LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seda võiks näha terve maailm. Meie tapmine oli nende kõige suurem soov ning selle saavutamiseks olid nad ise valmis kümnete kaupa elusid loovutama.

      Veri tormas mu soontes ja adrenaliin hüppas lakke. Ma teadsin, et kaalul on iga nanosekund. Selline olukord võis jalust nõrgaks võtta ka pädevaima juhi ja kogenuima lahinguveterani. Mu peas kõlasid mu otsese ülema, meie sihtüksuse ülema kaptenmajor Jocko Willinki sõnad, mida olin aastase intensiivse väljaõppe ja ettevalmistuse käigus korduvalt kuulnud: „Võta rahulikult. Vaata ringi. Langeta otsus.“ Meie SEALi rühm ja sihtüksus olid väljaõppe käigus kümnetest muserdavatest, kaootilistest ja ränkrasketest olukordadest välja tulnud, et just täpselt sellisteks hetkedeks valmis olla. Ma teadsin, kuidas rakendada lahinguseadusi, millest Jocko meile rääkinud oli: julgestamine ja liikumine, lihtsustamine, prioriteetide paikapanek ja elluviimine ning hajutatud juhtimine. Lahinguseadused polnud tähtsad mitte lihtsalt selleks, et niisugusest täbarast olukorrast välja tulla, vaid selleks, et hoopis ise peale jääda, vastase üle täielik kontroll saavutada ja võita. Need reeglid määrasidki mu järgmised käigud.

      Prioriteedid paika: kõigist pakilistest ülesannetest esimesena tuli järgmise paari sekundiga kontrolli alla võtta pealetungivate vaenlase võitlejate rühm, vastasel juhul polnud muudel asjadel enam mingit tähtsust. Meid löödaks lihtsalt maha. Mis veelgi hullem, vaenlase võitlejad jätkaksid rünnakut ja võiksid tappa ka ülejäänud SEALi ründeüksuslased. Kontrolli saavutamine oli minu esimene prioriteet.

      Elluviimine: pikemalt kõhklemata avasin ma meie poole liikuvate vaenlase võitlejate pihta Colt M4 automaadist tule, tabades esireas sammunud RPGga mässulist kolme-nelja lasuga otse rindu. Ta vajus pikali ning ma suunasin relva kiiresti järgmisele vaenlasele ja siis veel järgmisele. Relvatorust paiskuvad sähvatused ja automaadivalangud andsid kõigile läheduses viibijatele teada, et käimas oli tulevahetus. Vaenlase võitlejate rühm polnud sellega arvestanud. Puhkes paanika. Need, kes veel joosta suutsid, taganesid kiiresti tuldud teed pidi. Mõni roomas, teised vedasid endaga nurga taha kaasa haavatuid ja surevaid kaaslasi, et kaduda mu vaateväljast, samal ajal kui mina tulistamist jätkasin. Ma teadsin, et olin tabanud neist vähemalt kolme või nelja. Kuigi lasud olid olnud täpsed ja olid vaenlaste rakukest otse keskmesse tabanud, olid 5,56millimeetrised padrunid lihtsalt liiga väikesed, et nendega suurt inimhulka maha võtta. Praegu olid vaenlased nurga taga, mõni neist kindlasti surnud või rängalt haavatud ja peatselt hinge heitmas. Need aga, kes polnud pihta saanud, kavatsesid kindlasti end pisut koguda ja siis uuesti rünnata, kaasates ilmsesti oma ponnistustesse veelgi rohkem võitlejaid.

      Meil oli vaja sealt minema saada. Keerulise plaani väljamõtlemiseks polnud aega. Samuti polnud mul seda luksust, et oma kaaslasele, demineerijale enda kõrval mingeid konkreetseid näpunäiteid jagada. Liikuda tuli otsekohe. Nüüd, kui olime lahendanud kõige tähtsama ülesande – peatanud rünnakule liikuvad relvastatud vaenlase võitlejad – ning selle ohu vähemalt ajutiselt kontrolli alla saanud, oli meie järgmine prioriteet taganeda ja taasliituda oma ründeüksusega. Selleks kasutasime koos demineerijaga – meeskonnatöös – taktikat „kata ja liigu“. Samal ajal, kui mina julgestasin, jooksis tema positsioonile, kust sai mind julgestama asuda. Siis liikusin mina uuele positsioonile, kust teda julgestada. Sedasi, vangi endaga kaasa tirides, kalpsasime tagasi oma rühma poole. Lõpuks jõudsime ristuval kõrvaltänaval asuva betoonseina varju. Hoidsin relva laskevalmis, et vajaduse korral katet teha, samal ajal kui demineerija kiiresti vangi läbi otsis. Temalt relvi leidmata jätkasime taganemist, kuni jõudsime tagasi oma rühma juurde, kus andsime vangi üle nendega tegelema määratud meeskonnale. Seejärel sain ma taas lahingujuhi ülesanded üle võtta ning andsin masinarühma ülemale käsu liigutada meie 0,50kaliibrilise raskekuulipildujaga Humvee positsioonile, kust suudaksime tõrjuda edasisi rünnakuid suunast, kust vaenlase võitlejad tulnud olid. Järgmisena käskisin SEALi sidemehel informeerida meist mitme kilomeetri kaugusel asunud lahingukeskust, et nad koordineeriksid õhuväge meile appi tõttama.

      Järgmise poole tunni jooksul üritasid mässulised meile peale tungida, tulistades meie poole sadu laske. Meie püsisime neist aga sammu võrra eespool ning lõime nende rünnakud ikka ja jälle tagasi. Selgus, et mees,kelle me kinni nabisime, ei olnud see, keda olime tabada üritanud. Ta peeti küsitlemiseks kinni, viidi kinnipidamisasutusse, kuid lasti siis vabaks. Oma sihtmärki me tollel ööl ei tabanudki. Väidetavasti oli see Iraagi Al Qaeda rakukese emiir lahkunud mõnda aega enne meie saabumist. Ometi õnnestus meil tappa vähemalt käputäis tema võitlejaid ning koguda väärtuslikku luureteavet tema operatsioonide ja organisatsiooni kohta. Kuigi operatsioon ei täitnud oma esmast otstarvet, näitasime nii terroristile kui ka tema käsilastele, et polnud ainustki peidupaika, kus nad võinuksid ennast turvaliselt tunda. Tõenäoliselt sundis see teda (vähemalt mõneks ajaks) järgmise rünnaku sepitsemise asemel omaenese naha päästmisele keskenduma. Ja sellega olime me juba aidanud kaitsta ameeriklaste elusid, samuti Iraagi julgeolekujõudude ja süütute kodanike omasid. See oli vähemasti mingigi lohutusauhind.

      Minu puhul seisnes suurim kasu saadud juhtimisalases õppetunnis. Osa sellest oli elementaarne, nagu mõistmine, et edaspidi tuli enne iga lahinguoperatsiooni palju tähelepanelikumalt kaarti uurida, et objekti põhiline asukoht ja seda ümbritsev ala meelde jätta – olukordadeks, kus kaarti polnud parasjagu käepärast. Osa oli protseduuriline, näiteks pandi rühma kõigi liikmete jaoks paika selged juhtnöörid, kui kaugele võis kargajaid ilma ülejäänud rühmaga koordineerimata jälitada. Osa õppetunnist olid strateegilised teadmised: lahinguseaduste mõistmise ja rakendamise abil oli meil õnnestunud mitte üksnes raskest ja ohtlikust olukorrast välja tulla, vaid see ka oma kontrolli alla saada. Terve põlvkond SEALi lahingu-juhte sai koos minuga selgeks, et need reeglid kehtisid sama tõhusalt nii ägedates tulevahetustes kui ka tunduvalt rahulikumates ja vähem pingelistes olukordades. Need reeglid aitasid mind kuudepikkuse Ramadi linna-lahingu ajal, kogu mu SEALi ohvitseri karjääri vältel ning hiljemgi.

      Needsamad põhimõtted on edu tagamisel otsustava tähtsusega ükskõik millisele meeskonnale, lahinguväljal või ärimaailmas – igas olu­korras, kus on tegemist inimeste rühmaga, kes peab ülesande täitmiseks ja operatsiooni õnnestumiseks koostööd tegema. Mis tahes tiim, rühm või organisatsioon neid rakendab – nende lahinguseaduste mõistmine ja rakendamine toob alati võidu.

      JUHTIMINE: KÕIGE OLULISEM TEGUR

      Leif Babin ja Jocko Willink

      See raamat räägib juhtimisest. See on kirjutatud juhtidele nii suurtest kui ka väikestest kollektiividest, meestele ja naistele ning üldse igaühele,kes püüab areneda. Kuigi siin on põnevaid lugusid SEALi lahingu-operatsioonidest, pole tegemist sõjamälestuste raamatuga. Pigem on see meie kogemuste varal saadud teadmiste kogumik, mis peaks aitama teistel juhtidel võitjaks tulla. Kui see osutub kasulikuks käsiraamatuks juhtidele, kes üritavad koostada, välja õpetada ja juhtida tulemuslikke ja võidukaid meeskondi, siis on see oma eesmärgi täitnud.

      Juhtimisraamatuid on ilmunud kuhjade kaupa ning enamik neist keskendub meie hinnangul individuaalsetele meetoditele ning isiksuse­omadustele. Meile on silma jäänud, et sama tehakse ka paljude ettevõtete juhtimiskoolitustel ning juhtimis- ja konsultatsioonifirmades. Ilma meeskonnata – kollektiivita, kus kõik ülesande õnnestumise nimel töötavad –ei saa aga olla ka mingit juhtimist. Ainus loogiline mõõt, millega juhi tööd hinnata, on tema meeskonna edu või ebaedu. Kõikvõimalikest juh­tide kohta käivatest mõistetest, kirjeldustest ja iseloomustustest on olulised ainult kaks: efektiivne ja ebaefektiivne. Efektiivsed juhid juhivad edukaid kollektiive, kes viivad oma missiooni täide ja võidavad. Eba-efektiivsed juhid seda ei tee. Selles raamatus kirjeldatud põhimõtete ja ideede mõistmine ja õige elluviimine võimaldab igaühel saada efektiivseks juhiks ja oma lahinguvälja valitseda.

      Iga juht ja iga meeskond võib mingil hetkel seista silmitsi eba-õnnestumisega. Ka sellest on siin raamatus palju juttu. Meie pole kindlasti ilmeksimatud juhid. Keegi ei ole seda, olgu ta nii kogenud kui tahes. Samuti pole meil vastuseid kõigile küsimustele – neid ei ole ühelgi juhil. Oleme teinud suuri vigu. Sageli õpetasid need vead meile midagi olulist, tõid meid maa peale tagasi, võimaldasid meil areneda ja paremaks saada. Oskus vigu tunnistada, omaks võtta ning planeerida, kuidas neid ületada, on juhtidele õnnestumise korral ülimalt tähtis. Parimaid juhte

Скачать книгу