LITMIR.BIZ

      Saavutanud oma haripunkti sajandivahetuse maailmanäituseks Pariisis (1900), kadus art noveau ülikiirelt areenilt. Põhjendatud on seda küll selle stiili liigse populariseerimise, isegi vulgariseerimisega, tuues selgituseks, et kui esialgu suutsid juugenderamuid tellida vaid vähesed, siis peagi tuli „tootmine” laiade rahvamasside nõudlusele vastu ja stiil kaotas oma algse köitvuse. Vähem oluline pole seegi, et tervikkunstiteosena oli juugend liiga nõudlik, ning seetõttu ka väsitav, et pikalt püsida. Juugendstiilis interjööri, mis algas fassaadist ja trepikojast ning jõudis tubade sisekujunduses põrandate-lagede, mööbli ja tarbeesemeteni, oli väga raske sobitada midagi muud, midagi selle stiili välist. Mingil hetkel muutus see stiilipuhtus, truudus ühele läbivale joonele väsitavaks ja ammendas ennast. Ja nii jäigi juugendi tähelend lühikeseks, jättes see-eest aga märkimisväärseid jälgi. Linn, kus neid jälgi eriti rikkalikult leiab, on vaieldamatult Brüssel, mida võib õigusega nimetada art noveau hälliks. Just siin kerkisid 1893. aastal maailma esimesed art noveau ehitised – eramu geomeetria professor E. Tasselile (Hôtel Tassel, rue Paul Emile Janson 6) ja jurist E. Autrique’ile (Maison Autrique, chaussée de Haecht 266, tegutseb muuseumina), mõlema arhitektiks Victor Horta. Art noveau stiilis ehitati-sisustati mõistagi mitte ainult eramuid, vaid ka kauplusi, kohvikuid, hotelle ja restorane. Nii mõnigi neist on veel praegugi alles ja tegutsev. Üks ilmekas art noveau stiilinäide on ka endine kaubamaja Old England (1899, arh P. Saintenoy; Montagne de la Cour 2), praegune Muusikariistade muuseum. Kunagi olevat Brüsselis olnud kokku tuhatkond art noveau stiilis hoonet, praeguseni säilinud, st pääsenud hoolimatust lammutustegevusest, on neist vast 500 ringis. Kuigi art noveau kohta leiab iga huviline Brüsselis rikkalikult kirjandust, lisaks temaatilistele ekskursioonidele, avatud uste päevadele ja muudele üritustele, olgu siinkohal kirjas mõned viited Belgia kõige nimekamatele art noveau arhitektidele.

      Victor Horta(1861–1947) sündis kingsepa pojana, õppis esialgu muusikat, seejärel Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias arhitektuuri. Suundunud Pariisi, leidis inspiratsiooni impressionismist. Tagasi kodumaal (1880), jätkas õpinguid Brüsseli Kuninglikus Kunstiakadeemias ning osales Laekeni Kuninglike Kasvuhoonete projekteerimises, mille raud- ja klaaskonstruktsioonid kannavad juba vihjeid saabuvale art noveau ajastule. Ühinenud vabamüürlastega ja pärjatud paari kõrge arhitektuuriauhinnaga, sai Hortast arhitektuuriprofessor (1893–1911) Brüsseli Vabas Ülikoolis ja seejärel Kuningliku Kunstiakadeemia professor ja direktor. Paraku katkestas viimase rolli I maailmasõda ning Hortal ei õnnestunudki konverentsireisilt Londonisse koju tagasi pöörduda. Nii suundus ta USA-sse, kus ta esines arhitektuuriloengutega arvukates ülikoolides, saades G. Washingtoni Ülikoolis arhitektuuriprofessoriks. Tagasi Belgias, omandas Horta Antwerpeni Kuningliku Kunstiakadeemia professorikoha (1919), töötades seal aastani 1932. 1925. aastal nimetati V. Horta Belgia Kuningliku Akadeemia Kunstide Sektsiooni direktoriks. Kuningas Albert I tunnustas arhitekti tööd V. Hortale parunitiitli omistamisega (1932). Nimistu Horta töödest on pikk ja sinna hulka kuuluvad näiteks praegune Brüsseli Koomiksimuuseumi hoone, Tournai Kunstimuuseum ja Belgia paviljon Pariisi maailmanäitusel 1925. Viimane viitab juba arhitekti hilisema loomingu arengule art deco suunas, millest annavad tunnistust palee Bozar (beaux arts, pr – kaunid kunstid, hääldub „bozar”) ja Brüsseli Peavaksali hoone. Neli Victor Horta 19. sajandi viimasel kümnendil ehitatud art noveau stiilis eramut – Hôtel Tassel, Hôtel Solvay (avenue Louise 224), Hôtel van Eetvelde (avenue Palmerston 2-4) ja Horta enda ateljee ja elamu, milles praegu asub Horta majamuuseum (rue Américaine 25) – on võetud UNESCO maalilma kultuuripärandi nimistusse. Horta õpingukaaslaseks, kaasaegseks ja sõbraks olnud Paul Hankar (1859–1901) alustas skulptorina, kuid asus pärast Brüsseli Kuningliku Kunstiakadeemia lõpetamist tööle arhitekti ja mööblidisainerina. Hankar, kelle loomingust leidsid inspiratsiooni nii Saksamaa (Darmstadt) kui ka Viini Secessioni mõttekaaslased, on koos Hortaga üks Belgia art noveau alusepanijaid ja nimekamaid esindajaid. Paul Hankari töödest annavad hea ettekujutuse arhitekti enda elamu (1893, rue Defacqz 71) ja itaalia kunstnikule Albert Ciamberlanile ehitatud eramu (1897, Hôtel Ciamberlani, rue Defacqz 48). Erinevalt Hortast, kelle loomingut läbiv joon on suuresti inspireeritud vääntaimede voogamisest, on Hankarile iseloomulikud Viini Secessionile omane konkreetsus ja sgrafiito (erivärvilisse krohvipinda kraabitud muster). Sgrafiitod teostas tavaliselt Hankariga koostööd teinud kunstnik A. Crespin, nii ka Ciamberlaini elamu katusealusel friisil. Suurte kaarakende kohale lõi sgrafiitod aga majaomanikust kunstnik ise.

      Sgrafiitotehnikat kasutas palju ka kunstnik-arhitekt-sisekujundaja Paul Cauchie (1875– 1952). Cauchie majamuuseum (1905, Maison Cauchie, rue des Francs 5) Juubelipargi (Parc du Cinquantenaire) kõrval on vaieldamatult üks silmatorkavamaid art noveau stiilis eramuid, mida tasuks juba ainuüksi selle erakordse fassaadi pärast üles otsida. Täpselt sama soovituse võiks anda mõnd aega Horta ateljees töötanud Gustave Strauveni (1878–1919) barokses art noveau stiilis ehitatud eramu kohta, mis kannab selle tellija, maalikunstnik G. de Saint-Cyri järgi nime Maison Saint-Cyr (1903, square Ambriorix/Ambriorixplein 11). G. Strauveni paeluvaid fassaade iseloomulike ehissepistega leiab veel Schaerbeeki linnajaos.

      Maailma üks nimekamaid art noveau arhitekte on kindlasti Henry Van de Velde (1863–1957), kes õppis esialgu maalikunsti oma sünnilinna Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias. Prantslaste P. Signaci ja P. Seurat’ mõjul kujunes tast neoimpressionist, kelle lähedasteks sõpradeks olid kaasmaalased-kunstnikud

Скачать книгу