Kaarnad - Tomas Bannerhed

Скачать книгу

jäi istuma, suu sööki täis.

      Isa sureb varsti ära, läbis mind mõte. Kellel on hallid karvad kõrvaaukudes, sureb varsti. Ja silmad. Midagi on ta silmis, mida varem kunagi pole olnud.

      Sureb.

      Miks ta peaks surema? Ta peab hoidma talupärandust ja meid sellega ülal pidama, seda ta ju ainult teebki, seda on ta ise lubanud.

      „Ja pitsitab ka,” pomises isa. „Ma olen seda varemgi öelnud ja asi ei lähe põrmugi paremaks. Ja baromeeter näitab, nagu ta näitab.”

      Ema kuivatas higipärli nina otsast.

      „Pitsitab?” küsis ta.

      „Jah. Ja õhku ei ole ka.”

      Isa pööras pilgu ära.

      „Ma ei tea, mis see on.”

      Laua ümber jäi vaikseks. Ema köhatas ja sosistas midagi Göranile, sirutas ennast ja pani raadio mängima.

      „Nelikümmend aastat,” jätkas isa. „Mis ma selle eest saan? Ainult ishiase.”

      „Räägi selgemalt.”

      „Seda on liiga palju nõutud, et teie midagi aru saaksite.”

      Ema noogutas harjumuspäraselt ja prunditas huuli.

      „Kas sa näed, et me tõime täna lilli tuppa,” ütles ta, püüdes muud juttu teha. „Iiris ja murtudsüda ja kitsekakar. Göran käis ja korjas. On ju ilusad?”

      „Lilled? Nädala pärast on nad närtsinud. Siis lähevad nad välja tagasi.”

      Sel silmapilgul maandus minu selle aasta esimene mustvalge kärbsenäpp õunapuule akna taga. Istus tihedalt õisi täis oksale, saputas tiibu ja tõstis tervituseks saba. Siin ma olen!

      Ajas siis end sirgu ja vaatas mulle otse silma sisse läbi äsja pestud akna, vaatas nii kaua, et meie pilgud jäid teineteisesse kinni. Fikseeris mu oma valge otsmikulauguga, nagu olnuksin emalind, kelle järele oli ta igatsenud. Siin hakkamegi elama.

      Kas sa ei leia pesakasti üles? Küsisin salaja, üksnes miimikaga. See on vaarikapõõsastes haava otsas. Ehitasin selle sulle nüüd kevadel. Aja tihased välja, kui need jõudsid enne sind kohale.

      Sügisel tulen sinuga kaasa Aafrikasse, sosistasin ma mõtlemata. Tahan näha värvulise erepunast rinda, tahan näha sarvnokka, kes müürib ennast pessa sisse, tahan näha kotka tulipilku, kui ta rebib ahvi südame kehast välja. Näha kõike seda omaenda silmaga, enne kui on liiga hilja.

      Isa heitis mulle pilgu, tõstis ühe kulmu üles. Kärbsenäpp peksles üha erutatumalt tiibadega, lendas üles õhku ja oli kohe tagasi, riivas üht õit nii, et liiliavalge kroonleht tuli ära ja langes keereldes maale – justkui vastuseks.

      „Sa võiksid homme hommikul kaasa tulla ja vaadata,” ütles isa natukese aja pärast. „Siis sa näed, mis saama hakkab.

      Külviga.”

      Ta sirutas ennast üle laua ja toksis kollaseks muutuva küünisetaolise osutissõrme küünega vastu minu klaasi, nagu püüdes mind äratada.

      „Mida sa siin mõtled, kui mina sinu käest küsin?”

      Ma ei osanud midagi vastata.

      „Sa vist tunned, et täna on päris nõrkus peal?” küsis ema hirmunult. „Siis tuleb kindlasti ilmamuutus.”

      Isa vaatas emale otsa, nagu see oleks kõige rumalam jutt leerist saati.

      „Ilmamuutus? Jääb kindlasti samasuguseks nagu praegu. Me ei saa tibakestki vihma. Ka vanakurat ise poleks asja paremini korraldanud.”

      „Siin on küll midagi muud lahti? Igatahes nõrkus on peal.”

      Isa puuris uuesti silmad minusse. Seekord paistis, nagu ta ei tahaks mind lahti lasta enne, kui olen järele andnud.

      „ Mis me siis teeme? Külvi ja kõige muuga?”

      Taigen kõhus, mida muudkui sõtkutakse.

      Ma tahan sinuga kaasa tulla, isa, soovisin, et oleksin saanud öelda. Õpeta mind äestama ja kündma ja vilja peksma ja kündma.

      Töötama põldude ja loomadega.

      Miski ajas sõrad vastu.

      Isa rasked, sarvnahaga kaetud vereplekilised käed laual meie vahel. Ma mõtlesin väriseva suu, korpas huulte ja silmade peale, mis vist ujusid pisarais.

      „Ma ei saa,” ütlesin ma sülle. „Homme pean minema Ristikuneeme Johnny juurde.”

      Kell jäi seisma. Seinad kaldusid meie kohale. Põsed õhetasid, nagu oleksin haigeks jäänud. Isa tõmbas suu kokku ja vaatas kissitades üle soo, vajus justkui iseendasse ja noogutas mõtlikult.

      „Pead, eks ole?” ütles ta rahulikult. „Vaata ette, et sa üle ei pinguta.”

      Ema köhatas.

      „Ei, ta peab küll …” ütles ta ja viis Görani endaga esikusse nagu oleks seal midagi sättida.

      Isa istus endiselt.

      „Ma arvasin, et sulle meeldiks kunagi ikka kaasa tulla,” ütles ta aknast välja. „Ühel ilusal päeval on liiga hilja.”

      Siis tuli jälle see mõistaandev naeratus, nagu torge.

      „Kas sa kuulsid, mis ma ütlesin, Klas?”

      Välisukse kohale naelutatud kõrvukräts: laialisirutatud tiibade ja narmendava sulestikuga kaitsevaim, pea rippu nagu lunastaja ristil. Koputasin ja ootasin, kuigi uks ei olnud kunagi lukus ja iial ei tulnud keegi seda ka avama. Ka Rex ei haukunud.

      Esikus haises kodus valmistatud juustu ja naftaliini järele. Kaltsuvaibad olid sassis nagu oleksid kassid rotte jahtinud või karvupidi kokku läinud. Kummuti küljes rippusid Johnny vanaema kuivatatud koirohukimbud nagu kaitseks kõige halva vastu.

      Jää siia, ütles miski. Siia ei tule isa kunagi.

      Siia ei olnud kodust viitsadat meetritki, ometi polnud isa kunagi oma jalga siia tõstnud. Nende lauda juurde võis ta küll minna, aga mitte kunagi majja.

      Johnny vanaema seisis pliidi ees ja rebis puuliistakaid, ise pisike ja õbluke nagu muruneid, valged juuksed pikalt mööda õlgu alla. Aken oli tuubil täis kollaseservalisi ämblikuvõrkudesse kootud havisabasid, pleekinud jänesekäppi ja kasetohukarpe.

      „Ah see oled ainult sina?” ütles naine. „Ma ei kuule enam üldse. Aga võib-olla siiski kuulsin, mida kuulma pidin?”

      Ta pilgutas mõlemat silma ja müksas mind noaga.

      „Ei taha hästi uskuda,” laususin mina.

      „Kuidas ka ei ole, ei saa ma selle haluga hakkama. Sitke nagu kadakas ja kõva nagu kivi, või on see nuga, mis on varsti omadega läbi.”

      Naine vaatas süüdistavalt viletsat puupinu pliidinurgas.

      „Ma ei saa aru ja aru ei saa isegi kirikuõpetaja. Kas sina saad, sina, kes sa kõike tead?”

      „Ma ei taipa niisugustest asjadest midagi. Äkki on see lihtsalt märg?”

      „Aga ega sa ei ole veel rähni kriiskamas kuulnud? Siis saaksime vähemalt natukegi vihma.”

      „Ainuke rähn, keda ma teadsin, on siit ära läinud. Kõik teised linnud laulavad ja häälitsevad küll kogu aeg.”

      Naine raputas pead, pani läikivaks kulunud pilpanoa käest ja võttis kampsunitaskust kotikese köhakompvekke.

      „Parem ikka kui mitte midagi,” ütles ta ja raputas veel mõned kommid välja, mis võisin tasku pista.

      Siis tõmbas ta koti tagasi ja kõssitas minu poole, ajas silmad pärani, nagu oleks väljas õunapuu otsas tonti näinud.

      „Äike,” ütles ta sisistades. „Kuulsid raksatust? Nüüd ta tuleb!”

      Ma kortsutasin uskmatult kulme. Ta seisis pingul, sõrm püsti, huuled värisemas. Vaatas mulle otsa ja julges vaevalt hingata.

      „Kuula!

Скачать книгу