ТОП просматриваемых книг сайта:
Lahing Soome pärast 1939-1940. Gordon F. Sander
Читать онлайн.Название Lahing Soome pärast 1939-1940
Год выпуска 2011
isbn 9789985324189
Автор произведения Gordon F. Sander
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Valminud maalile, mis on Gallen-Kallela realistlikemaid töid, pani kunstnik kavalalt pealkirjaks „Veebruarinägemus”. Järgmisel, 1900. aastal avaldus Gallen-Kallela süvenev russofoobia veelgi selgemalt palju kõneainet pakkunud freskoseerias, mille ta lõi Pariisi maailmanäituse jaoks. Neist ühel, pealkirjaga „Ilmarinen künnab ussipõldu”, on kujutatud Soome seppa põllult madusid ära ajamas, mis on ilmne viide tema palavale soovile saada Vene impeeriumist sõltumatuks.
„Veebruarinägemus” ei ole aga näitusele üles seatud. Kunstnik pani selle pärast lõpetamist ilmselt mingi tagamõttega kõrvale, võib-olla kavatsedes selle kinkida mõnele oma isamaaliselt meelestatud mõttekaaslasele. Pole ka võimatu, et ta pidas enda kohta ebatavaliselt realistlikku tööd liiga provokatiivseks või isegi liiga fantastiliseks.
Tegelikult oli see teos aga prohvetlik. Gallen-Kallela ise ei elanud nii kaua, et seda näha, ent veidi rohkem kui neljakümne aasta pärast, Talvesõjas, sai see nägemus tema ateljee akna taga põlise vaenlase vastu lahingusse kihutavatest Soome sõduritest tõeks peaaegu täpselt nii, nagu ta neid tol päeval vaimusilmas ette kujutas. Ning üks ohvitseridest, kes neid juhtis, oli tema poeg Jorma, kes tol veebruaripäeval üheaastasena Kalela ülakorrusel rahulikult magas.
EELLUGU
Mu sõjavägi pikali on maas,
kes relvad loovutab, ei seda tunne.
Lumetuisust sööstsid välja soomlased, kelle hallikasrohelisi mundreid katvad valged keebid ja pähe tõmmatud valgest karusnahast mütsid muutsid peaaegu nähtamatuks. Nende kuulipildujad tärisesid ja noad käisid tupest sisse-välja ning palju vange nad ei võtnud.
Iga päev elasid lugejad innukalt kaasa soomlaste käekäigule, otsekui oleks käimas pingeline tenniseturniir…
Kuupäev: 18. jaanuar 1940. Koht: kusagil Ida-Lapimaal, Soome–Nõukogude Liidu piiri lähedal. Temperatuur: miinus 38 kraadi. Kellaaeg: umbes 3.00 öösel.
Soome ja Venemaa sõda on möllanud nüüdseks viiskümmend päeva – ehk umbes nelikümmend seitse päeva kauem, kui arvasid kõik välisvaatlejad, aga ka Nõukogude Liit ise. Soomlased šokeerisid venelasi ja tervet maailma, sealhulgas nime poolest Nõukogude Liidu liitlaseks saanud Saksamaad, tõrjudes Punaarmee massiivse ja näiliselt hästi koordineeritud invasiooni, mis algas 30. novembril 1939.
Mõni välisvaatleja, näiteks Inglise parlamendisaadik Harold Nicholson, väljendas üllatust, et soomlased on suutnud tohutus arvulises vähemuses üldse mingisugust vastupanu osutada. 3. detsembril tähendas Nicholson armulikult päevikusse, et „soomlased esinevad päris tublilt”. Samas lisas ta: „Päeva või paari pärast annavad nad siiski alla. Neil pole muud valikut kui ilmutada mõni tund kangelaslikkust [ja] seda nad ka teevad.”
Jossif Stalin ning tema vana seltsimees ja kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov, kellega ta oli 7. novembril taas õlg õla kõrval Punasel väljakul Lenini mausoleumi tribüünilt revolutsiooni järjekordse, 22. aastapäeva paraadi jälginud, suhtus Soome võitlusvõimesse umbes samamoodi. Stalini ja Vorošilovi uskumuse kohaselt pidi kuluma päev või paar, kõige rohkem nädal, ja siis näevad soomlased, et vastupanu on mõttetu, paluvad rahu ja lubavad ennast emakese Venemaaga taasühendada enam-vähem nii, nagu oli juhtumas teiste endiste Vene provintside, vahepeal iseseisvust nautinud Eesti, Läti ja Leedu vabariigiga. (Septembris polnud Eestil ning oktoobris Lätil ja Leedul jäänud eriti muud võimalust kui soostuda Kremli nõudmisega lubada enda territooriumile arvestatav Nõukogude väekontingent. See oli esimene samm nende riikide taasliidendamisel Venemaaga, mis viidi lõpule aasta hiljem.)
Ainus asi, mis Stalinile tähelepanuväärne tundus, oli see, et põikpäised soomlased polnud järele andnud (vähemalt tema meelest) erakordselt mõistlikele territoriaalsetele nõudmistele. Tulemuses polnud küsimust. Küsimus oli ainult selles, kui kaua see aega võtab. Juhuks, kui soomlased osutuvad liiga tõrksaks, oli venelastel paika pandud isegi nukuvalitsus, mille etteotsa pidi asuma Otto Wille Kuusinen.
Soomlased aga keeldusid sootuks järele andmast, hämmastades peaaegu kõiki peale nende endi. Selle asemel joondusid nad vastupanuks võimeka ja isikupärase seitsmekümnendates eluaastates väejuhi, tsaariväe endise ohvitseri ja Venemaa kodusõjas valgeid edukalt lahingusse viinud marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi seljataha, kuigi too tegelikult kartis sõda Moskvaga ja oli andnud endast parima, et seda ära hoida. Tema kehvalt relvastatud 265 000-meheline armee peatas Venemaa algselt kaks korda suurema (sõja lõpuks aga juba miljoniliseks paisunud), kuid viletsa väljaõppega, valesti riietatud ja oskamatult juhitud sõjaväe edasitungi.
Soomlaste taktika oli improviseeritud. Kohates Nõukogude tankikolonni, saatsid Mannerheimi mehed kähku teele põlve otsas kokku klopsitud süütevedelikupommi, mis sai tuntuks kui Molotovi kokteil. See visati eemalt kolonni juhtiva Vene tanki pihta või lausa suusatati tanki külje alla ja pisteti roomiku vahele, muutes masina liikumisvõimetuks. Seejärel tehti sama ka kolonni viimase tankiga. Nõnda oli kolonn kotti võetud. (Soomlased nimetasid seda taktikat motti’ks.)
Juba olid Helsingisse ühekülgsest võitlusest teateid edastama koondunud kolmsada korrespondenti kuulutanud telegraafi, telefoni ja raadio teel õhinal üle maailma, et mitu Nõukogude diviisi on hävitatud, üks detsembri keskel Laadoga lähistel Tolvajärvis ja kaks tükki hiljem veelgi vaatemängulisemal moel Kesk-Soomes Suomussalmi all, kustkaudu Nõukogude väed olid algul lootnud Soome kaheks lõigata. Ning samal ajal oli rünnak Soome põhilise kaitsepositsiooni, üle Karjala maakitsuse ulatuva 140 kilomeetri pikkuse Mannerheimi liini vastu osutunud liiga kõvaks pähkliks poolele miljonile Nõukogude sõdurile, kelle Kreml oli võitlusse saatnud.
Lisaks on tähelepanuväärne, et soomlased suutsid korraldada isegi tagasihoidliku (kuigi mitte lõpuni eduka) vasturünnaku. Soome pisikesed õhujõud, mis koosnesid täpselt 121-st valdavalt vananenud lennukist, sealhulgas logisevad Gloster Gladiatori biplaanid ja muud sõbralike riikide annetatud uunikumid, olid end samuti heast küljest näidanud, tulistades alla kümneid punahävitajaid ja – pommitajaid, sel ajal kui kaasmaalased uhkustundega õhulaevade risti-rästi kondensjoomi silmitsesid nagu peatselt britidki lahingus Suurbritannia pärast.
Nüüd, kui unustamatu Taaveti ja Koljati sõda veel suuremas sõjas jõudis kaheksanda nädalani, oli hinnanguliselt veerand miljonit Nõukogude sõdurit – hiljem korrigeeriti seda arvu kõvasti allapoole – Soome lumetuisus otsa leidnud ning koos nendega kustunud ka müüt Nõukogude Liidu sõjalisest võitmatusest. Kohmakas Vene karu oli nii õnnetult komistanud, palju kiidetud Punaarmee nii lootusetult (vähemalt esialgu) põgenema löödud, et Adolf Hitler jõudis hiljem veendumusele: häving Soomes oli tegelikult Nõukogude pettemanööver, mille eesmärk oli panna teda venelaste tegelikku sõjalist võimsust alahindama.
Nii see siiski ei olnud. Nõukogude kaotus oli ehtne nagu ka Stalini viha ja häbi, mille ta valas äpardunud operatsiooni formaalselt juhtinud klouni Vorošilovi, aga ka seni heas kirjas olnud Leningradi sõjaväeringkonna juhi ja rünnaku tegeliku läbiviija Kirill Meretskovi peale otsekohe välja.
Avalikult