LITMIR.BIZ

      Seega kohtab äärmiselt multikultuurses Brüsselis kõikmõeldavaid keeli, kuid valdav on siiski prantsuse keel. Seda räägivad – erinevalt hollandi keelest – ka kõik sisserännanud, mis tahes maailmanurgast nad ka saabunud poleks. Erinevalt Flandriast, kus kohalike esimeseks võõrkeeleks välismaalasega suhtlemisel on inglise keel ja kus osatakse hästi ka hollandi keelele lähedast saksa keelt, ei ole frankofoonses Brüsselis, rääkimata Vallooniast, lihtne leida isegi mitte inglise keelt rääkivat arsti või pangaametnikku, kui just Eurokvartal välja arvata. Samal ajal on näiteks kinnisvaramaaklerid nõus varmalt ka inglise keelt rääkima… Flandria poolel valmistab välismaalasele aga raskusi see, et kogu kirjalik teave – ja seda isegi turismiinfos, buklettidel, vaatamisväärsuste juures, internetis jne – on tihtipeale vaid hollandi keeles.

      Kogu selles keelte virvarris peaks endale Belgias reisides vähemalt ühe asja selgeks tegema – ja nimelt, et kõikidel kohanimedel, sealhulgas ka tänavatel, on kaks, kui mitte kolm, eri versiooni. Võib ju päris paraja segaduse tekitada, kui olete otsustanud sõita näiteks Mecheleni, aga teeviidal on kirjas hoopis Malines, mis ei tundu üldse asjasse puutuva paigana. Tegelikult see just see õige sihtpunkt ongi, lihtsalt kirjas prantsuse (Malines) ja mitte hollandi (Mechelen) keeles. Saksakeelne variant on muidugi ka ja see kõlab „Mecheln”. Nii on näiteks Brüsseli linnnarajoon Ixelles (pr) hollandi keeles Elsene, linn Namur (pr) Valloonias on aga hollandikeelsel teeviidal kirjas kui Namen, Mons (pr, Valloonia) kui Bergen (holl), Liège (pr) on aga vallooni keeles kirjas kui Lîdje, hollandi keeles kui Luik ja saksa keeles kui Lüttich. Flandria tuntud ülikoolilinn kannab hollandi keeles nime Leuven, prantsuse keeles on ta aga Louvain, Tournai (pr, Valloonia) kõlab hollandi keeles Doornik ja nii aina edasi…

      Umbes kakskümmend aastat tagasi esimest korda Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne, nagu oleks siin sõda alles eile lõppenud. Kogu lugupidamise juures selle maa ja rahva vastu pean tunnistama, et sellist pilti võib nii Brüsselis kui ka teistes Belgia linnades näha kohati tänini. Millest see on tingitud, sellele ei ole ma suutnud vastust leida. Seda enam, et tihtipeale on tegu magusate kruntidega kesklinna parimates paikades. Ka Brüsseli Eurokvartali südames käib ikka veel ehitus ja renoveerimine ning mõned ümberkaudsed peatänavad on moodsat ilmet omandamas alles aastal 2012. Paigast ära kõnniteeplaadid või auklik sillutis – ja seda mitte teab kus äärelinnas – tekitavad mitte ainult hämmingut, vaid on lausa kaelamurdvalt ohtlikud. Seejuures tuleb vaid tänulik olla, et kaugel Eestis on eurorahadega hulk teid, tänavaid ja ehitisi tänuväärselt korda saadud…

      Hoopis eriline nähtus on aga Brüsseli prügikoristussüsteem. Majade ukseesiseid või kõnniteid paar korda nädalas blokeerivad kilekottide hunnikud koos muu jäätmekraamiga olid esmalt sedavõrd üllatavad, et ei suutnud kuidagi oma silmi uskuda. Kitsaid tänavaid ja vanalinnu, kus prügikonteinerite paigutamine ja suurte jäätmeveoautode liikumine on tõeline logistiline kunsttükk, on Euroopas ju rohkem kui küll, Tallinna vanalinnast rääkimata. Ometi on see teema suudetud mujal lahendada nii, et see kellelegi silma ei hakka. Brüsselis toimib prügikoristus aga oma skeemi järgi. Nimelt tuleb sorteerida majapidamisjäätmed vastavatesse kilekottidesse ja asetada need äraveoks – teatud kindlatel päevadel ja kellaaegadel – tänavale oma maja välisukse juurde kõnniteele. Hea, kui majas on koristaja, kes keldri prügiruumi viidud kotid ise õigel ajal välja tõstab. Kui aga maja on väike ja eraldi koristajat-majahoidjat pole, siis peab tegema seda elanik (või restorani- või kauplusepidaja) ise. Mis siis, kui oma päevakava prügiauto sõitude järgi planeerida ei saa või kodunt ollakse eemal mitu päeva? Küllap peavad siis jäätmekotid keldris või trepikojas oma järge ootama, sest valel ajal välja tõstetud prügikoti eest võib linnavalitsus trahvida. Kui talvel juhtus veidi enam külma olema kui tavaliselt ja tänavaid kattis kergelt jäine lumekord, siis prügiautod ei sõitnud – ilmastikuolud ei lubanud… – ning kotikuhilad tänavail aina kasvasid… Majauksest sisse pääsemiseks tuli tõsta kotte kõrvale, st majaukse eest garaažiukse ette ja vastupidi – vastavalt vajadusele… Teine võimalus oleks olnud blokeerida kõrval asunud restorani maani ulatunud saaliaken või naabermaja keldrikorruse korteriaken… Keldrikorterite aknaid tabab see oht nii või teisiti paar korda nädalas, rääkimata sellest, et mõni mööduv koer lahtise akna najal jalga tõstma satub… Kui juba nii profaansel teemal juttu, ei saa jätta kuidagi mainimata veel üht jahmatavat nähtust, mida mujal pole kogenud. Ja nimelt – meeste pissuaarid keset kõnniteed ja lageda taeva all! Kui mulle seda n-ö imet esimest korda Gentis näidati, arvasin, et minuga tehakse halba nalja ja tegemist on kindlasti mingi muu rajatisega. Paraku selgus, et see polnudki nali, vaid seinteta meestetualett keset linna. Brugges on see vähemalt seinaga varjatud, kuigi asukoht otse kiriku sissepääsu kõrval tekitab üksjagu hämmingut… Eriti markantselt mõjus aga kolme pissuaariga lahtine kivipostike – kuigi lahenduselt lausa disainiauhinda väärt – Monsi katedraali kõrval kõnniteel… Seepeale ei oska tõesti muud öelda, kui et: Ärge imestage, see on Belgia!

      Belglaste koomiksilembus väljendub ka majaseintel.

      Lisaks arhitektuuri ja rahvastiku kirevale kooslusele annavad kõik need nn pisiasjad kokku Belgia linnadele, eelkõige Brüsselile, ilme, mida on raske määratleda. Esimesed paar kuud selles põnevas, äärmiselt töises ja omanäolises linnas ei suutnud ma kuidagi leida seda õiget sõna selle linna iseloomustamiseks. Ühel hetkel tabasin otsitava. Vähemalt enda jaoks. Juhtus see pärast üht sümfooniakontserdi külastust Brüsseli ainsas nimekas ja suures kontserdisaalis, Bozaris. Meie kõrval istunud kohalik abielupaar veidi lontivajunud kodustes teksastes ja kampsunites pakkis end toolirea vahel rahulikult välja jopest-mantlist. Mantlites-jopedes saali saabujaid oli teisigi. Seejuures ei olnud tegu ei tudengite ega turistidega, vaid keskealiste kohalikega, kuigi garderoob oli tasuta… Samalaadset pilti olen varem näinud vaid Strasbourgis, kus üleriided topiti samuti tooli alla või kägardati sülle. Võib ju muidugi öelda, et kontserdile tullakse muusikat kuulama ja mitte ennast näitama või teisi vaatama, kuid ka büroosse minnakse ju tööle ja söögilauda, mis belglastele nii tähtis, istutakse kõhu täitmise eesmärgil, kuid ometi eelistatult kenasti kaetud laua taha ja lauakombeid unustamata… Tunnistan, et mulle meeldib minna kontserdi- või teatrisaali pidulikku õhkkonda, mida toetab ka publik oma rõivastusega, tuues sellega argipäeva erilist. Ja ma ei arva, et kultuurinauding selle all kannataks. Eks tähendab ju rõivastus ka lugupidamisavaldust – nii iseenda kui teiste, sealhulgas ka esinejate vastu. Keegi tuttavaist ütles selle kohta tabavalt – Brüsselis ei rõivastuta, siin pannakse lihtsalt midagi selga. Loomulikult on Belgias olemas lossid ja villad, kaunid salongid ja peened vastuvõtud, kuid linnapildis üldjuhul elegantsi ei taba. Mõistagi ei mõtle ma vaid kalleid kasukaid, mida – kuritegevuse kartuses – Brüsselis tänavale ei tooda. Ka ei puudu Brüsselis nimekate firmade esinduskauplused, kuid puudub seda ümbritsev miljöö, mis kutsuks promeneerima ja olgu või vaateaknaid ning mõnusat kohvitassi nautima. Küll aga leiab nii stiili kui ka elegantsi, nauditavate vaateakendega ostutänavaid ja kenasid lokaale mõnes Flandria linnas, ennekõike muidugi Brugges ja Antwerpenis.

Belgia peidus pool

      Ja ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem, kui näitab tänavapilt, on oma peidus pool… Kas või fassaadide taga, nendes kenades majades, kuhu võõrana sisse ei pääse. On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja

Скачать книгу