Kaarnad - Tomas Bannerhed

Скачать книгу

justkui tõmbas enda poole, sest see on midagi, mis iial otsa ei lõppe. Vaatasin alla voogavasse vette, mis lookles kivide ümber ja moodustas mustreid nii kiiresti, et seda oli võimatu jälgida. Siin ta muudkui jookseb, mõtlesin ma, iga sekund, ja kindlasti ka öösel. Jookseb ja voolab ja moodustab mänglevalt oma käändudes keeriseid ja valget vahtu niipea, kui teel on takistus. Vähimgi juureotsake, mis veest välja paistab – ja kohe tekib vahutort, mis jõnksub tuule käes nagu suhkruvatt.

      Nõiutuna vaatasin alla ojja, mis muudkui jooksis ja jooksis ja jooksis, ilma et midagi kunagi muutuks. Vett tuli üha juurde ja siiski tundus, et kõik on kogu aeg sama.

      Oja siin metsas – kus see algab? –

      Ära mõtle nii!

      Ära mõtle alguse ja lõpu peale, mõtle ainult sellele, mis on.

      Viskan vette kivikese ja panen aja seisma.

      Sain kinni kidurast lepast, mis seisis otse põllupeenra äärel, aga nägi ikka välja, nagu hakkaks surema. Painutasin puutüve toeks ja sirutasin end päris oja keskele kivi järele. Justkui näkk ilma viiuli ja haldjatantsuta.

      Olen metsas ja ei taha koju –

      Pistsin käe jääkülma vette ja lasksin sellel sõrmede vahelt niriseda, tundes, kuidas see imes ja tiris ja tuimestas.

      Haavaleht, mõtlesin ma.

      Tõmbasin lehele väikese sõrme küünega K, panin lehe veepinnale ja lasksin allavoolu ujuda – kraavini, mille isa ja vanaisa olid kaevanud, siis alla Kanalisse ja edasi Luhajärvele, läbi kitsa raja roostikus ja risti üle pikliku linnujärve, võlvsilla saja-aastase kaja alt teisele poole jõkke, mööda alemaast ja metsakarjamaadest, heinamaaluhtadest ja maaparandusest, läbi pimedate metsade, kaugemal asuvate rendimaade ja laugaste, alla rannale välja, tohutu mereni, millest ma mitte midagi ei tea. Kümned kilomeetrid üle voolava musta hoovuse suurel veeteel, mis eales ei lõppe –

      Ma ei näe enam lehte.

      Tuvi kudrutas ja kutsus mind, saja meetri kaugusel, või tuhande – seda oli raske öelda.

      Ro-rooo-roo ro-roo – ro-rooo-roo ro-roo –

      Läksin ojast kaugemale ja jõudsin habetunud vanade kuuskede juurde, kus elas karvasjalg-kakk, koerakoonlane, kes võis öösel inimesed surnuks ehmatada. Läbi võsa ja padriku ja üle puruksjoostud okastraataia, alla võsastunud orgu ja jälle üles, ümber suure kiviaia ja lõpuks ei saanud ma enam aru, kus olin. Ainus orientiir oli kudrutus. Paksult täis oksi ja raage, mis kriimustasid nägu, kuid lõpuks lõikas läbi metsapimeduse valguskiir.

      Kitsas ja tilluke tänav, mis on võib-olla alles jäänud mõnest raidest, kuigi polnud vähimatki rattajälge. Kui päike ei oleks olnud täpipealt õigel kõrgusel, poleks ma kindla peale sellele mingit tähelepanu pööranud. Samblaga kaetud tänav, kus kinnikasvanud kividest ja kändudest olid saanud pisikesed künkakesed. Oksad, mis olid jäänud paksu vaiba alla, loogeldes kui veresooned isa kätel.

      Suundusin sellele tänavale, päike selja taga ja vari täpselt mu ees, nagu peaks just see teed näitama. Mets seisis tihedalt nagu sein ja valgustatud tänav lihtsalt jätkus ja jätkus, tegi käänu, möödus mõnest hunnikusse kuhjatud rändrahnust, enne kui suubus lagendikule, mida ma polnud kunagi näinud.

      Peaaegu ringikujuline lagendik, piiratud tohutute kuuskedega, mis justkui kallutasid end üleval asuva avause poole, valvasid mind ja kõike seda, mis oli siin all: lame kivi, tammeke kohe kõrval, istumiseks vetruva käolinaga kaetud känd, teisel pool kasetukk, äsja puhkenud mustikavarred, ülased, ikka veel valged.

      Jää siia, kuulsin öeldavat.

      Siin ei ole midagi karta. Ei mingeid silmi, mis puurivad ja nõuavad sisselaskmist. Ainult sina ja see, mis on siin, mets, mis kohiseb oma kohinat nagu ta on seda alati teinud.

      Nüüd ja alati.

      Täis omapärast rahu, istusin lamedale kivile ja pühkisin seda, pühkisin minema vanad okkad ja poolmädanenud lehed ja nägin, et seal on midagi. Kolm tähte, mis pidid olema raiutud šablooniga, või haamri ja meisliga – nii selged ja täpsed olid nad, kuidagi täiuslikud.

      Üks T ja üks A ja üks G.

      Kas mingi sõna – tag?

      Ei, punktid olid ka: T. A. G.

      Isa initsiaalid.

      Kas tema oli olnud siin? Istus ja raius, kui oli nagu mina praegu. Võib-olla sõja ajal, kui vanaisa oli haiglas. Tuli siia ja raius tähed? Kompasin tähti, minu meelest nägid nad nii vanad välja, et olid juba omandanud kivi igavikulisuse.

      Miski justkui sosistas: need tähed ei kao iial, nad on veel tuhande aasta pärast samasugused. Tammevõsust võib saada puu ja see võib ära kõduneda, oja võib iga sajandiga üha kõveramaks loogelda, aga kivi jääb ikka alles, ei murene kunagi olematuks.

      Minus vankus miski.

      Katsusin veel kord tähti, ettevaatlikult, nagu nad kõrvetaksid. Kaapisin toavõtmega sissekasvanud samblikud maha, tegin tatiga märjaks ja puhastasin isa nimetähed särgivarrukaga ära nii hästi kui sain, püüdsin nad jälle ilusaks teha.

      T.A.G. all nurgas, justkui allkiri maalil.

      Isa kivi lagendikul, mis on minu oma –

      Ma ei tohi mitte kellelegi sellest rääkida. Ei emale ega kellelegi teisele, mitte ühelegi elavale hingele. Seda tean ainult mina.

      Võtsin kingad jalast ja ronisin kivi otsa. Tõmbasin paar sügavat hingetõmmet ja kogusin end justkui palveks, kissitades ettevaatlikult puulatvadevahelise taevaaugu suunas. Aeglaselt roomas mööda pilverodu. Kaugemal kudrutas ematuvi, metsvint ja käblik siristasid ja laulsid, punarind klõpsutas ja sihistas. Ja kuused! Nüüd nägin, et kuused õitsesid nagu paradiisis. Igas ladvas uhkeldasid helepunased emasõied justkui hunnitud eksootilised puuviljad: mida lähemal päikesele, seda rohkem punnis ja värvikad, nagu erutusest punastades, ajanud oma niisked kroonlehed laiali kuumade valguskiirte suunas.

      Siis tuli tuuleiil ja oksad vajusid alla, kõik vaikis ja jäi liikumatuks, nagu oleks keegi sõrmenipsuga märku andnud. Tõmbasin kopsud õhku täis ja pöördusin valge augu poole.

      „Ho-hoo!” hüüdsin ma. „Ho-hoo!”

      Ei midagi.

      „Ho-hoooo!”-

      Ei midagi?

      Tegin peopesadest ruupori ja hüüdsin nii kõvasti, kui suutsin, hoopis puude suunas.

      „Hoou-hoouu!!”

      Tihedasse metsa kõigega, mis seal oli – ja mets vastas.

      Ja see polnud mingi tavaline kaja, mis eemaldub ja kaob, see oli mets, mis ütles, et ta tahtis mulle midagi anda – justkui unenäos, mida ma veel näinud polnud.

      Praerasv pritsis pliidi ümber. Söögihais segunes sõnniku ja sisseimbunud jalahigi haisuga. Köögis oli palav ja umbne, õhtulämbe, justkui enne äikest.

      „Ah sa siis ei tahtnud lõunat süüa?” küsis ema ja heitis mulle pilgu.

      Kuid mitte süüdistavalt, ema lihtsalt tahtis teada, mis ma olin päev otsa teinud, miks ma ei öelnud, enne kui minema kadusin.

      Suured asjad, mõtlesin palavikuliselt. Asjad, millest keegi ei kuule. Mida ainult mina tean.

      „Ma pidin mõned linnupesad üle vaatama,” vastasin, ilma et oleksin pidanud valetama.„Paistab, et meltsas on kadunud, aga põõsalind on tulnud, kuulsin üht, kes Leheoja juures ekstaasis laulis.”

      Ema naeratas malbelt ja heatahtlikult, tuli minu juurde ja paitas käeseljaga mu põske nagu tahtes lohutada. Ta nahk läikis higist, kuigi tal oli vaid lühikeste varrukatega tuunika seljas.

      „Sind ja su linde,” ütles ta. „Et sa ka ära ei tüdine.”

      Isa ei kuulanud. Ta istus nurgas ja kandis musta vakstuga kaetud vihikusse ilmamärke, vedas nooli ja jutte, joonistas kõveraid ja pilvekujundeid, raputades ise alistunult pead. Tundus, nagu ei olnud tal õhku, või nagu oleks siin midagi valesti, et ta ei

Скачать книгу