100 põhjust minna Belgiasse - Hanna Miller

Скачать книгу

Adamo (1943, Sitsiilia), kes jõudis Belgiasse nelja-aastaselt, kui ta isa järgnes valloonide kutsele tulla tööle sealsetesse kaevandustesse. Lauljast, kes on müünud üle 100 miljoni helisalvestise, sai Belgia UNICEF-i saadik ja aastal 2001 lõi kuningas Albert II S. Adamo rüütliks. Oma tähelendu muusikas on tegemas ka Gentis sündinud (1969) flaami tenor Helmut Lotigiers, kunstnikunimega Lotti. Helmut Lotti laulab probleemitult üheteistkümnes keeles, sealhulgas vene ja ukraina keeltes. Ta on müünud kogu maailmas üle 13 miljoni albumi, saanud 90 plaatina- ja 70 kuldplaati. Spordihuvilistele on ilmselt tuntud 1954. aastal Flandrias sündinud Belgia profirattur, viiekordne Tour de France’i võitja Eddy Merckx ja tõeliseks tenniselegendiks tõusnud flaamlanna Kim Clijsters (1983). Filmihuvilistele on küllap tuttav Brüsselis sündinud (1960) ning Hollywoodis musklikangelasena kuulsaks saanud filminäitleja Jean-Claude Van Damme, rääkimata Kuldse Palmioksaga pärjatud filmiloojatest, Liege’is sündinud vendadest Jean-Pierre (1951) ja Luc (1954) Dardenne’ist. Moefännidele ei vaja ilmselt tutvustamist Antwerpenist pärit (1958) Dries van Noten, flaamid Walter Van Beirendonck (1957) ning Ann Demeulenmeester – kõik kuulsast Antwerpeni moeloojate kuuikust (Antwerp Six), kes tegi endale nime avangardismiga 1980-ndate alguses – ja loomulikult Belgia Kongos sündinud (1946) Nissim Israel ehk Olivier Strelli.

      Mõjukaimaks Belgia poliitikuks läbi aegade peetakse Euroopa Ühenduse üht alusepanijat, Belgia välis- ja (ase)peaministrina tegutsenud ning ÜRO täiskogu esimeseks eesistujaks ja NATO peasekretäriks tõusnud Paul Henri Spaaki (1899–1972). P. H. Spaakile on omistatud (1957) Aacheni linna Karl Suure auhind (Karlspreis) töö eest Euroopa ühtsuse ja julgeoleku heaks, poliitiku nime kannab Euroopa Parlamendi plenaarsaali hoone.

      Teadlastest võiks näiteina nimetada Vallooniast pärit elektriinseneri Zénobe Gramme’i (1826–1901), Gramme’i dünamo leiutajat, ja Suure Paugu teooria loojat, preestrit ning astronoomi, vallooni Georges Lemaître’it (1894–1966). Mõistagi on nimekaid belglasi veelgi, mis tahes alal, sealhulgas ka arvukaid Nobeli preemiaga pärjatuid.

      Belgial on, kelle ja mille üle uhke olla. Paraku ilmneb sellegi juures üks sürrealistlik häda. Asi on nimelt selles, et kui miski on prantsuskeelne (kirjandus, laul, film jne), peetakse seda prantslaste loominguks, ja kui miski on hollandikeelne, siis kuulub autorluse au automaatselt Hollandile. Nii see väike ja tubli Belgia oma täies jõus alati silma ei paistagi…

      Tänu arhitekt Viktor Hortale võib Brüsselit nimetada art noveau hälliks. Hôtel van Eetvelde, 1897.

      VÄIKE MAA SUURES AJALOOS

      Rooma provints, Frangi riik, Burgundia ja Brabant, Põhja-Madalmaade, Lõuna- Madalmaade, Püha Saksa Roomariik, Hispaania ja Austria Habsburgid, Madalmaade ühendkuningriik, Belgia kuningriik, Benelux, Flandria ja Valloonia – kõik need mõisted jooksevad täieliku iseenesestmõistetavusega läbi, kui on juttu Belgiast, tekitades üksjagu segadust ja küsimusi. Mis see Belgia siis õieti on? Küsimust „ja kus ta asub?” ei teki tõenäoliselt enam ainuüksi tänu sellele, et Belgia pealinnast Brüsselist on saanud Euroopa Liidu institutsionaalne pealinn ja NATO peakorter.

      Euroopa Komisjoni hoone Schumani platsil.

Miks just Brüssel?

      Esmaseks sammuks selles suunas oli Euroopa (Majandus)ühenduse keskuse loomine Brüsselisse 1958. aastal. Miks just Brüssel selleks paigaks valiti, sellele leiab täpsemaid selgitusi Teise maailmasõja järgse Euroopa suundumuste üksikasjalikest käsitlustest5 või lühidas ja konkreetses sõnastuses kodulehelt, mis kuulub Eesti Alalisele Esindusele EL-i juures. Seal seisab kirjas: „Otsus ühenduse pealinna kohta tuli – nagu Euroopa Liidus sageli – raske kompromissina. Juba Euroopa Ühenduse asutamisel 1952. aastal jagunesid liikmete arvamused neljaks: Prantsusmaa eelistas ühenduse residentsina tollal Prantsusmaale kuulunud Saarbrückenit, Luksemburg pakkus enda pealinna, Holland Haagi ja Belgia Liége’i. 1958. aastal nõustusid liikmesriigid Belgia peaministri Paul-Henri Spaaki ettepanekuga viia ühenduse poliitilised institutsioonid Brüsselisse. Brüsseli kasuks rääkisid EXPO 58 maailmanäituseks parandatud infrastruktuur, linna ideaalne asukoht Euroopa südames ja Belgia neutraalne positsioon Euroopa poliitilises elus.”6 Kuid ehk võib vastata ka, küll samuti ajaloole tugineva, lihtloogika põhjal, mis viitab jõujoonele kahe – tihtipeale vastandlikel positsioonidel seisnud – suurriigi, Prantsusmaa ja Saksamaa, vahel.7 Nii paiknevadki EL-i tähtsaimad institutsioonid nende kahe riigi piirimail, osalt väikeriikides, kellel puuduvad nii või teisiti ambitsioonid kellelgi üle pea kasvada. Samas ei saa jätta mainimata, et just Belgia8 ja Luksemburg olid koos Hollandi ja Itaaliaga, lisaks juba nimetatud Saksamaale ja Prantsusmaale, esimeste Euroopa ühenduste eestvedajaiks. Meretagused ja veidi isepäised britid on aga jäänud nii mõnigi kord pigem (mandrit) kõrvaltvaatavale positsioonile. Seega polegi imestada, et silmatorkamatust väikeriigi pealinnast sai nn mõjukas Brüssel. Teisteks olulisteks tugipunktideks valiti Luxembourg ja korduvalt prantslaste-sakslaste vahel käest kätte käinud ning praegu taas Prantsusmaa alla kuuluva Alsace’i (Elsassi, sks) pealinn Strasbourg (Straßburg, sks)9.

Gallia Belgicast Madalmaade ühendkuningriigini

      Aga alustame algusest. Nimi Belgia tuleneb kunagise Rooma provintsi nimest Gallia Belgica, mil Põhjamerest Genfi järveni ulatunud ala asustasid kelti ja germaani päritolu hõimud. Varasel keskajal kuulus praeguse Belgia ala Frangi riigi koosseisu ning seda jagati ja tükeldati koos kogu riigiga. 14.–16. sajandil oli Belgial, Hollandil ja Luksemburgil ühine ajalugu ehk teisisõnu Põhja- (Hollandi provintsid) ja Lõuna-Madalmaad (Belgia ja Luksemburgi alad) kuulusid kokku ning kandsid esialgu nimetust Burgundia Madalmaad ja seejärel Habsburgide Madalmaad, mõlemad Püha Saksa Rooma riigi koosseisus. Burgundia hertsogite valitsuse ajal (1384–1477) kujunesid nii majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes juhtivateks Flandria krahvkonna ja Brabanti hertsogiriigi linnad ehk teisisõnu Antwerpen, Brugge, Gent, Brüssel ja Mechelen, mis asuvad kõik praeguse Belgia kuningriigi aladel. Burgundia hertsogite väljasuremisel päris valdused Habsburgide koda (1477), kuigi nimi jäi esialgu veel endiseks – Burgundia Madalmaad (kuni aastani 1556). Sellesse perioodi jäävat Karl V valitsusaega kirjeldatakse kui piirkonna ühtsuse- ja õitsenguajastut. Pärast Karl V troonist loobumist (1556) läksid Madalmaad lõplikult Habsburgide Hispaania liini kätte, viimase väljasuremisel (1714) Austria liini valdusesse, millest ka vastavalt nimed Hispaania (Habsburgide) Madalmaad (1556–1714) ja Austria (Habsburgide) Madalmaad (1714–1795). Kui Hispaania Madalmaad hõlmasid veel nii Hollandi, Belgia kui Luksemburgi alasid, siis Austria Madalmaad katsid vaid Lõuna-Madalmaid (Belgia ja Luksemburgi alad). Põhja-Madalmaad ehk siis kalvinistlik Holland võitles end usutülides ja 80-aastases sõjas (1568–1648) lahti katoliiklikust Hispaaniast ja seega ka välja Püha Saksa Rooma riigi koosseisust, moodustades iseseisva Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariigi (1579/1581–1795). Algselt liitusid selle eraldumisprotsessiga ka protestantlik Flandria ning Brabant, kuid õige pea (1585) panid hispaanlased seal uuesti oma sõna maksma, mis tähendas järeleandmatut rekatoliseerimist. Tulemuseks oli kultuurikandjate – intellektuaalide, kunstnike, kaupmeeskonna – massiline pagemine põhjaprovintsidesse. Antwerpenile ja teistele Flandria juhtivatele linnadele andis selline asjade käik tõsise hoobi, tähendades nende senise õitsengu lõppu ja ühtlasi kuldajastu algust Hollandis ehk siis Seitsme Ühendatud Provintsi Vabariigis. Pidevad vastuolud üheltpoolt Hollandi ja Hispaania vahel ning teisalt Habsburgide ja Prantsusmaa vahel räsisid piirkonda sajandeid. 1790. aastal ilmus esimene vihje tulevasele Belgia riigile. Nimelt kuulutasid Lõuna-Madalmaad – siis juba Habsburgide Austria liini valduses – end revolutsioonipuhangus keiser Joseph II vastu Ühinenud Belgia Riikideks (Etats Belgiques Unis), olles võtnud eelnevalt vastu iseseisvusdeklaratsiooni. Nii Lõuna-Madalmaade iseseisvumiskatse kui ka Seitsme

Скачать книгу

<p>5</p>

Eesti keeles näiteks: Paavo Palk, Euroopa ühendamise lugu. Eesti Diplomaatide Kooli väljaanne. Loetav internetis aadressil www.valitsus.ee.

<p>6</p>

Eesti Alaline Esindus Euroopa Liidu juures, kodulehekülg http://www.eu.estemb.be/est/eurokvartal.

<p>7</p>

„(Prantsuse riikliku plaanikomitee juht Jean – H. M.) Monnet pakkus Prantsuse-Saksa suhete ja Ruhri küsimuse lahendamiseks välja konstruktsiooni (Euroopa Söe- ja Teraseühenduse/-koondise – H. M.), millele hiljem ehitati üles Euroopa Liit.” Paavo Palk, Euroopa ühendamise lugu.

<p>8</p>

„…1953. aasta alguses oli parajasti jõustunud Euroopa Söe- ja Terasekoondise leping, maadeldi Euroopa Kaitseühenduse lepingu ratifitseerimise kallal ja just-just oli kavas vastu võtta lepingu eelnõu Euroopa Poliitilise Ühenduse loomiseks valitsuste tasandil. Kõikide nende protsesside juures mängis Belgia, kes on alati olnud Euroopa integratsiooni eestvõitleja, olulist rolli,” Berndt von Staden, Lõpp ja algus. Mälestused 1939–1963. Tõlkinud Hanna Miller. Kirjastus Olion, Tallinn, 2005.

<p>9</p>

„Nn kompensatoorse poliitika tulemusena said osa institutsioonidest ka Luxembourg (Euroopa Parlamendi Sekretariaat, Euroopa Kohus ja Euroopa Investeerimispank) ja Strasbourg (Euroopa Parlamendi plenaaristungid).” Eesti Alaline Esindus Euroopa Liidu juures, kodulehekülg http:// www.eu.estemb.be/est/eurokvartal.