LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Stalini hümni” sõnu:

      Oo, suur Stalin, oo, rahvaste juht,

      sina andsid inimesel’ elu,

      sina muudad viljakandvaks maa

      ja taastad sajandite pärandi,

      sinust kevad tärkab õitsele

      ja pääseb helisema muusika.

      Või siis natuke löövamat „Stalini laulu”:

      Kes murdis ahelad me jalgelt, mis nüüd tantsu löövad,

      kes avas suud, et laulda rõõmsat laulu,

      kes tegi leinajate pisaratest naeru

      ja surnud tagasi tõi elurõõmu lõime,

      kes on me südameis, me igas teos ja mõttes,

      see Lenini kõige parem, üllam poeg –

      see on suur Stalin.

      „Meie relvajõud alistavad iga vastase, sest meiega on Stalin,” kirjutas Vorošilov niisama pühalikult ajalehes Pravda 15. detsembril 1939 – Tolvajärvi lahingu päeval, mil Soome sai sõjas esimese selge võidu ja lõi Vene väe põgenema. Samas lehes ilutsevad roosilised pealkirjad „Stalin – päike, mis särab inimkonnale”, „Stalin innustab patrioote kangelastegudeks” jms.

      Eraviisiliselt olid aga Stalin ja tema keigarlik ooperihuviline kaitse rahvakomissar Soome tandril ähvardavate kaotuste pärast juba tõsises riius.

      Enamik venelasi pidas Punaarmeed ja punalennuväge sama hästi kui jumalateks, olles näinud vaid nende laitmatuid paraade ja demonstratsioonlende ning lugenud Pravdast nende kohta ülistuslugusid. Nüüd olid punavõimu teenrid ja koos nendega ka ülemjuhataja „Päike Stalin” tuhmunud. New York Timesi järgi olid teated sõjalisest läbikukkumisest hakanud ka Nõukogudemaal juba massidesse levima. Ajalehe Moskvakorrespondent G. E. R. Gedye teatas Stalini kuulsusrikka juubeli eelõhtul 20. detsembri reportaažis:

SÕDA STALINI SÜNNIPÄEVA VARJUS60. juubel ei vaigista kuuldusi Soomest

      „…Nõukogude tavakodanike seas näib kasvavat ärevus Nõukogude-Soome sõja üle, kuigi sõjateated kärpitakse igapäevases kommünikees hoolikalt vaid mõnerealiseks. Näiteks trammis räägivad inimesed juba üsna avalikult: „Me arvasime, et see on nelja-viie päevaga möödas. Soomlased on vist kõvad mehed. Paistab, et nad polegi kõik seal valgete [kapitalistliku] režiimi vastu, nagu me arvasime! Milles asi?””

      Mõni ime siis, et Jossif Vissarionovitš Stalin ei olnud erilises sünnipäevameeleolus, kui tema suur juubel kätte jõudis. Soomlased tegid ta narriks. Ja terve maailm vaatas pealt.

      Üks asjaarmastajast kremloloog, keda Punaarmee esialgne ülim küündimatus Talvesõjas nii väga ei üllatanudki, oli äsja ametisse astunud Ameerika Ühendriikide suursaadik Laurence Steinhardt. Nagu komme ette nägi, seisis 11. augustil volikirja üle andnud Steinhardt 7. novembril koos teiste hoolikalt valve alla võetud diplomaatidega Lenini mausoleumi tribüünil, kui Stalin ja Vorošilov andsid lahkesti au sealtsamast mööda marssivale Punaarmeele ja eskadrilli jagu kahemootorilisi pommitajaid Tupolev SB-2 – samu lennukeid, millega kolm nädalat hiljem Soomet rünnati – sai hakkama suurepärase õhuetendusega.

      Juhuslikult seisis Steinhardti kõrval Soome rahandusminister Väinö Tanner, kes asus sõja ajal juhtima välisministeeriumi, kuid viibis tol hetkel Leningradi kaitse tagamiseks nõutud „piiriõgvendamise” küsimuses Moskvas läbirääkimistel, mis jäidki kangekaelsete soomlaste ja üha kannatamatumaks muutuva Nõukogude Liidu vahel viimasteks.

      Soome sotsiaaldemokraat, kes Moskva-lähetusel esmakordselt välisasjadesse sukeldus, oli vaatemängust siiralt rabatud, Steinhardt aga mitte. Otsekohene suursaadik – kellele Stalin ja tolle uus karmi joonega välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov olid hiljuti järsult ära öelnud, kui ta andis neile edasi president Roosevelti ettepaneku asuda vahendajaks venelaste ja soomlaste tüliküsimuses, ja lisanud, et Valge Maja tegelgu parem Kuuba või Filipiinidega – kritiseeris igal võimalikul hetkel sõnaohtralt nii sõdureid kui ka nende relvi. Vene tankid on vanad ja kohmakad, ütles kullipilguga suursaadik, kes enne Moskva ametipostile edutamist oli töötanud Ameerika saatkonnas Stockholmis, Väinö Tannerile otsekui muuseas. Jalaväelaste relvad on ajast ja arust, iga kahekümne mehe kohta on ainult üks püstolkuulipilduja ja nii edasi.

      Lõpuks küsis sõjaasjades mööndavasti naiivne Tanner, keda kõige paremini tunti Soome kooperatiivide liikumise isana, veenva jutuga ameeriklaselt, kas ta teenis sõjaväes. Steinhardt vastas, et jah, ta oli Esimese maailmasõja ajal varustuskorpuse kolonel. Hästi varustatud diplomaadil oli taskus konjakipudel, millest ta võttis märkamatu sõõmu, kui külalised range järelevalve all toiminguid jälgisid ning filmikaamerad edasi-tagasi pöörlesid, et hardunud rahvamassidele suurt punaparaadi jäädvustada.

      Steinhardt pakkus ka Tannerile lonksu. Ei aitäh, vastas täiskarsklane, olles samal ajal kahtlemata rõõmus informatsiooni üle.

      Steinhardti kiiranalüüs Nõukogude relvade kohta mängis üpris tõenäoliselt rolli Tanneri hilisemas otsuses saata Soome valitsuskabinetile Helsingisse telegramm, milles ta jäi eriarvamusele oma leplikuma kolleegi Juho Kusti Paasikiviga ning soovitas mitte järele anda Stalini ja Molotovi kompromissitutele territoriaalsetele nõudmistele, eriti selles osas, mis puudutas strateegiliselt tähtsa Hanko sadama andmist pikaajalisele rendile, ega katsuda ryssä’de vastu õnne. Selle otsuse vahetu tagajärg oligi Talvesõda.

      Kahtlemata oleks Tanner huvitunud ka Prantsusmaa salaluureteenistuse Deuxième Bureau aruandest, mis oli tehtud Venemaa sõjalise valmisoleku ja suutlikkuse kohta ning peegeldas Ameerika suursaadiku kainet hinnangut. Sensatsiooniline raport, mis nüüd liitlasriikide infokanalites liikus, oli koostatud eelmisel suvel, mil prantslased ja britid kaalusid endiselt Moskvaga Saksa-vastase liidu sõlmimist – enne kui Stalin neid ja kogu maailma šokeeris, sõlmides sakslastega mittekallaletungipakti.

      Prantsuse uurijad teatasid, et sõjas suurriigi vastu osutuks Punaarmee juhtimine ja varustamine erakordselt kehvaks ning seega kaitsevõime puudulikuks. Uurimine paljastas, et iseenda kallal toime pandud veresaun oli palju ulatuslikum, kui seni arvati. Sõjaväeline pogromm, mille paranoiline Stalin 1937. aastal segastel asjaoludel algatas, ei nõudnud mitte ainult viiest marssalist kolme elu – nende seas oli ka geniaalne taktik Mihhail Tuhhatševski, väidetavalt kõige asjatundlikum ja terasem väejuht, kelle Nõukogude režiim oli seni loonud –, nii et armee kõrgeimasse ešeloni jäid alles ainult pudikeelne Vorošilov ja temast kriipsu võrra kompetentsem Semjon Budjonnõi, vaid kadus ka kuus kindralit kaheksast, kes olid neile hukkamisotsuse määranud, ja lisaks kõik sõjaväeringkonnakomandörid. Niipalju oli teada.

      Tegelikult läks arutu suurpuhastus kaugemale, palju kaugemale. Prantslased avastasid, et 1939. aasta märtsiks oli kadunud tervelt 74 puhastuseelse Kõrgema Sõjanõukogu, tähtsaima sõjalise otsustusorgani liiget 80-st, peale nende ka 13 armeekomandöri 19-st, 15 korpusekomandöri 85-st ja 110 muud komandöri 195-st. Demoraliseeritud sõjavägi, mis Lenini mausoleumi eest tol novembripäeval mööda veeres, oli 1937. aastale eelnenud ajaga võrreldes igas mõttes ainult iseenese hale vari.

      Raportist ilmnes ka, et puhastus ulatus isegi madalamate auastmeteni. „Massiliste tapatalgutega kadus Punaarmee ridadest kaks kolmandikku kindralstaabi ohvitseridest ehk kokku umbes 30 000 meest,” kirjutati luureandmetes.

      „On täiesti kindel, et Nõukogude relvajõududel ei ole piisavalt võimekaid komandöre,” võttis prantslaste uurimus asja veendunult kokku.

      Ühtlasi võttis raport vaatluse alla Nõukogude ülistatud lennuväe, kritiseerides Nõukogude Liidu lennukiehitust. Jak-tüüpi hävitajad, mida Stalin ja Vorošilov nii uhkelt tervitasid, kui need novembris üle Punase väljaku lendasid, olid tegelikult aeglased ja õhutõrjetule ees suhteliselt kaitsetud nagu ka logisevad eskortlennukid SB-2 – eriti kui need lendasid nii madalalt, nagu Soome taevas vehklevate flakkide keskel varsti teada saadi. „Õhujõududel peab olema inimmaterjalist reservfond, olgu siis lennukitootmiseks või lahinguteenistuseks. Nõukogude õhujõududel on see kõik puudu,” jätkavad tundmatud autorid halastamatult salvaval

Скачать книгу