LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Van de Velde esimeseks ehitiseks sai ta enda elamu (Bloemenwerf, 1896) Brüsseli äärelinnas Uccle’is. Pärast edukaid esinemisi Saksamaal sai endale disainerina nime teinud kunstnik sealt arvukalt tellimusi ning suundus elama Berliini. Peagi kaasas belglase kunstimuuseumi Folkwang (esialgne hoone Hagenis, praegu Essenis) rajamise projekti üks Saksamaa toonaseid olulisemaid kunstikogujaid ja – metseene, K. E. Osthaus. Van de Velde oli ka Osthausi kunstiostude nõustajaks. Järgmine kutse tuli Saksi-Weimari suurhertsogilt, et panna alus Weimari Suurhertsoglikule Tarbekunstikoolile, millest kasvas hiljem välja Bauhaus. Weimari perioodil (1902–1915) projekteeris H. Van de Velde lisaks tarbekunstikooli tiibhoonetele, mis kannavad siiani Van de Velde nime, mitmeid villasid ja muid hooneid Saksamaa linnades, jättes ühtlasi olulise jälje sealsesse arhitektuurilukku. Esimese maailmasõja ajal elas ja töötas Van de Velde Šveitsis ja Hollandis, kus ta projekteeris kunstikogujaist abielupaari Kröller-Mülleri palvel samanimelise muuseumi (Otterlo, Holland). Aastail 1925–1936 töötas Van de Velde arhitektuuriprofessorina Genti Ülikoolis, tegi sisekujundusi laevadele ja asus juhtima Brüsseli Dekoratiivkunstide Kõrgkooli (Institut supérieur des Arts décoratifs), mille rajajaks (1926) ta oli ja mis on tuntud kui La Cambre’i kõrgkool, mis tegeleb arhitektuuri ja visuaalkunstide õpetamisega. 1947. aastal kolis H. Van de Velde lõplikult Šveitsi, kus ta ka suri. H. Van de Velde on lisaks kõigele loetletule läinud ajalukku kui üks esimesi art noveau stiilis mööbli kujundajaid ja interjööridisainereid. Henry Van de Velde nime kannab Antwerpeni Kõrgem Arhitektuuriteaduste Instituut.

Art deco

      Art deco (pr lühend, arts décoratifs – dekoratiivsed kunstid) – nagu art noveau ’gi – oli kõikehõlmav loomestiil (1918–1939), mis kandus läbi arhitektuuri, sisekujunduse, mööblidisaini, tarbeesemete, rõivastuse, juveelide ja luksuskauba kuni sõidukiteni. Saanud oma nimetuse 1925. aastal Pariisis toimunud rahvusvahelise näituse (Exposition internationale des Arts Décoratifs et industriels modernes, pr) järgi, kasvas art deco välja oma eelkäijatest – Arts and Crafts’i liikumisest ning viimasest inspireeritud Viini juugendist. Juugendstiili kandjaiks olid Viinis nii Secession kui ka arbekunstnikeühendus Wiener Werkstätte (1903–1932), mis hiljem art deco’le edasi liikus. Olnud viimaseks suuremaks stiiliks, mis mahub koos juugendiga mõiste alla belle époque (pr, ilus ajastu; teaduse, tehnika ja kultuuri tormiline areng, jõukus, lõbujanu ja dekadents, u 1884–1914), peegeldab art deco kahe maailmasõja vahelist tehnika võidukäiku, luksuseihalust ja progressipüüdu, väljendades seda geomeetrilise vormikõne, hinnaliste materjalide ja tugevate värvide kaudu. Euroopast liikus art deco edasi USA-sse (1930, Chrysler Building, NY; 1930–1940, art deco kvartal Miami Beachil), vallutades ookeani taga ka filmi-, muusika- ja meelelahutusäri ning jäädes seal kestma veel kaugelt üle Teise maailmasõja. Brüssel võib aga uhkeldada hoonega, mida peetakse suurimaks art deco ehitiseks ning ühtlasi suuruselt viiendaks kirikuks maailmas. Koekelbergi künkal trooniv võimas Püha Südame Rahvusbasiilika (Basilique Nationale du Sacré-Cœur/Nationale Basiliek van het Heilig Hart) ehk lihtsalt Basiilika, nagu seda brüssellased kutsuvad, mahutab kuni 2000 inimest. Imposantse pühakoja ehituse algatas Belgia iseseisvuse 75 a juubeli (1905) puhul kuningas Leopold II, kuigi reaalsete ehitustöödeni jõuti alles 1921. aastal. Selleks ajaks oli aegunud esialgne uusgooti stiilis projekt ning uue projektiga alustas tööd Gentist pärit arhitekt Alfred Van Huffel, kes sai basiilika mudeli (1/40) eest selsamal art deco’le nime andnud Pariisi näitusel grand prix’ auhinna. UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja kantud hiigelkirik valmis alles aastal 1970. Võimalik, et kauneim ja stiilipuhtaim art deco näide on aga hoopis Villa Empain (1930, Šveitsi arh M. Polak, avenue Franklin Roosevelt 65B), ehitatud koduks toonase Euroopa ühele rikkamale tellijale – pangandus-, kinnisavara- ja eelkõige raudteemagnaadile, parun Louis Empainile. Viimase isa, Valloonia kooliõpetaja poeg, kujunes tänu oma talendile maailma mastaabis suurettevõtjaks, kelle saavutused hõlmasid raudteeliinide rajamist Belgias, Pariisi metroo ning trammi- ja raudteeliinide ehitust Venemaal, Hiinas, Belgia Kongos ja Egiptuses. Kiindunud egüptoloogist (Heliopolis jm) suurettevõtjat tunnustas Belgia kuningas viimasele parunitiitli omistamisega (1907). Aastal 1937 kinkis kunstilembene parun oma uhiuue villa riigile sooviga, et seal hakataks korraldama näitusi. Paraku tahtis ajalugu teisiti ja hoone pidi teenima natsidest okupante, olema peavarjuks liitlastele ning majutama NSVL-i saatkonda. Et hoonet ei olnud kasutatud selle kinkija soovi kohaselt, tagastati see 1960. aastail omanikule. Pärast edasimüüki andis uus omanik õuebasseiniga villa rendile telejaamale RTL. 1990. aastaist jäi kunagine luksusvilla tühjalt seisma. Stiilse ehitise päästsid hävingust armeenia juurtega juveliirid Boghossianid, kes restaureerisid hoone ning andsid selle omanimelise fondi (2006, Boghossiani fond) käsutusse. Fondi eesmärk on arendada kultuurikoostööd ida-lääne vahel. Suurejoonelist villat, mille juures tehtud restaureerimistööd tunnustati 2011. aastal Europa Nostra auhinnaga (Prix Europa Nostra), on võimalik külastada ja saada osa ühest tõelisest art deco arhitektuuripärlist, mida iseloomustavad elegants, suursugusus, puhtad jooned ja hinnaline materjal Carrara marmorist kuni ehtsa lehtkullani. Empainide impeeriumi ookeanitaguste tellimustega oli seotud ka V. Horta õpilane, nimekas Brüsselist pärit arhitekt Antoine Courtens (1899–1969), kelle loodud Hôtel Haerens (1928, avenue Brugmann 384) on samuti üks väheseid, kuid ilmekaid art deco näiteid Brüsselis. Jõuaka tellija Haerensi villa on suurejooneline, mondäänne ja stiilne – nii nagu art deco seda taotleski. Paraku on Haerensi villat võimalik külastada vaid erandjuhtudel. See-eest on aga muuseumina avatud pankuri ja kunstimetseeni David Van den Buureni ja tema abikaasa Alice’i kunagine kodumaja pärit aastast 1928. Van Buureni muuseum (avenue Léo Errera 41) koos avara aiaga annab suurepärase ettekujutuse art deco stiilis sisustatud, kuid ometi üllatavalt hubaselt mõjuvast eramust.

      Püha Südame Rahvusbasiilika Koekelbergil, alustatud 1921, arh A. Van Huffel, on väidetavalt suurim art deco stiilis ehitis maailmas. Foto: Olavi Miller

      1920–1930. aastatel kerkis mitmetes Brüsseli linnaosades (näit Ixelles/Elsene) art deco stiilis eramuid, suuri kortermaju, ühiskondlikke hooneid ja isegi kirikuid (arh Adrien Blomme jt).

Historismi järellainetus – beaux-arts

      Küllastunud art noveau ’st, pöördus Brüsseli jõukama kodanluse pilk tagasi historismi suunas, võttes eeskujuks Prantsusmaal levinud ja Pariisi Kunstiakadeemia (Académie des Beaux-arts de Paris) järgi nime saanud beaux-arts-stiili. Arhitektuuristiili, mis sai oma inspiratsiooni 18. sajandist, Louis XV ajastust, rakendati aastail 1850–1914 rohkelt Kesk-Euroopas ja Ameerikas. Renessansist, barokist ja rokokoost kantud suurejoonelisus, rohked kaunistused nii välisfassaadil kui ka interjööris, kaaraknad, ehissepised, stukk ja skulptuur, rõdud ja rikkalikud lisandid – kõik see sobis jõuka tellija maitsega, oli siis tegu ärihoone, suure kortermaja, paleetüüpi eramu või linnakodaniku elamuga. Brüsselis, kus beaux-arts oli kasutusel paralleelselt art deco ja modernismiga, isegi kuni 1930. aastateni, leiab ülikülluses selle toretseva-uhkeldava stiili näiteid, olgu selleks siis esinduslikud avenue de Tervueren, avenue Molière (või hoopis pikk ja eklektiline, kuid Brüsseli arhitektuurist suurepärase ülevaate andev avenue Brugmann) neid ääristavate elamutega. Kuigi väikekodanliku mõttelaadi kandjaks peetud ning ülesuhkurdatud kondiitrikoogikestega võrreldud, õhkub neist majadest – lisaks aristokraatlikule prestiižiihalusele – ometi kutsuvat hubasust, individuaalsust, turvatunnet ja sarmi. Mõistagi on hinnang – nagu alati – vaataja silmades, kuid pilkupüüdvad on beaux-arts-stiilis hooned päris kindlasti.

      Maison Saint-Cyr, 1903, arh G. Strauven.

      Ka see on Brüssel! Värvikas Matonge´i kvartal.

      BRÜSSELI MITU PALET

      Ennekõike üllatab Brüssel mujalt Euroopast tulijat oma tavatu kooslusega. Kui enamasti võib võõrast linna nägematagi lähtuda sellest, et kui juba aadress väärikale asukohale viitab – näiteks raekojaplatsi, linnasüdame või mõne nimeka institutsiooni

Скачать книгу