LITMIR.BIZ

      Kui villasid on tõesti igas stiilis ja mõõdus, siis maison de maître’i tüüpi linnamajad on enamasti ühtse ja tüüpilise ülesehitusega. Tingitud kallist maamaksust, mida arvestati tänavale avaneva fassaadi laiuse järgi, ehitati majad kitsad, kuid pikimahuga aia suunas. Nii jooksebki välisukse kohal tavaliselt kitsamate (koridori)akende rida ja kõrval üks normaalmõõdus (toa) akende rida läbi kahe või kolme korruse. Välisuksest sisenedes satutakse trepikotta, kust kitsuke trepp viib edasi ülemistele elu- ja magamiskorrustele. Nii oli see vähemalt varem, kui seda tüüpi majad polnud veel jagatud mitmeks korteriks. All esikus avaneb aga kõrvaluks, mis viib mõni trepiaste alla ehk siis kunagisse kööki ja teenijate ruumidesse või maja küttekolde juurde. Pooleldi maapinnale ulatuv endine köögiaken on ukse kõrval enamasti siiani näha. Kööke keldrikorrustel tänapäeval enam ei ole, küll võivad seal olla aga pesuruum, külalistetoad, abiruumid või asendab köögiakent juba hoopis praktiline lahendus – garaažiuks. Kõrge esimese korruse ehk maja esinduskorruse salongidesse viib samuti külguks trepikojast. Siinjuures on tüüpiliste Brüsseli majade eripäraks see, et peakorruse kolm tuba on ühendatud avatud anfilaadina, st vaheusteta, kuigi ukseraamistuste või – kaaristutega markeeritult, üheks pikaks salongiks-kabinetiks-söögitoaks – kuidas keegi neid ruume parasjagu kasutab. Endine esikujupp on aga elukorruse õuepoolses otsas kitsaks köögiks ümber ehitatud. Õue pool avaneb aken aeda, mis oma nime vähem või rohkem õigustab. Mõne suursugusema beaux-arts-stiilis elamu või kunagise jõukama omaniku maja puhul võib õuepoolse akna taga asuda kaunis terrass ning aial olla minipargikese ilme, mõnel väiksemal krundil piirdub „majatagune aed” vaid mõne ruutmeetriga hallide müüride vahel… Sellised näevad need kitsukesed majad valdavalt seestpoolt välja.

      Kui ka keldrites enam harilikult kööke ei ole, siis keldrikortereid – muidugi koos köökidega – leiab Brüsselis ootamatult ohtralt… Päris veider ja kõhe on tänaval kõndides heita pilku keldriaknasse ja näha sealt elu- või magamistuppa, tööruumi või pere söögilauale…

      Kui Brüsseli linnapilt puhtusega just eriliselt silma ei paista, siis teevad seda Brüsseli pargid. Igas pargis töötab pidevalt haljastusmeeskond, kes puhastab tiike, istutab, pügab, koristab, rehitseb… Aastaaegade takti mööda vahetatakse välja lilled, kujundatakse peenraid ja põõsastikke, hooldatakse kogu haljasala. Sellest, kuidas talvel harjadega lõunamaist päritolu põõsastelt hoolitsevalt lund maha pühiti, oleks tahtnud lausa pilti teha… Tundub, et parkidele-haljasaladele jagub Brüsselis tunduvalt rohkem tähelepanu ja heakorrastusvahendeid kui linnatänavatele, kus tuleb sõna otseses mõttes vaadata, kuhu astud, sest paigast ära kõnniteeplaadid on ohtlikult tavalised… See-eest on aga linna rohked pargid, igaüks oma nägu ja oma miljööga, alati hästi hooldatud. Kui EL-i parlamendihoonega külgnev Leopoldpark mõjub oma tiigisilmaga intiimselt ja hubaselt, siis Juubelipark ehk Parc du Cinquantenaire, mis rajati Belgia kuningriigi 50 aasta juubeli puhul, on tänu triumfikaaarele ja pompoossetele kaaristutele ning muuseumihoonetele (Autoworld, Sõjaajaloomuuseum, Kuninglikud Kunsti ja Ajaloo Muuseumid/Cinquantenaire’i muuseum) tõeliselt suurejooneline. Cambre’i (Bois de la Cambre/ Ter Kameren) metsapargis võib tunda end aga hoopis linnast väljas metsa all olevat. Tiigid ja avarad jalutusrajad kõrgete, Kesk-Euroopale iseloomulike pöökide all annavad võimaluse nautida loodust ja värsket õhku linnast lahkumata. Sama võib öelda ka kaunilt lainja kujundusega Woluwe pargi kohta. Ilusad on Brüsseli pargid kõik, rääkimata linnast väljapoole jäävast suurejoonelisest Tervureni pargist koos Leopold II rajatud paleemõõtu Aafrika muuseumiga või Soignes’i metsapargist. Olgu vahemärkusena toodud veel üks iseloomulik näide Belgias nii tavapärasele keeletemaatikale. Nimelt, kui on juttu Tervureni avenüüst Brüsselis, siis kasutatakse prantsuskeelset versiooni avenue de Tervueren või hollandikeelset sõna Tervurenlaan; kui mõeldakse Flandria alal asuvat Tervureni linna Brüsseli külje all, on esimesel kohal mõistetavalt linna hollandikeelne nimi Tervuren.

      Suvised pargid – linnarahva ühised “elutoad”.

      Enamasti on parkides ka tiigid-veesilmad-purskkaevud ning haljasalade kujundus, alates looduslikult mõjuvast Inglise stiilist kuni korrapärase Prantsuse stiilini, on muljetavaldavalt loomulik ja meeldiv. Samal ajal ei ole Brüsseli pargid mingilgi moel n-ö steriilsed, isegi murul käimine on lubatud.

      Kui Juubelipargis võib tänu selle asukohale näha euroametnikke tervisejooksu tegemas aasta läbi, siis hoopis elavaks muutuvad pargid soojade ilmadega. Piknikulised, jalutajad, jalgratturid, tervisejooksjad, pallimängijad, lapsed ja koerad, pered ja paarid, isegi terved suguvõsad murul söömaaega pidamas või inimesed omaette raamatut lugemas – pargis saadakse kokku, siin käib elu. Isegi tantsukursusi ja joogatunde korraldatakse hea ilma korral pargimurul. Lühidalt – pargis elatakse. Suveajal on pargid päikeseloojanguni linnarahva ühiseks elutoaks…

Koerad ja koeraomanikud

      Mõistagi seostuvad parkidega ka koerad ja koeraomanikud. Brüsseli pargid on koertele avatud, kuigi tihtipeale on väljas märk, et koeri tuleb hoida rihma otsas. Enamasti lastakse aga koer lahti, sest peremees teab, et ta võib oma looma peale kindel olla. Siinkohal tahaksin pidada lausa jutluse sellest, kui hästi on Belgias koerad kasvatatud. Jääb mulje, et Belgias ei õpetata koeri mitte eelkõige trikke tegema, vaid hoopis sotsiaalselt suhtlema. Või on asi hoopis koeraomanikes… Kui koeraomanik Brüsseli pargis koera lahti laseb – teatud pargialad ongi selleks ette nähtud ja vastavalt koerte mänguplatsidena tähistatud –, siis ei ole kellelgi põhjust midagi karta. Kui mõni koer ehk teist omasugust – või hoopis selle omanikku – pelgama panebki, siis piisab omanike silmsidemest ja koer kutsutakse viivitamata peremehe kõrvale ning pannakse rihma otsa. Koerte kuulekus – nagu ka koeraomanike tähelepanelik hoolivus – on seejuures lausa hämmastavad. Siinkohal meenuvad paratamatult jalutuskäigud oma sõbraliku koeraga Tallinna eramurajoonides, kus paaril korral pääsesin napilt – või väiksemate haavadega koeral (!) – end lahti rebinud võõra koera ründamise eest. Ka ei kuule siinsetes eramupiirkondades seda lakkamatut ja ähvardavat lõrinat ega haukumist, mis Eestis suvila- või eramuasumites igat koeraga jalutajat saadab. Seejuures ei tasu arvata, et kuritegevus-vargused-sissemurdmised ei ole Brüsselis teemaks. Pigem vastupidi – see on tõsine ja suur probleem, millele viitavad hoiatavad sildid välisuste lukustamise kohta majakoridorides ja artiklid ajakirjanduses. Seega – koertesse puutuvalt – on neil valvurirolli täita Brüsselis enam kui küll, kuid imekombel käib see ähvardava haukumiseta iga aiast mööduja puhul. Vesteldes sel teemal ühe kohaliku koeraomanikuga, sain nähtusele väga lihtsa ja loomuliku selgituse: me peame ju arvestama kaaskodanikega (naabritega, üleaedsetega, jalutajatega jne). Nii lihtne see ongi ehk teisisõnu – käitumisreeglid dikteerib kogukond ise ja nii tuleb hoolitseda mitte ainult oma ukseesise puhtuse, vaid ka selle eest, et üksteist ei häiritaks. Kokkuvõtteks võiks siin kasutada hoopis mujalt pärit ütlust „Mida sa ei taha, et sinule tehakse, seda ära tee ka teistele!”

      Meeldiv on ka koeraomanike omavaheline suhtlemine. Tervitused igapäevastel jalutuskäikudel on iseenesestmõistetavad

Скачать книгу