LITMIR.BIZ

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest. Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel. Siis juhtub midagi mõeldamatut. Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud? Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud. Nüüd on liiga hilja. Või kas on? Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus. Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.

Подробнее

Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatles’i unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri. Kellelt: [email protected] Hei Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei. Viiekümnenda eluaasta künnisel on Adam Sharpil olemas truu elukaaslane, ta teenib lepingulise IT-nõustajana hästi ning on viktoriiniõhtutel muusikaküsimustes asjatundja. Täpselt sellist eluviisi oli ta endale soovinudki, kuid midagi jääb ometi puudu. Kahe kümnendi eest maakera teisel poolel oli tema klaverimänguharrastus viinud ta kirgliku suhteni Angelina Browniga, kes oli hüljanud juuraõpingud, et järgida oma unistust saada näitlejaks. Angelina oli andnud talle võimaluse muuta nende suhe millekski enamaks kui armulugu, kuid Adam polnud sellest kinni haaranud. Ning nüüd ei suutnud ta maha raputada nostalgilisi mõtisklusi selle üle, mis kõik oleks võinud olla. Ja siis, nagu välk selgest taevast, võtab Angelina ühendust. Mida ta tahab? Kas Adam julgeb elada ohtlikult? Kui kaugele on ta valmis minema uue võimaluse nimel?

Подробнее

Lucy on silmitsi valikuga. Aga enne kui ta saab midagi otsustada, peab ta alustama oma lugu – nende lugu – päris algusest. Lucy ja Gabriel kohtuvad New Yorgi Columbia Ülikoolis päeval, mis muudab nende elu. Nad mõlemad otsustavad, et tahavad teha midagi, millel oleks tähendus. Kui nad kohtuvad aasta hiljem uuesti, siis tundub see olevat saatus, võibolla nad leiavad oma elu mõtte teineteises. Kuid Gabe’ist saab fotoreporter Lähis-Idas ning Lucy elab oma elu ja arendab karjääri New Yorgis. Järgneb kolmteist aastat kestev teekond täis unistusi, ihasid, armukadedust, reetmist, vabandamist ja andestamist – ja üle kõige armastust. Kas see oli saatus, mis nad kokku viis, ja nende omad valikud, mis neid lahus hoidsid? „Valgus, mille lasime käest“ on üllatava emotsionaalse lõpplahendusega romaan inimsüdame sügavatest otsingutest, südant murdev kiituselaul vahemaadele, mida me läbime, et järgida oma unelmaid, ja uurimus ohvritest, mille toome armastuse nimel.

Подробнее

Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc. Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.

Подробнее

Ira Teveri lugude neljandas raamatus tuleb uurijal lahti harutada Köismäe vallas toimunud raske liiklusõnnetus. Järsus kurvis avarii teinud auto juht on koomas ja kaasreisijaks olnud tundmatu naine hukkunud. Jäljed sündmuskohal on hajunud, sest kriminalistide menetlusse jõuab juhtum alles nädalaid hiljem, siis, kui selgub, et hukkunud naine oli tapetud juba enne avarii toimumist. Ira kahtlustab, et toimunud avarii võis olla korraldatud mõrva varjamiseks. Asunud hukkunud naise identiteeti tuvastama, jõuab uurimine mitmesse Skandinaavia riiki. Ometi ei usu uurija Tever, et naise vägivaldse surma põhjuseid tuleks nii kaugelt otsida. Ta võtab pihtide vahele kohalikud elanikud ning avarii uurimise käigus tuleb ilmsiks veel palju muudki, mis seni kiivalt saladuses oli hoitud.

Подробнее

Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad. Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud. Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab? Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.

Подробнее

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega. Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis on meie oma Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma. Kirjutan, kuis ma pealinna vurlest virulaseks muutusin, mida selle teadmisega peale hakkasin. Kuis püüdsin Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Virumaad vingemaks tuunida. Viru säru, Viru vanne, Viru vägevad, Viru regi, aga ka punklaulupidu, emakeeleausammas, slaavi müstika, Kalevipoegade uputus, kainete kaevurite kuju, Kadrina saun ja Rakvere kuulsad jõulukuused – kõik see ongi kokku minu Virumaa, subjektiivne Viru ajalugu läbi viimase kolmandiksajandi. Kirglik, uskumatu, enneolematu ja pärasttulematu. Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Подробнее

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Подробнее

Müts maha tüdruku ees, kes kirjutas raamatu „Minu Iisrael“. Nõuab vaprust ja arukust, et saada asjadest aru nagu tema. Sestap usaldan tema anekdoodivalikut. Teate ju, et mitte kõigil ei ole õigust meie üle naerda, ainult meil endil… ja neil, kes meid armastavad. (Adik Levin) Juudid hindavad head nalja ja on alati valmis naerma. Nende huumor on peenutsev, irooniline, torisev ja kindlasti tähtenäriv. Aabram ja Saara on juudi anekdootide lemmikpaar. Ikka ja taas satuvad nad kentsakatesse olukordadesse. Vaidlevad ja nääklevad, aga on väga inimlikud. Margit Prantsus on elanud Iisraelis, valdab ivriiti ja õpetab seda teistelegi. Tema kokkupuudetest juudiriigi ja selle värvikate elanikega võime lugeda raamatust „Minu Iisrael“ (2017). Margiti terav pilk on valinud välja parimad anekdoodid, mida juudid ise enda kohta räägivad. Paljud anekdoodid ilmuvad Eesti trükisõnas teadaolevalt esimest korda.

Подробнее

Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud… Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast. Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.

Подробнее