Ülim vastutus - Jocko Willink Ja Leif Babin

Скачать книгу

Bruiseri sihtüksuse SEAL Team Three lahingu-päevilt 2006. aastal Ar-Ramādīs, Iraagis, mis sai tuntuks Ramadi lahinguna. Jocko oli ametis Bruiseri sihtüksuse ülemana. Leif ja Charlie rühma SEALid, kelle hulgas oli ka juhtsnaiper ja point man, „Ameerika snaipri“autor Chris Kyle, ning nende relvavennad Delta rühmast tegid kaasa ühe kõige rängema ja pikemaajalise linnalahinguoperatsiooni SEALide ajaloos. USA armee 1. brigaadi 1. soomusdiviisi Ready Firsti brigaadi lahingurühmal oli oma strateegia – „Hõiva, puhasta, hoia ja ehita“ –, millega sõja ja mässuliste küüsis vaevlev Ramadi järk-järgult vabastati ning vägivald radikaalselt kontrolli alla saadi ja Bruiseri üksuslastel oli selles tähtis roll. Nende operatsioonidega tagati turvalisus tolle aja kõige ohtlikumas ja tulisemas Iraagi piirkonnas ning pandi alus Anbari ärka­mise liikumisele, mis lõpuks USA jaoks Iraagi sõja kulgu muutis.

      Terve 2006. aasta suve ja sügise juhendas Jocko Bruiseri sihtüksust, kui tema SEALi rühm Ready Firsti brigaadi jõupingutustele kaasa aidates USA maaväe sõdurite ja merejalaväelastega õlg õla kõrval võideldes vaenla­se kontrolli all olevaid alasid puhastas. Leifi juhtimisel osalesid Charlie rühma SEALid paljudes ägedates tulevahetustes ja snaiprite ülimalt efektiivsetel julgestusoperatsioonidel. Ka Delta rühm osales lugematuis ränkades lahinguis. Üheskoos tapsid Bruiseri SEALid – snaiprid, laskurid ja kuulipildurid – sadu vaenlase võitlejaid ning takistasid sellega USA sõdurite, merejalaväelaste ja Iraagi julgeolekujõudude pihta suunatud rünnakuid.

      Bruiseri SEALid olid kõige ohtlikumatesse vaenlase kontrolli all olevatesse linnaosadesse suunduvatel Ready Firsti brigaadi operatsioonidel sageli USA maaväe sõduritena esirinnas. Me hõivasime hooneid, varitsesime katustel ning tegime katet, kui sõdurid ja merejalaväelased lahingupiirkondadesse liikusid ning sõjaväe lahingupioneerid palehigis rabasid, et vaenlase territooriumile kindlustatud tugipunkte püstitada. Bruiseri SEALide ning Ready Firsti brigaadi sõdurite ja merejalaväelaste vahel tekkis side, mida seal teeninud mäletavad kogu oma elu. Vere, higi ja vaevaga viisid Ready Firsti lahingurühm ja Bruiseri sihtüksus oma missiooni ellu. Ramadi verine ülestõus suruti maha, hõimude šeigid ühinesid USA vägedega ja nii sai alguse Anbari ärkamine. Bruiseri sihtüksuse lahkumisele järgnenud kuude jooksul õnnestus Ramadis lõpuks kontroll saavutada ning langetada vägivald tasemele, mis varem näis kujuteldamatu.

      Traagiline oli aga see, kui kõrget hinda Bruiseri sihtüksus nende operatsioonide õnnestumise nimel maksis: kaheksa SEALi said haavata ning kolm kõige paremat SEALi, keda võib ette kujutada, kaotasid elu. Marc Lee ja Mike Monsoor langesid lahingus, Ryan Job jäi vaenlase snaipri-lasust pimedaks ning suri hiljem haiglas operatsioonist taastudes lahingus saadud haavadesse. Need kaotused olid meile korvamatud. Ja need olid kõigest kolm meest peaaegu sadakonnast Ready Firsti brigaadi lahingurühma kuulunud USA sõjaväelasest, kes sõjas elu kaotasid. Igaüks neist oli kohutav, meeletu kaotus.

      Kahtlejatest-kõhklejatest hoolimata saavutati Ramadis võit, linn saadi kontrolli alla, elanikkonnale tagati turvalisus. 2007. aasta alguseks olid vaenlase rünnakud 2006. aasta keskmisest, 30–50 rünnakult päevas kahanenud umbes ühele nädalas, siis juba ühele rünnakule kuus. Stabiilsus jäi Ramadis püsima aastaiks, ning kui ajalooliselt rahulik kurdide kontrolli all olev Iraagi põhjaosa välja arvata, oli Ramadi üks riigi turvalisimaid alasid.

      Need operatsioonid olid võidukad, aga ka ülimalt mõtlemapanevad. Sealt saadud kogemuste pagas – nii heas kui ka halvas mõttes – oli tohutu.Ramadi lahingu õppetundidest moodustus terve pikk nimekiri, mille suutsime kõik talletada ja edasi anda. Neist olulisim oli arusaam, et lahingu­väljal on kõige tähtsamaks teguriks juhtimine. Ükskõik millise meeskonna edu puhul on see kõige tähtsam põhjus. Juhtidest rääkides ei pea me silmas mitte üksnes tipus troonivaid väeülemaid, vaid iga tasandi juhte – vanemallohvitsere, neljaliikmelise või kaheksaliikmelise all-üksuse juhte ning ka nooremveebleid, kes võtsid vastutuse, haarasid ohjad ja juhtisid. Kõik nad mängisid meie rühma eduloos suurt rolli. Meil vedas, et saime võimaluse juhtida niivõrd imelist SEALide kollektiivi, kes selles raskes võitluses võidu saavutas.

      Lahingust koju saabudes asusime juhtimisinstruktoritena teist tähtsat ülesannet täitma. Palju aastaid koosnes mereväe SEALi väljaõpe peaaegu ainult töö käigus õppimisest ja mentorlusest. Noorte ohvitseride koolitus olenes täielikult neid juhendavate mentorite tugevusest, kogemustest ja kannatlikkusest. Mõni mentor oli suurepärane, teised mitte. Kuigi heade juhtide mentorlus on otsustava tähtsusega, jäävad juhtimisalased teadmised ja arusaamad selle meetodi puhul siiski märkimisväärselt lünklikuks. Meie abiga hakkas see aga muutuma, kui me arendasime välja õppekava juhtide koolitamiseks, et kõik SEALi ohvitserid saaksid alla tugeva põhja.

      Terve lääneranniku SEALide väljaõppe eest vastutava ohvitserina oli Jocko suunata üks realistlikemaid ja keerulisimaid lahinguväljaõppe-programme maailmas. Ta hakkas rohkem rõhku pöörama ohvitseride lahingu­valmidusele, õpetades neile kriitiliste otsuste langetamist pinge-olukordades ja tõhusat infovahetust. Leifi juhtida oli SEALi noorem-ohvitseride kursus, mis on SEALi väljaõppe läbi teinud sõdurite põhiline juhtimiskoolituse programm. Leif kohendas ja täiustas seda väljaõpet, et lahingus edu saavutamiseks vajalikke tähtsaid juhtimise põhitõdesid SEALi uutele juhtidele veelgi efektiivsemalt edasi anda. Neis rollides aitasime kaasa SEALi juhtide uue põlvkonna kasvule ja nende jätkuv hiilgav edu lahinguväljal annab tunnistust meie õpetatud juhtimispõhimõtete õigsusest.

      Kuidas aga sobivad need mereväe SEALide lahingujuhtimise põhimõtted ikkagi väljaspool militaarmaailma eri valdkondade eri kollektiivide juhtimiseks – see küsimus võib arvatavasti tekkida nii mõnelgi. Ent lahing peegeldabki päriselu, üksnes võimendatult ja intensiivsemalt. Seal on otsustel kohesed tagajärjed ja kaalul on kõik – absoluutselt kõik. Isegi kui kõik paistab olevat kadunud, võib õige otsus pöörata kaotuse võiduks. Ja isegi kui võidukas resultaat on käega katsuda, võib vale otsus lõppeda surmatoova ja kohutava läbikukkumisega. Selles suhtes võib lahingujuht üksnes mõne missiooniga omandada nii palju juhtimisalaseid teadmisi, milleks teistel kulub terve eluaeg.

      Loodetavasti õnnestub meil lükata ümber müüt, et sõjaväeline juhti­mine on lihtne, sest alluvad täidavad käsku masinlikult ja pimesi. Vastu­pidi, USA sõjaväes teenivad targad, loomingulised ja vabalt mõtlevad töötajad – päris inimesed. Missiooni õnnestumiseks peavad nad sõna otseses mõttes panema oma elu ja tervise kaalule. Just sellepärast peab neil olema usku eesmärki, mille eest nad võitlevad. Neil peab olema usku sellesse plaani, mida neil ellu viia palutakse ning – mis kõige tähtsam – neil peab olema usku ja usaldust juhi suhtes, keda nad järgima peavad. See kehtib eriti SEALi meeskondade puhul, kus uusi ideid ja panust oodatakse kõigilt (ka päris noorliikmeilt).

      Lahingutegevuse juhtimisel on vaja saavutada, et eri rühmadest koosnev kirju kollektiiv täidaks strateegiliste eesmärkide nimel ülimalt keerukaid ülesandeid – see kehtib üks ühele kõikides ettevõtetes ja organisatsioo­nides. Samu põhimõtteid, mis SEALide lahingujuhid ja üksused sõjas nii tõhusaks muudavad, saab sama edukalt rakendada ka ärimaailmas.

      Pärast SEAList lahkumist oleme teinud koostööd ettevõtetega väga erinevatest valdkondadest – finants-, energeetika-, tehnoloogia- ja ehitus­sektorist kuni kindlustus-,

Скачать книгу