõda, et sellele järgneb 50 aastat NSV Liidu koosseisus.” (A. Ivanovi usutlusest ajalehele Severnoje Poberežje.)