LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vihma ei tule, on üks asi,” pomises isa poolenisti omaette. „Aga niisugune põrgulik äikeselämbus maikuus. Siis on kindlasti midagi viltu.”

      Karvatutid isa kõrvaaukudes olid põllurullitolmust hallid. Ta selja taga seinal rippus vanaisa mälestuseks roostetanud vikatileht.

      „Alati on midagi,” ütles ema. „Kui ei ole liiga kuiv või liiga palav, siis on liiga niiske või liiga külm.”

      „Aga praegu on ju veel liigaasta ka ja kolmteist kuud,” ajas isa ikka oma. „Ma ei uskunud, et ma seda oma elus veel kord pean nägema.”

      Isa oli oma ilmaraamatut pidanud alates neljateistkümnendast eluaastast. Kolm korda päevas pani ta kirja õhurõhu, temperatuuri, tuulesuuna ja võimalikud sademed. Ja kui ta oli laudatööga valmis, tavatses ta maha istuda ja teha viimase ööpäeva ilmast kokkuvõtte. Kas oli olnud pilves või selge, udu või uduvine, kuidas tuul oli suunda muutunud ja pilvisus vaheldunud, mis kellaajal oli vihma, rahet või lund sadanud, kuidas kõik oli võrreldes eelmiste aastatega. Arengud ja ennustused, sadu erinevaid pilvevorme ja nende tagajärjed.

      „Laulurästal olid pojad väljas, kui ma sinna jõudsin,” ütlesin ma. „Kõik neli on alles. Rästas tugevdab pesa seestpoolt ja paneb pehme kihi väljapoole.”

      Isa vaatas üles, vahtis mind mõtlikult, nagu peaks ta tegema mingi märkuse.

      „See ei ole paha,” ütles ta. „Laulurästas, kes nii ilusasti laulab.”

      „Kas sina ka sellest midagi tead?” küsis ema imestunult. „Ma arvasin, et sa oled huvitatud ainult kahjuritest. Kuusekooreüraskitest ja koloraado mardikatest ja kõigist neist teistest, kelle üle sa muretsed ööd ja päevad läbi.”

      „Sellesse peakolusse mahub ikka linde ka.”

      Isa muheles omaette ja vaatas aknast välja, nagu ta tavaliselt tegi, kui mõtles millegi erilise peale, millelegi, mida vaid tema teadis, millelegi, mis oli olnud väga ammu ja võib-olla ei tule enam kunagi tagasi. Naeratus habemes, kerge läige silmis. Siis pööras ta pea aeglaselt tagasi ja kinnitas pilgu minu omasse. Nüüd ei teadnud ma enam, kas see on nali või oli tõsi taga. Isa jõllitas, nagu tahaks ta minu sisse tungida, istus terve igaviku klaasistunud silmil, pilgutamata.

      Lõpuks paotas ta kokkukuivanud huuli.

      „Kui ma väike poiss olin, oli meil laulurästas lauda taga,” ütles ta ja tõstis häält, nagu hakkaks loengut pidama. „Mitu aastat istus rästas ikka samal oksal – muide, see on nüüd maha saetud – ja iga kord, kui ma õhtul sõnnikukäruga välja tulin, laulis lind natuke. Oli peaaegu nii, et tahtsin maha istuda ja kuulata, nii ilus oli see.”

      Isa tegi pausi ja vaatas üles seinavaibale, millel olid tikitud psalmiread.

      „„Kas said täna kõrvakiilu? Kas said täna kõrvakiilu?” arvasin teda laulvat. Aga see võis olla ainult ettekujutus.”

      Siis tuli isa palgeile taas see isesugune naeratus, nagu päikeseviirg oleks libisenud üle näo.

      Ema vaatas üle, kas kõik on laual, kas midagi polnud ununenud, valas piima nelja klaasi, enne kui lauda istus. Higi pärlendas ta laubal, piisad jooksid kui pisarad kaelalt alla rindade vahele.

      „Siis palun hakake sööma,” ütles ta ja noogutas isa suunas.

      Isa tõstis endale kõrnevorsti ja naeriputru ja hakkas kohe pihta, kühveldas endale kahvliga sisse ja aitas sitaste sõrmedega kaasa, kui vaja. Nuga ta ei puutunud, kuigi see lebas, igavesti uus, ta taldriku kõrval, nagu ema oli majapidamiskoolis õppinud.

      Keset söögiaega tuli Göran joostes oma toast, hüppas üles toolile ja hakkas näksima seda, mis tal nina all oli, surus kahvli leivapala sisse ja trummeldas lusikaga vastu porgandit ja klaasi, kuni isa sulges silmad ja tõmbas õhku sisse. Ema võttis niiske lapi ja tupsutas Görani laupa, palus tal ära juua rahustavalt leige klaasitäie piima, pani ta taldrikule sööki, osutas sellele ja sosistas nagu alaarenenule.

      Pikapeale rahunes Göran maha ja me saime kõik edasi süüa. Ainult mäluvate purihammaste heli ja söögiriistade kraapsumine vastu portselani, vanaema vana seinakell, mis tiksus ja plõksus, kui hakkasid seda tähele panema. Ma pingutasin, et mäluda ja neelata kuuldamatult, juua luristamata. Oleksin parema meelega tahtnud sööki suhu pista suud üldse avamata.

      Meie kohal keerdusid laest kärbsepaberite kleepuvad serpentiinid, iga päevaga ikka mustemad ja mustemad: sajad putukad surmaspiraalide küljes, enamik juba krimpsu tõmbunud ja kuivad kui muumiad. Aga mõned siplesid ikka veel, sumisesid poollämbunult ja liigutasid tiibu nagu aegluubis, automaatselt. Nagu vanaisa, kui ta lamas surivoodil ja mängis olematut lõõtspilli. Sõrmed liikusid iseenesest mööda tühja õhku, ainult et palju aeglasemalt kui tavaliselt.

      Mõne aja pärast pani isa kahvli käest ja koputas otsustavalt laua põhjale. Göran kargas püsti ja vaatas esikusse, nagu arvaks ta, et meile võiks tulla külalisi. Aga seal ei olnud kedagi. See oli ainult isa, kes tahtis midagi öelda.

      „Siis selleks aastaks oleme kevadtööd varsti lõpetanud,” ütles isa pidulikult. „Homme külvan rendimaa viimase nurga ära. Edasi on saatus Meie Isa kätes. Kui vihma ei tule, läheb kõik põrgusse, kui keegi sellest üldse hoolib.”

      Ema manas näole sunnitud naeratuse.

      „Siis pääsed vähemalt edaspidi sellest kohutavast tolmutamisest,” ütles ta. „See teeb lõpuks sulle otsa peale, see õudne tolm.”

      Isa noogutas nõusolevalt, justkui rahulolevalt, ja pühkis särgivarrukaid, nii et tema ümber kerkis suur tolmupilv. Göran hakkas eputades köhima, trummeldas rinnale ja häälitses nagu kopsuhaige.

      „Vast võiksime siis natuke vabaks võtta,” palus ema. „Enne, kui sa hakkad aeda tegema? Kas või mõni päev. Et saaks midagi muud ka mõelda?”

      Ema vaatas meelitavalt Görani ja minu otsa ning ta pilgus oli midagi õndsat.

      „Mõtle, kui me sõidaksime Ojamaale,” pahvatas ta. „Kas poleks tore? Näha merd.”

      Isa nägu tumenes ja ta jõllitas süüdistavalt ema poole.

      „Võtame vabaks! Siin on nii palju teha, et aitab ja jääb ülegi veel, kui te sellepärast muretsete.”

      Isa osutas peaga mitu korda aknast välja, toonitades öeldut.

      „Selles kohas ei saa me kunagi kõike valmis, et te teaksite. Vanaraud ootab hunnikus, kui mitte muu, ja seda teate te sama hästi kui mina.”

      Ema tegi osutissõrme märjaks ja korjas vakstult leivapuru.

      „Ikka vanaraud ees ja vanaraud taga,” ütles ta leebelt. „Saja aasta pärast on kõik unustatud.”

      „Unustatud? Ära ole selles nii kindel.”

      Just samal hetkel langes üks kärbes surmaspiraalilt ja kukkus keset piimanõud, jäi abitult selili lamama ja rabelema ses valges kaevus.

      „Kas te teate, miks haavad värisevad iga väiksemagi asja pärast?” kuulsin ennast ütlemas.

      „Haavad?” küsis ema. „Mis haavad?”

      „Ikka need, mis kasvavad enne metsa,” ütles Göran.

      „Sest neist saavad tuletikud, nad kardavad tuld,” vastasin ma ise. „Ja et Jeesus rippus ju haavapuust ristil. Nad kardavad surma ka. Täpselt nagu minagi.”

      Ema pani söögiriistad lauale ja naeratas leebelt isa suunas, teadmata kelle poole hoida. Rääkida söögilauas ristilöömisest. Isa ei kuulanudki. Ta ei olnud oma külvijutule ja Meie Isale veel punkti pannud.

      „Nagu sa kuulsid, Klas, ei ole sel aastal enam palju tündrimaad teha. Kui mina olin sinuvanune, pidin hobuse järel käima ja kõik ise külvama.”

      Isa vaatas mulle otsa, võidumärk suu ümber, trummeldas sõrmedega lauaplaadile. Olin tal nüüd kotis.

      „Kas sa pole nüüd juba kaksteist?” küsis ta. „Siis on just paras aeg. Ja sina usud, et saad taevasse oma lindude abiga?”

      „Nüüd

Скачать книгу