LITMIR.BIZ

Скачать книгу

uurijad, „kuid lisaks ridade hõrendamisele on ellujäänutelt võetud igasugune tahe vastutust enda õlgadel kanda.”

      Üks noor ja läbinisti ärahirmutatud uustulnuk Nõukogude ohvitserkonnas, kes võinuks prantslaste raporti paikapidavust, kui just mitte kõiki selle järeldusi kinnitada, oli Dmitri Krutskihh, Talvesõtta saadetud 54. laskurdiviisi sapöör. „Aastad 1937–1939 olid ohvitserkonna tagakiusamise aeg,” meenutas Krutskihh, kes õppis tollal Leningradis Ždanovi-nimelises sõjasapööride koolis ja meenutas veel aastaid hiljem õudusega seda aega. „Terve akadeemia peale polnud ainsatki ohvitseri! Meid, väga väheste kogemustega mehi, peaaegu võhikuid, määrati komandörideks!” Nõnda meenutab Krutskihh põgusat väljaõpet, mis tema ja teised koolilõpetajad said sõjaks nende kätte jagatud uute relvade alal: „Istusin teises reas. Teise astme sõjatehnik tuli ette ja hakkas rääkima uutest relvadest. Tema ees laual oli kaks suurt presenti. Ta rääkis lennukitest, tankidest ja muust säärasest. Lõpuks ütles ta: „Ja siis on meil Punaarmees veel selline asi…” ja võttis välja mingi vintpüssi. Ta rääkis, et see vintpüss on nii- ja niisugune. Ta pööras selle ringi ja pani presendi vahele tagasi. Siis võttis ta teise presendi vahelt püstolkuulipilduja. Ta näitas seda meile, rääkis, mis see on, ja pani jälle ära. Sellega meie uute relvade tutvustamine lõppes.”

      Selline hoiak valitses muserdatud Punaarmees, mille Stalin ja Vorošilov Soome lumme saatsid. Oli nende nurjumine siis mingi ime?

      Vahepeal oli üle maailma kõlanud soomlaste erakordsest sangarlikkusest, Timesi hinnangul lausa tõestisündivast kangelaseeposest inspireeritud üleskutse kõigile demokraatlikele rahvastele:

AIDAKE SOOMET

      Niisugune kiri seisis ka sinivalgetel loosungitel, mis kaunistasid New Yorgi hiiglaslikku Madison Square Gardenit 21. detsembri õhtul 1939. aastal – juhtumisi Stalini sünnipäeval –, kui viieteistkümnetuhandeline hulk peaaegu hüsteerilisi Soome toetajaid kogunes kuulama endist Ameerika Ühendriikide presidenti Herbert Hooverit, kes oli tõusnud uuesti poliitilisele areenile kui Ameerika fennofiil number üks ning poliitika- ja kultuuritegelaste kirjut seltskonda, alates linnapea Fiorello LaGuardiast kuni Gladys Swarthoutini, „Šampanjavalsi” ja teiste Hollywoodi filmide pudikeelse laulva täheni, kes kandis ühtlasi ette südamest tuleva aaria. Kõik avaldasid õigustatud nördimust Nõukogude agressiooni üle ja solidaarsust oma kaugete demokraatlike kaimudega.

      Kõik Soome, vapra väikese Soome eest. Vapper väike Soome. Need sõnad muutusid läänes omamoodi mantraks sel kummalisel, sürrealistlikul talvel, kui vaba maailma rahvad jälgisid kustumatu huviga kaugel Euroopa kirdenurgas toimuvat ägedat võitlust. Veel jäi lahtiseks, kas kõik need Soome kohta lausutud head sõnad muutuvad ka kunagi konkreetseks abiks – tankideks, lennukiteks, sõduriteks –, mida soomlased ränga surve all hädasti vajasid, et edasi võidelda.

      Või äkki siiski suudavad soomlased selle sõjaga omal käel toime tulla. Tõtt-öelda olid praeguseks juba paljud välisvaatlejad – ja kahtlemata ka nii mõnigi soomlane – hakanud mõtlema mõeldamatut, nähes kuus nädalat järjepanu Soome võite ning šokeerivaid pressifotosid ja kinoringvaateid kaevikutes kükitavatest külmavõetud Nõukogude sõduritest ja pisaraid valavatest ähmi täis Vene sõjavangidest: äkki Soome Taavet saabki päriselt Nõukogude Koljatist võitu ning sunnib Moskvat alandavale vastasseisule lõppu tegema, vägesid välja viima ja rahu paluma.

      Üks, kellele soomlaste väljavaated paistsid roosilised, oli Ameerika tunnustatud sõjakorrespondent Martha Gellhorn, kes oli saabunud Helsingisse just parajal ajal, et näha esimesi Nõukogude pommirünnakuid ning kogeda vahetult soomlaste visadust ja sisu. Ta oli näinud soomlaste silmis viha ja otsustavust, kui nad oma ajutistes pommivarjendites ja ukseavades kössitasid ning taevasse sissetungijate poole rusikaid viibutasid. Ta oli intervjueerinud Soome sõdureid ja tajunud nende silmis igipõlist vihkamist venelase kui vaenlase vastu.

      „Ma arvan, et soomlaste võit on täiesti võimalik,” kirjutas Gellhorn oma armastatule Ernest Hemingwayle, kes maadles tollal kauges õdusas Kuuba hacienda’s romaani „Kellele lüüakse hingekella” käsikirja kallal, „juhul kui venelased ei saada nende vastu 3,7-miljonilist armeed. Teen panuse 3 miljoni soomlase võidule 180 miljoni ryssä vastu [sic!]. Nemad võitlevad ju ikkagi oma elu ja kodu eest, aga jumal seda teab, mispärast venelased võitlevad. Me oleme juba koledal kombel ülekohut näinud,” jätkas Gellhorn, viidates neutraalsetele riikidele, kes olid viimastel aastatel kahe autoritaarse võimu pihtide vahele jäänud (ajalises järjekorras Tšehhoslovakkia, Poola, Eesti, Läti ja Leedu), „ja mulle meeldivad need, kes seda trotsivad ja vastu panevad.”

      Teine Talvesõda kajastanud Ameerika ajakirjanik, kes levitas legendi belaja smert’ist ehk „valge surmast”, nagu venelased valgesse riietatud vaenlast kutsusid, oli Chicago Daily Newsi hinnatud korrespondent Leland Stowe. Selle ka Hispaania kodusõja keerises viibinud veterankorrespondendi hinnang soomlaste šanssidele oli alguses sünge nagu kõigil teistel. „Tol päeval detsembri alguses, kui ma meeleheitlikult läbi Hollandi ja Taani ruttasin,” pihtis ta oma mälestustes, „poleks ükski eeldatavalt täie mõistuse juures viibiv inimene uskunud, et soomlastel võiks mingeidki võiduvõimalusi olla.”

      Ent see oli detsembri algus ja Nõukogude sõjalisest läbikukkumisest polnud veel selget märki. Käies kuu aega hiljem Tolvajärvis ja Suomussalmis ise vaatamas neid groteskseid külmunud lahinguvälju, kus lebasid alistatud Vene vägedest maha jäänud kümned tuhanded sõdurid, hobused ja põlenud tankid, hakkas ka Stowe Suomi edusse uskuma.

      Tõsiasi, et Stowe’l lubati näha neid lahinguvälju alles siis, kui langenud soomlased olid minema viidud, ja vaadata ainult seda, mida politseilikult ranged Soome tsensorid näha võimaldasid, ei häirinud teda nii nagu mõnd tema vähem sentimentaalset kolleegi.

      Täna, 18. jaanuaril, viiekümnendal sõjapäeval, sai Stowe, kelle reportaaže lugesid korraga mitmes väljaandes miljonid ameeriklased, koos bussitäie külmetavate korrespondentidega esimest korda loa külastada põhjapoolseimat rinnet, mis paiknes Lapimaal.

      Lapimaa pealinnast Rovaniemist teele asunud ürgvana Fordi buss künnab tundide kaupa mõneteistkümnekraadises ööpakases lund, jääb lõpuks ähkides ja puhkides pidama ning külmast kangete ajakirjanike rühm saab Soome saateohvitserilt järsu korralduse bussist väljuda ja oodata.

      Mõne minuti pärast ilmub salk Soome suuskureid ja Stowe kirjutab sellest hiljem:

      „Valitseb hingetu vaikus ja me ei kuule endiselt ühtegi häält, kui järsku tuiskab tosinkond valget kuju meist vasakul üle künkaharja, kust viib tee üle silla. Nad kaevavad kepid tihkesse paakunud lumme ja võtavad rivvi. Kõigil on türklaste moodi riiete peale tõmmatud valged püksid, valge keep ja valge kapuuts. Kõigil on seljas vintpüss ja vööl Soome puukko [pussnuga].

      Nad ootavad hetke. Siis kostab vaikne käsklus ja nad libisevad nagu kummitused mäenõlvast alla ja üle silla. Nad sõidavad nobedalt ja hääletult meist mööda ja ma märkan lõbusa üllatusega, et rivi viimasel sõduril on hambus poolik sigar. Selles on midagi oivaliselt soomelikku.

      Nad võivad Punaarmee patrullile lõksu jääda. … Mõni neist ei tule võib-olla enam tagasi. Kuid vaadates neid nagu viirastusi hääbumas ja tüünesse kristalsesse metsa kadumas, tekib sisimas soe ja sügav uhkus, otsekui oleksid nad su enda rahvas. Sa tead, et ilmas pole teisi nii vapraid, tugevaid ega vahvaid inimesi.”

      Selline on Talvesõja legend – sedavõrd püsiv, et köidab ja vaimustab sõjaajaloo tudeerijaid isegi seitsekümmend aastat hiljem ning kuulub endiselt rahvusvahelisse sõjalis-poliitilisse sõnavarasse.

      Ka Soomes endas moodustab Talvesõda ja selle juurde kuuluv pärimus täpselt nagu Kalevala müüdidki olulise osa rahvuslikust koest ja kuvandist. Sellest kõnelevad igal aastal Soome kirjastustelt sõja kohta ilmuvad arvukad monograafiad. Lisaks pole vaja mainidagi Teise maailmasõja ühe suurema väejuhi, Talvesõjas hiilgavate saavutustega silma paistnud Gustaf Mannerheimi uhket ratsakuju, mis valvab Helsingit ja mida kaunistatakse iga aasta 30. novembril lilledega.

      Kui suur osa sellest legendist on tõde? Kuidas kulges tegelikult see nõndanimetatud „viimane kuulsusrikas sõda”? Mida mõtlesid

Скачать книгу