LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui õnnetust. See on kindel nagu vana puulukk.”

      Ta noogutas oma sõnade kinnituseks, võttis puuhalu ja koputas sellega kindluse mõttes kolm korda vastu pliidiplaati.

      „Aga ma aimasin seda ette,” ütles naine. „Nüüd siis tead sina ka. Kui see viimati juhtus, jäin sügisel leseks. Kuigi olin siis iga päev koirohuteed joonud.”

      Minust käisid külmavärinad läbi.

      Johnny, mõtlesin ma. Nüüd lähen küll Johnny juurde.

      Johnny istus voodis, jalas ainult aluspüksid, ja puhastas haavlipüssi. Siilipea nagu eluaegsel, ümberringi pühkimislapid, õlipudelid, puhastusvardad ja väikesed ümmargused toruharjad – kõik läbisegi. Vastasseinale oli ta ritta riputanud trofeed: lubivalgete koljujäänustega kaheteistharuline sarv ja sellest kummalgi pool kuus väikest sokusarve. Voodi kohal paar uut plakatit – iga kuu kohta poolpaljas plika.

      Haises relvamäärde ja püssirohu järele.

      „Ma teadsin, et see oled sina,” ütles Johnny ja puhastas edasi.

      Jäin ukse kõrvale seisma ja lehitsesin vana ajalehte Jahimaad ja Kalaveed: rebase tulistamine laskeavast, metskitsede ja rabakanade lisasöötmine, pauk-korgimehhanismiga õnged. Kõrval tooli peal vedeles pusa, uusnatside must päikeserist üle rinna. Johnny muudkui nühkis ja hõõrus, nagu tuleks kohe keegi ja rebiks tal püssi ülevaatuse jaoks käest ära. Ikka väljastpoolt ja seestpoolt, torud ja pann, laad ja kate – iga millimeeter tuli puhastada ja õlitada ja ära kuivatada.

      „Kas sa juba koerakoonlast oled kuulnud?” küsisin lõpuks, et kuidagi alustada.

      Johnny pigistas ühe silma kinni ja ajas teise küsivalt pärani. Jätkas oma tegevust.

      „Ma räägin karvasjalg-kakust,” selgitasin. „Ma kuulsin teda lihavõtte ajal kolmes kohas. Siis peaks olema palju närilisi.”

      Johnny ei vastanud. Pani puhastusvarda ja kaltsud käest ja vahtis torudesse, uuris neid põhjalikult, vuntsid viltu.

      „Tule vaata,” käskis ta.

      Panin ajakirja kinni, võtsin püssi ja vaatasin nagu tema. Parem silm, üks toru korraga, üht- ja teistpidi.

      „Täitsa hea.”

      Toru läikis seest nagu kirikuhõbe. Pära oli sile ja pehme ja lõhnas linaõli järele.

      „Nüüd ei saa keegi kurat tulla ütlema, et relv on hooldamata. Ei saa,” ütles Johnny.

      „Muidugi.”

      Ta sirutas ennast, võttis kaks padrunit ja laadis. Ja silmapilk oli ta otsekui ära vahetatud. Silmad tardusid ja ahenesid piludeks.

      Ta manas ette salakavala irve ja mängis keelega vuntsides.

      „Sa ei ole kindla peale kunagi näinud cowgirl’i tantsimas?” küsis ta. „Sina, kes sa muud ei tee, kui loed.”

      Ma ei osanud midagi vastata. Johnny tõstis relva ja sihtis mulle jalgadesse, nikutas, et liigutaksin ennast, laseksin jalgadel käia, tantsiksin sokkide väel steppi. Ma seisin nagu põranda külge naelutatud ja tõmbusin higiseks. Tundsin, et kurku tõusis klomp.

      Johnny tõstis pilgu.

      „Kas me tantsime, või mis me teeme?”

      Ta ajas pea ette ja sihtis uuesti, sulges teise silma ja pani sõrme päästikule.

      Klõps –

      Ta irvitas nii, et mokatubakas ilmus nähtavale.

      „Ma ainult narrin sind, küll sa aru saad. Ega sa ometi ei arva, et ma siin sees päriselt lasen?”

      Ma naersin kramplikult ja püüdsin jälle normaalselt hingata. Seisin, pea tühi, ja vahtisin pilte ta voodi kohal. Angelique oli kõigil neljal fotol, leopardimustrilised stringid jalas ja vurrud põskedele maalitud. Naine vaatas mulle pingsalt silma, huuled paokil, näitas pärlvalgete hammaste vahelt keeleotsa. Rind puudutas maad nagu Ameerika lehma udar.

      „Ega sa ometi ei arvanud, et ma päriselt lasen kohe siin sees?” kordas Johnny. „Võta nüüd ennast kokku, põrgu päralt!”

      Ma raputasin pead.

      „Need on ainult paukpadrunid, saad aru küll. Ma tegin ainult nalja.”

      „Muidugi.”

      Ta võttis padrunid püssist välja ja sirutas ette nagu asitõendid. Vahtisin Johnny väljasirutatud kätt ja noogutasin mehaaniliselt: paukpadrunid.

      Ei unusta seda kunagi.

      Johnny tiris endale kaitsevärvi vesti selga ja toppis taskud laskemoona täis. Vedas soni üle harjaspea, pani mokatubakat juurde ja küsis, kas ma ei taha kaasa tulla savituvi laskma, proovida ta uut katapulti.

      „See on hea trenn. Lauda taga.”

      Uskusin vaevalt oma kõrvu. Saan lasta Johnny Husqvarnaga, nagu oleksin päriselt ta sõber.

      „Ma ei ole eluilmas midagi lasknud,” ütlesin ausalt.

      „Ükskord on ikka esimene kord.”

      „Ainult kui sa enam mind ei sihi.”

      Ta vaatas otsa, naeris ebakindlalt. Kinnitas noa püksirihma külge ja riputas kõrvakaitsed kaela.

      „Võta kõrvatropid. Et sa kurdiks ei jääks nagu su isa.”

      Ma heitsin talle küsiva pilgu.

      „Ma teen ainult nalja,” ütles ta ja andis vastu mu käsivart rusikahoobi.

      Siis läksime, tema ees ja mina järel, sõnagi lausumata.

      Katapult oli pesukojas koos kastitäie savituvidega, mis nägid välja nagu paksud punakaskollased teekannud. Johnny vilistas harjunult hammaste vahelt, kui masinat üles sättis ja näitas, kuidas tuleb teha.

      „Siis tellin mina tuvi ja sina kuulad käsku ja viskad selle õhku,” õpetas ta.

      Ma noogutasin. Ta pani kaks tuvi sisse ja läks eemale laskeplatsile.

      Piu!

      Ma vajutasin riivi ja tuvi pani laperdava kaarega minema: mõlemad lasud mööda. Selle asemel tuiskas parv hirmust meeletuid vareseid metsast välja ja kadus hoiatavalt igas suunas laiali.

      „Liiga madalalt!” karjus Johnny ja sülitas. „Sa pead kõrgemale laskma.”

      Ma panin uue tuvi sisse ja kohendasin heitenurka.

      Piu!

      Käis pauk ja tuvi muutus väikeseks kollakaspunaseks suitsutupsuks, mis jäi õhku rippuma, kuni tuul suitsu hajutas ja see kadus.

      „No nüüd hakkab asja saama!”

      Ja Johnny muudkui nõudis tuvisid ja laskis neid nagu jooksvalt lindilt. Metsa pudenes kõvasti tina ja linnupesad tühjenesid haudujatest, aga Johnny oli iga tabamusega järjest rohkem rahul.

      „Nii aetakse seda asja! Näita nüüd, kas sinust endast ka asja on.”

      Ta andis püssi minu kätte.

      „Ära sihi kirbuga,” ütles ta. „Just asend on tähtis. Pära sihib ja torud tapavad.”

      Ma noogutasin, mõistmata, mis see tähendab. Lonkisin laskeplatsile ja püüdsin ennast veenda, et midagi ei saa juhtuda, et varsti on see kõik nagunii läbi. Jalad vaevalt kandsid. Nagu süsihape olnuks põlvedes. Vabastasin kaitsevinna ja panin sõrme päästikule.

      „Kas peab midagi ütlema ka?” hüüdsin ma.

      „Ise vaatad, mis sa teed. Aga pinguta ennast, kurat võtaks, pead olema nagu kartulikott.”

      Kas nüüd või mitte iialgi.

      „Ahoi!”

      Pigistasin silmad kinni ja võpatasin. Tundus, nagu oleks rangluu ära kukkunud ja kogu Husqvarna plahvatanud. Kõrvus kohises, püssirohusuits kargas ninna.

      „Ei olegi nii halb,” ütles Johnny ja andis mulle laksu vastu pead. „Aga sul peab olema parem ettesihtimine,

Скачать книгу