Ülim vastutus - Jocko Willink Ja Leif Babin

Скачать книгу

raamatus tutvustatud juhtimis- ja meeskonnatöö ideed ei ole mingid abstraktsed teooriad, vaid igati praktilised ja rakendatavad. Me julgustame juhte tegema kõiki neid asju, mida nad enda arvates oletatavasti tegema peaksid, kuid pole millegi pärast veel käsile võtnud. Kui nad neid asju ei tee, siis on nad kehvad juhid ning veavad alt ka oma meeskonda. Kuigi need põhimõtted lähtuvad tervest mõistusest ning põhinevad päriselu praktilistel kogemustel, on nende elluviimiseks ikkagi vaja teatavaid oskusi. Need ideed on lihtsad, aga mitte kerged8, ning kehtivad põhimõtteliselt igas olukorras – iga rühma, meeskonna, organisatsiooni või üksikisiku puhul, kes tahab oma tulemusi parandada, suutlikkust ja efektiivsust kasvatada ja meeskonnatööd tõhustada. Mõnikord tunduvad need ebaratsionaalsed ning nende praktikas elluviimiseks läheb tarvis konkreetseid pingutusi ja kogemusi. See raamat pakubki selleks vajalikke juhtnööre, nii et kõik võivad neid põhimõtteid rakendada ning pühendumuse ja distsipliiniga need aegamisi nii hästi omandada, et saada tõeliselt edukaks juhiks.

      ORGANISATSIOON JA STRUKTUUR

      Kõiki meie SEALi-aastaid ja -kogemusi kokku liites on meil tohutu hulk teadmisi. Selles raamatus keskendume üksnes olulisimatele tahkudele: juhtimise põhilistele ehituskividele. Selle raamatu pealkiri lähtub kõige põhilisemast printsiibist – mõtteviisist –, millele kõik tugineb: ülim vastutus. Juhid peavad oma maailmas kõige eest vastutust kandma. Süüd ei saa kellegi teise kaela veeretada.

      See raamat koosneb kolmest osast: I osa „Sisemise sõja võitmine“; II osa „Lahinguseadused“ ja III osa „Võidust kinnihoidmine“. „Sisemise sõja võitmine“ keskendub juhtimiseks ning võiduks vajaliku põhilise vundamen­di rajamisele ja mõtteviisi väljaarendamisele. „Lahingu-seadustes“ vaatleme nelja tähtsat (juba varem kirjeldatud) ideed, mis võimalda­vad tipus olles tulemusi saavutada ja olukorda kontrollida. Viimaks, „Võidust kinnihoidmise“ peatükis arutleme selle üle, kuidas hoida juhtimiseks vajalikku nüansirohket ja keerukat tasakaalu, et konku­rentsis püsida ning ka oma meeskonda pidevalt esmaklassilisel tasemel hoida.

      Iga peatükk keskendub erinevale juhtimispõhimõttele, mis on kõik küll eraldiseisvad, ent siiski omavahel tihedasti seotud ja sageli ka üksteist toetavad. Igas peatükis on omakorda kolm alajaotust. Esimeses käsitle­takse juhtimisalast õppetundi SEALi kogemuste kaudu lahingus või väljaõppel. Teises alajaotuses selgitatakse see juhtimispõhimõte lahti. Lähtudes koostööst, mida oleme teinud paljude väga erineva valdkonna ettevõtetega, näitame kolmandas alajaotuses, kuidas seda põhimõtet ärimaailmas rakendada.

      Me usume neisse juhtimispõhimõtetesse, sest oleme ikka ja jälle olnud tunnistajaks, kuidas neist on olnud kasu nii lahinguväljal kui ka äri­-maailmas. Nende mõistmine ja korrektne kasutus muudavad juhtimise efektiivsemaks ja meeskonnatöö tõhusamaks, aidates saavutada era­kordseid tulemusi. Need põhimõtted aitavad kollektiividel lahingutes valitsejaks jääda, võimaldades nende juhtidel saavutada oma eesmärk: juhtida ja võita.

      I OSA

      SISEMISE SÕJA

      VÕITMINE

3%20Chapter%201_Tank_Page_1_Image_0006.tif

      SEALi täpsuslaskuri laskeavast paistab Banditi sihtüksuse käsutuses olnud USA sõjaväe M1A2 Abramsi tank. Banditi (1. soomusdiviis, 1. brigaadi 37. soomusrügemendi 1. pataljon) puhul oli tegemist suurepärase üksusega, kellega tegid Bruiseri SEALid tihedasti koostööd. Nad olid löögivalmid, professionaalsed ja vaprad. Selliseid laskeavasid tekitati kas lõhkeaine või tööriistade abil ning vaenlase võitlejaid jälgides või nendega tulevahetust pidades pakkusid need SEALi snaipritele mõningast kaitset.

      Foto autorite erakogust

      Jocko Willink

      MALA’ABI PIIRKOND, RAMADI, IRAAK: SÕJAUDU

      Varajast hommikuvalgust ähmastas sõna otseses mõttes kõikjal õhus hõljuv sõjaudu: mässajate põlema süüdatud autokummide tahm, USA tanki-roomikute ja Humveede rataste üles keerutatud tolmupilved ja kuulipildujatulest räsitud ehitiste tsemenditolm. Kui meie soomustatud Humvee ümber nurga keeras ja mööda tänavat edasi tulevahetuse poole liikus, märkasin ma eespool keset teed seismas USA M1A2 Abramsi tanki, selle kuulipilduja-torni hiigelsuur pearelv otse ühe maja poole sihitud. Läbi lendleva tolmu nägin punakat tossu, mis pärines ilmselgelt punasest suitsugranaadist, mida Ameerika Ühendriikide väed kasutasid ses piirkonnas üldiselt appikutsena.

      Mõtted tormasid läbi mu pea. See oli meie esimene suuroperatsioon Ramadis ning siin valitses täielik kaos. Peale sõjaudu, mis meie vaate-­välja sõna otseses mõttes takistas, oli meile peale vajunud ka piltlik „sõjaudu“ – väljend, mida sageli omistatakse Preisimaa sõjastrateegile Carl von Clausewitzile9 – tulvil segadust, ebamäärast infot, poolikuid sõnumeid ja peataolekut. Tolle operatsiooni tarbeks oli meil selles ohtlikus sõja küüsis vaevlevas linnas eri kohtadesse paigutatud neli SEALi rakukest: kaks snaiprite rühma koos USA maaväe snaiprite ja Iraagi väeosa sõduri­tega ning veel üks Iraagi sõdurite ja nende USA lahingu­koordinaatoritega tugevdatud SEALi rühm, kelle ülesanne oli terve linna­osa majahaaval puhtaks teha. Ja siis olime seal ühes autos veel mina, SEALi ülemveebel (allohvitser) ja üks maaväe kompaniiülem. Selles ohtlikus Mala’abi piirkonnana tuntud ida-Ramadi linnaosas, mille pärast vihaseid lahinguid peeti, tegutses meie poole peal kokku umbes kolmsada USA ja Iraagi – partnerjõudude – sõdurit. Kogu kant kubises muj’idest (hääldatakse „mudž“), nagu ameeriklased neid nimetasid. See oli meie suupärasem versioon neist mässulistest vaenlase võitlejatest, kes ise kutsusid end mujahideen’ideks, mis tähendab araabia keeles „džihaadile pühendunuid“. Nende versioon islamist oli armutu ja sõjakas ning nad ise kavalad, julmad ja ohtlikud. Aastaid oli Mala’ab kindlalt nende valduses püsinud. Nüüd kavatsesid USA väed seda olukorda muuta.

      Operatsiooniga oli alustatud enne päikesetõusu ning nüüd, kui päike oli hakanud silmapiirilt ülespoole kerkima, oli puhkenud äge tulevahetus.USA maa- ja õhuväeüksuste arvukas raadiosaatjate võrgustik (ehk sidevõrk) oli infovahetusest ja raportitest punane. Linnaosa eri asumitest tuli teateid tapetud või haavata saanud USA ja Iraagi sõjaväelastest. Neile järgnesid raportid tapetud vaenlase võitlejate kohta. USA väed püüdsid selgeks teha, mis teiste üksustega naaberasumites toimus. USA merejala­väe ANGLICO rühmad (Air-Naval Gunfire Liaison Company ehk lennu- ja mereväe suurtükitule koordineerimise kompanii) pidasid sidet pea kohal tiirutava ameeriklaste ründeõhusõidukiga, et vaenlase positsioonidele pomme heita.

Скачать книгу