ТОП просматриваемых книг сайта:
Lahing Soome pärast 1939-1940. Gordon F. Sander
Читать онлайн.Название Lahing Soome pärast 1939-1940
Год выпуска 2011
isbn 9789985324189
Автор произведения Gordon F. Sander
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ja need sajad tuhanded samavõrd vaprad ja patriootlikud Soome naised, kes tegutsesid Lotta Svärdis ja teistes abiorganisatsioonides ning mängisid isamaa kaitsel sama olulist rolli. Milline on nende lugu? Kust nemad jõudu ammutasid?
Mis toimus Suomussalmi ja Raate hävituslahingutes tegelikult – ja miks olid need paljukiidetud võidud soomlaste jaoks otsekui kahe teraga mõõk?
Ja milline on Nõukogude poole tõlgendus kogu loost? Mis tunne oli rünnata tugevalt kindlustatud suurtükipesi Mannerheimi liinil, millest Punaarmeel õnnestus läbi murda alles kolmandal katsel 1940. aasta veebruaris, viies väljakuulutamata sõja sel moel viimaks lõpule? Või seista päevast päeva miinuskraadidega valves kinnijäätunud kahuripaadisadamas Laadoga kaldal.
Milline oli neutraalsete riikide, eriti Rootsi ja USA palju vaidlusi põhjustanud roll tegelikult? Kas nad oleksid võinud Soome abistamiseks rohkem ära teha? Kas nad oleksid pidanud Soome abistamiseks rohkem ära tegema? Ja mis sai väekontingendist, mille liitlased ähvardasid Soomele Nõukogude Liidu vastu appi saata, vaatamata sellele, et Norra ja Rootsi keeldusid andmast läbipääsuluba? Mis oleks võinud juhtuda, kui soomlased oleksid abipalve esitanud (palju sellest ei puudunudki), Rahvasteliidu sanktsioneeritud operatsioon Avon Head oleks ellu viidud ja liitlaste väed astunud lahingusse peatselt nende poolele tulnud Punaarmee vastu? Milline oleks Teise maailmasõja võrrand siis välja näinud?
Ja kuidas sai sellest eriskummalisest põhjasõjast, mis kestis viisteist pikka nädalat, 30. novembrist 1939, kui konflikt Nõukogude stiilis välksõjaga algas, kuni 13. märtsini 1940, kui see ühtäkki maailma ja Soome rahvast vapustanud relvarahuga lõppes, enim pajatatud lugu maailmas?
ESIMENE OSA
Termopüülid iga päev
30. november-25. detsember
ESIMENE PEATÜKK
„Metsik päev”
30. november 1939
Algas venelaste sissetung Soome
Lennukid pommitavad Helsingi lennuvälja
Puhkenud sõjas püüab USA rahu vahendada
Mäletan kõike üsna selgesti. Mu mälestused on nii selged, et tekitavad mulle aeg-ajalt piina. Kui ilm on külm või sajab lund, siis kujutan ennast taas ette neis kaevikutes, justkui oleks see olnud eile.
Mida ma sõjast kõige paremini mäletan? Meie armee oskamatust, kuna me ei tulnud korralikult ega õigeaegselt toime käputäie soomlastega. Nemad [soomlased] õpetasid meile, kuidas peab sõdima.
Harva annab sissetungiv sõjavägi trummipõrinaga oma kavatsustest märku, ent midagi taolist juhtus 1939. aasta 29. novembri pärastlõunal Lapimaal Salla lähedal Alakurttis. Soome piirivalvurid märkasid ühtäkki hämmeldusega, kuidas hämarusest marsib mööda metsateed piiripunkti poole täismundris Nõukogude sõjaväeorkester. Tõkkepuuni jõudnud, jäid pillimehed ranges rivis seisma.
Seejärel hakkasid nad orkestrijuhi märguande peale mängima „Internatsionaali”. Teadmata, kuidas reageerida, helistas üks nõutu piirivalvur kolonelleitnant Oiva Willamole, lugupeetud sõjamehele, kes oli juhtinud Lapimaa piiriteenistust peaaegu terve iseseisvusaja, ning tõstis kõnetoru aknast välja, et too kuuleks kutsumata külaliste kontserti.
Kuulnud vana kommunistlikku üleskutset relvavõitlusele, käskis Willamo tavapäraselt unise kordoni juhil laskemoon välja jagada ja kõigeks valmis olla. Nõnda ärevil piirivalvurid ka tegid, sel ajal kui musikaalsed sõdalased kandsid neile ja ümbritsevale metsale ette terve eeskava Nõukogude sõjalauludest, et siis uuesti videvikku kaduda.
Vaist ei petnud Willamot: juba järgmisel hommikul langesid Alakurttis esimesed soomlased. Selleks ajaks oli alanud rünnak kogu riigi vastu…
Helsingi lähiajaloo pikim päev algas küllaltki vaikselt. Helsingi ülikooli tudeng Christian Ilmoni kõndis parajasti kesklinna rahulikus elamurajoonis Stenbäcki tänaval, kui nägi esimesi pommituslennukeid Tupolev SB-2 pimeda hommikutaeva madalatest pilvedest välja sööstmas. Kell oli üheksa. Punalennuväe kolm sel päeval sooritatud pommirünnakut oli esimene kord, kui soomlased ja üldse selle ilmanurga elanikud nägid vaenlase sõjalennukit, rääkimata ühtses rivis lendavast pommitajate eskadrillist.
Sellega said helsinglased ühtlasi esimest korda aimu, et Soome on Nõukogude Liiduga päriselt ja pöördumatult sõjajalal ning vaatamata viimastel päevadel kahe riigi vahel kiiresti kasvanud pingetele, sealhulgas neli päeva varem aset leidnud piiriintsidendile, mille Nõukogude pool oli ilmselgelt lavastanud, ning Nõukogude välisasjade rahvakomissari Molotovi ühepoolsele lahtiütlemisele Soome ja Nõukogude Liidu vahelisest mittekallaletungilepingust, ei mahtunud see Ilmonile ega paljudele teistele ootamatu rünnakulaviini alla jäänutele pähe.
Ilmoni, kes oli sel kõikide mällu sööbinud hommikul teel loengule, möödus parajasti juhuslikult Juho Kusti Paasikivi, Soome Rootsi-suursaadiku ja endise peaministri – ning tulevase presidendi – kodumajast, kui märkas esimest Vene pommituslennukit tänava kohal lendamas. Seitse nädalat varem, 7. oktoobril, oli see 21-aastane üliõpilane viibinud nende arvukate kaaslinlaste hulgas, kes saatsid Paasikivi ning teisi läbirääkijaid, kolonel Aládar Paasoneni ja nõunik Johan Nykoppit, Helsingi raudteejaamas öisele rongile, kui nood alustasid teekonda Moskvasse, kuhu Jossif Stalin ja Molotov olid neid „kutsunud konkreetseid poliitilisi küsimusi arutama”. Tõestamaks venelastele, et neil selle asjaga kiiret pole, otsustasid põikpäised soomlased ette võtta viieteistkümnetunnise rongireisi, selle asemel et sõita Moskvasse lennukiga, nagu olid teinud nende ametikaaslased Eestist, Lätist ja Leedust, keda oli samuti hiljuti Kremlisse kõnelustele kutsutud.
Viimati oli Paasikivi osalenud Nõukogude-Soome läbirääkimistel üheksateist aastat tagasi Tartus, kui teisel pool lauda istusid kuueaastasest järjepidevast sõjast ja revolutsioonist väsinud ja vaesunud kolmeaastase Nõukogude Venemaa esindajad. Bolševikud kirjutasid seal vastu tahtmist alla kahele lepingule: oktoobris võidukate soomlastega, 1920. aasta veebruaris mitte vähem triumfeerivate eestlastega, kes olid äsja raske iseseisvussõjaga Moskvalt sõltumatuse välja võidelnud. Ühtlasi pandi paika umbes 1600 kilomeetri pikkune Nõukogude-Soome piir, mis soomlaste nõudmise kohaselt järgis Vene-aegse suurvürstiriigi piiri.
Lisaks andis Tartu rahu Soomele väärtusliku Põhja-Jäämere äärse jäävaba Petsamo sadama. Selle oli tsaar Aleksander II lubanud Soome alamatele juba 1860. aastal vahetuskaubana 150 kilomeetri pikkuse ja 100 kilomeetri laiuse maatüki eest Kagu-Soomes Karjala maakitsusel. Aurikut, mis Paasikivi ja teised juubeldavad Soome delegaadid pärast sajanditepikkuse iseseisvusvõitluse võiduka lõpuni viinud tippkohtumist Helsingisse tagasi tõi, võeti kai ääres vastu kõlavate tervitustega.
See oli aastal 1920. Nüüd, ligemale kakskümmend aastat hiljem, asutas punetava näoga 69-aastane Paasikivi, kes seniselt ametipostilt Stockholmis pidi kõigi eelduste kohaselt veel vaid pensionile minema, ennast teele, et kohtuda tuhast tõusva Nõukogude Liidu kõikvõimsa juhi Staliniga, kellel oli kindel kavatsus taaskinnitada Venemaa huve Läänemere maades. Lõppkokkuvõttes viieaastaseks katastroofiks lahvatanud Teise maailmasõja teisel kuul, kui Stalin ja Molotov nautisid Punaarmee kahtlase väärtusega edu, abistades uut liitlast Saksamaad Poola tükeldamisel ning sundides Eestit, Lätit ja Leedut sisse laskma arvestatava Nõukogude väekontingendi (mille vastu ühegi Balti riigi väiksel sõjaväel polnud suurt midagi ette võtta), oli Peeter Suure ja Aleksander I kommunistidest pärijatele taas kätte jõudnud aeg piirkonna poliitiline kaart enda kasuks ümber kujundada.