LITMIR.BIZ

      Bruiseri sihtüksuse SEALid on puhastusoperatsioonil Ramadi kaguosas mässuliste pihta valla päästnud surmava kuulipildujatule ja 40 mm granaatide rahe.

      Foto autorite erakogust

SISSEJUHATUS

Ramadi, Iraak: lahingujuhi dilemma

      Leif Babin

Kui Humvee5 maasturite konvoi kanaliäärsel teel peatus, oli kuulda üksnes vaikset diiselmootorite mürinat. Pimeduses laiusid igas suunas Iraagi põllumaad ja datlipalmide salud. Öö oli vaikne. Läheduses asuvast Iraagi külakesest andsid aimu üksnes kaugusest kostvad koera haugatused ja üksik vilkuv tulukene. Kui luureraport vastas tõele, varjas selles külas end üks tähtis terroristide juht ning võib-olla ka tema hambuni relvastatud sõdalastest koosnenud saatjaskond. Konvoi poolt polnud näha ühtegi tulukest, kogu maantee oli mattunud pimedusse, mis varjas inimsilma eest suuremat osa ümbruskonnast. Meie öövaatlusprillide rohelises kumas võis näha toimekat tegutsemist: sõidukitest hüppasid välja kiivrite, soomus-vestide, relvade ja muu lahinguvarustusega mereväe SEALid koos käputäie Iraagi sõduritega, kes kiiresti patrullsalgad moodustasid.

      Demineerimismeeskonna (EOD) tehnik kiirustas teistest ette, et üle kanali viivat truupi kontrollida. Mässulised paigutasid surmatoovaid lõhkekehi sageli just sellistesse kitsastesse kohtadesse. Mõni neist lõhke-kehadest oli piisavalt võimas, et hävitada lendavate metallitükkide ja kõrvetava kuumuse tulemöllus ühekorraga terve sõiduk koos selles istuvate inimestega. Praegu tundus tee aga vaba olevat ning SEALide ja Iraagi sõdurite ründeüksus lipsas üle silla, liikudes vaikselt majade poole, kus terrorist end andmete kohaselt varjas. See erakordselt õel mässuline, Iraagi al-Qaeda kurikuulus emiir, kelle hingel oli nii Ameerika Ühendriikide sõdurite, Iraagi julgeolekujõudude kui ka süütute tsiviilelanike elusid, oli kinnikukkumist kuude kaupa vältinud. Nüüd oli otsustav hetk tema tabamiseks või tapmiseks, enne kui tal õnnestub toime panna uus rünnak.

      SEALi ründeüksus liikus mööda elumajade kõrgete aedadega piiratud kitsast tänavat oma sihtmärgiks oleva hoone ukseni.

      PÕMM!

      Lõhkeaine plahvatusele järgnev tugev pauk raputas öövaikust. Maja asukatele oli see põrgulik äratus, kui nende uks tükkideks lendas ja salk agressiivseid relvastatud võitlusvalmis mehi sisse tormas. Humveed sõitsid üle silla, edasi mööda kitsast tänavat, kus korraga mahtus vaid ühes suunas sõitma, ning asusid sihtmärgiks olnud maja ümber julgestuspositsioonidele. Iga sõiduki kuulipildujatorni juures viibis SEAL, valmis tuletoetust pakkuma, kui midagi peaks viltu minema.

      Mina olin lahingujuht, seda operatsiooni juhtiv SEAL. Olin just meie sihtmärgiks oleva maja juures kolonni juhtivast sõidukist välja astunud, kui kuulsin hüüatust „Kargaja!“. Hüüdjaks oli meie demineerija, kes oli läheduses seistes näinud „kargajat“, ehk kedagi hoonest põgenemas. Võib-olla oli see terrorist ise või keegi, kellel oli teavet tema asukoha kohta. Igal juhul ei saanud me tal lasta minema pääseda. Ainukesed, kellel oli võimalik teda jälitama asuda, olime mina ja demineerija. Sööstsime põgenikule järele, mööda kitsast kõrvaltänavat, ümber mitme maja ja tagasi piki teist pimedat kõrvaltänavat, mis jooksis paralleelselt tänavaga, kuhu olid pargitud meie Humveed. Lõpuks saime ta kätte. See oli keskealine Iraagi mees, seljas tavapärane araablaste rüü dishdasha. Nagu väljaõppel treenitud, surusime ta kiiresti vastu maad ning võtsime ta käed kontrolli alla. Relva ta ei kandnud, kuid tal võis olla taskus granaat või – mis veelgi hullem – rüü alla võis olla peidetud pommivöö. Inimene, kellel oli kokkupuude nii kõrge kaliibriga terroristiga, võis vabalt sedasorti tapariistu omada. Meil polnud mingit alust teisiti arvata. Kindluse mõttes tuli ta kiiresti läbi otsida.

      Samal hetkel jõudis mulle äkki terava selgusega kohale, et me olime seal ihuüksinda, oma rühmast täiesti ära lõigatud. SEALi ründeüksuse ülejäänud liikmed ei teadnud, kus me oleme. Me polnud jõudnud neile märku anda. Ma ei teadnud isegi seda, kus me nende suhtes täpselt asusime. Meie ümber olid üksnes mustavad aknaraamid ja võõraste hoonete katused, kus võisid varitseda vaenlase võitlejad, valmis meid järgmisel hetkel ründama ja põrgutulega üle külvama. Meile oli selge, et peame otsekohe tagasi pöörduma ja oma rühmaga liituma.

Veel enne, kui me jõudsime mehe käed raudu panna ja teda läbi otsima asuda, kuulsin ma aga mingit liikumist. Läbi öövaatlusprillide tänava lõppu vaadates, nägin ma äkki seitset-kaheksat meest ümber nurga pööramas. Nad polnud meist kaugemal kui 35 meetrit. Nad olid täies relvis ning liikusid kiirel sammul meie poole. Murdosa sekundi jooksul ei saanud ma hästi aru, mida mu silmad nägid. Siis ma aga mõistsin: selgelt joonistusid välja AK-47 automaatide kontuurid, RPG-76 granaadiheitja ja vähemalt üks kuulipilduja. Need inimesed polnud meid tervitama tulnud. Need olid rünnakuks valmistunud relvastatud vaenlase võitlejad.

      Niisiis olime kahekesi – mina ja demineerija – jäänud kaunikesti täbarasse olukorda. Maha surutud iraaklane, see võimalik kinni nabitud terrorist polnud veel läbi otsitud ning olukord oli väga riskantne. Meil oli vaja kiiresti taganeda ning ülejäänud rühmaga liituda. Nüüd, kui meie poole liikus relvastatud vaenlaste rühm, olime kahekesi vähemusse jäänud. Lisaks oli mind hädasti vaja tagasi lahingujuhi ülesannetesse, tegelema vangide asjakorralduse, ründeüksuse ning sõidukite juhtimise ja julge-oleku tagamise ja suhtlusega kaugemal asuvate tugijõududega. Kõike seda oli vaja teha otsekohe.

      Ma olin Iraagis ka varem teeninud, kuid sellisesse olukorda polnud ma kunagi sattunud. Kuigi filmides ja videomängudes näeb lahinguid sagedasti,

Скачать книгу