LITMIR.BIZ

Скачать книгу

t="pilt"/>

      MARINA TSVETAJEVA

      SEEDER

Vürst Volkonski raamatust „Kodumaa”

      Vürst Volkonski „Kodumaa” ei ole kaugeltki ainult kirjanduslik nähtus. See raamat on eelkõige ajastukroonika. Ja mitte sellepärast, et vürst kirjutab „ajalikest aastatest” – kes siis poleks mälestusi kirjutanud? Kroonika peamine eripära seisneb selles, et väliseid sündmusi valgustatakse seestpoolt, eriliseks teeb need küsimus, mille autor neile esitab, ning vastus, mida neilt seepeale kuuleb. Kirjutaja pole kroonikas kaugeltki vähima tähtsusega tegelane – just tema annab kroonikale elu. Sellises sõna rangeimas tähenduses kujutab vürst Volkonski „Kodumaa” endast võrdväärselt Goethe teosega „Wahrheit und Dichtung”1 tõelist kroonikat, oma aja ning vaimu jäädvustust.

      Väljamõeldud lood ei ärata praegu huvi. Teadagi miks. Pärast Revolutsiooni suurt fantasmagooriat, kus viimastest said esimesed ja esimestest viimased, pärast nelja aastat ilmsi nähtud und, pärast Kremli musti kupleid ja punalippe nende kohal, pärast süllakõrgust kirja „Issand, poegi!”2 Strastnoi kloostri seinal, pärast puusärke, mida võis saada laiatarbekauba talongiga nr 33, pärast siit ilmast lahkunud helilooja Skrjabini loorberipärgi, mida perekond turul naelakaupa müüs – pärast kõike seda näib, et meid ei vapusta enam miski, või kui, siis ehk lihtne inimlik tõde oma ühtses ja jagamatus olemuses. Just niisugune sügavaim inimlikkus iseloomustabki vürst Volkonski „Kodumaad”. Muide, „sügavust” nimetan ma siin vaid selleks, et mitte kellegi kõrva riivata, omatahtsi asendaksin sõna „sügavaim” „kõrgeimaga”. Inimlikkus pole ju üksnes sügav, vaid ka kõrge. Puu ei kasva õhus, ma austan küll juuri, kuid kas ei peitu venelaste viga just selles, et nad on juurte („sisemuse”) pärast unustanud kõrguse (õitsemise) ning peavad seda viimast koguni mingiks lubamatuks luksuseks. Juurtesse on kerge kinni jääda. Juured ja eluandev allikavesi – jah, aga juurtes on ka vaglad. Sageli just nõnda lähebki, et juurtest alustades lõpetatakse vakladega. Veel tahaksin öelda, et juured (sisemus) ei ole eesmärk iseeneses. Juured on alus, tüvi on vahend, õied (valgus) on eesmärk.

      Juured on alati millegi jaoks.

      Niisiis kujutab raamat „Kodumaa” endast kõrgeima inimlikkuse puud. Juur, kasv, latv – kõik on oma kohal, ja millised õied! Kõrgustekirg – just nõnda nimetaksin ma selle raamatu peamist kirge, aga veel tuleb küsida, kas vaim pürgib kõrgusse või tõmbab kõrgus ise vaimu ligi. Kaldun arvama, et lisaks maa külgetõmbele on olemas ka taeva külgetõmme.

      Muuseas, kauni kokkusattumusena seostub esimene mälestus just hobusega. Autor on kolmeaastane, ta tõstetakse hobuse selga ja keegi täiskasvanuist talutab hobust päitseidpidi ringi. „Noh, kuidas on?” küsitakse, ja vastuseks kõlab paljukiidetud lapseliku avameelsuse (virina!) asemel vaoshoitud: „Pole viga … Mitte just kõige mõnusam…!” Jah, ei saa salata, jalgsi on „mõnusam”, eriti veel sel, kes pole ratsutama harjunud. Kuid vaadata maailma hobuse seljast – see pole mitte ainult nauding, vaid ka vastutus, juba üksnes põhjusel, et seal oled sa terve hobusekõrguse võrra teistest üle (nähtavam!). „Ratsa” – see on sama hea kui tiitel, see on and, sellega tuleb osata ümber käia, selle eest tuleb osata vastutada.

      Kas ei alga raamat oivaliselt: kolmeaastane ratsanik sõidab punase liivaga kaetud aiateel, ise nii hästi kasvatatud, nii kartmatu, nii süütult tähtis, tajudes endale suunatud silmapaare! Kui tänulik olen ma autorile selle eest, et ta ei lase hobusel pealtvaatajate naerulagina ning ratsuri hädakisa saatel talli suunduda! Ja üldse, kui tänulik olen ma autorile tema lapsepõlve eest! Ei mingeid njanjakesi, jõulukuusekesi ega suksukesi, suksu asemel räägitakse kohe hobusest. (Ja niimoodi läbi kogu elu – ilma Steckenpferd’ita,3 ilma ersatsita!)

      Oo, kuis voogab me vene klassikute piiritu laliseva lapsemeelsuse meri! Kuis tuiskab autor Vaimu seitsmevärvilisel vikerkaarel teist mööda, ilma et teile pilkugi pööraks! Olla laps, aga mitte lapsik, väikemees, aga mitte tita, noormees, aga mitte nolk – kust te veel sellise raamatu leiate? „Kodumaa” teevad eriliseks ta rühikus, lihased, luustik. Ja muidugi süda – aga see jääb turvise varju! Ei mingeid paljastusi ega pihtimusi, pigem juba vastulause, mitte pihtimus. Slaaviliku sõnalise ja kehalise lodevuse asemel puhkeb õis kindlalt tugeval varrel. Ärge otsige Volkonski raamatust „intiimsust”. See on üldse madal sõna. Siiski korraks selleni laskudes arvan, et ma ei eksi, kui ütlen: vürsti „intiimne ring” – horisont või vana sõnaga silmaring – ulatub „sinna, kus meri taevaga ühte saab”.

      Meenub üks 1919. aasta talvel Moskvas peetud vaidlus aristokraatsuse üle. Kõigist määratlustest mäletan ainult kahte, enda oma ja veel üht. „Aristokraatsus on liiasuse vaenlane – alati veidi vähem kui vaja. Umbes, et pisut peab jääma andmata …”

      Vestluskaaslane: „Aristokraatsus on see, kui printsiipide asemel on Printsiip …”

      Ja mina: „Jah, jah! Le Grand Principe – nagu le Grand Condé!”4

      Volkonski raamatus on Le Grand Principe täiesti olemas. Selle nimi on õiglus. Mitte kiretu õiglus, vaid õiglusekirg. (Ega kiretu ole õiglus ise, vaid meie suhtumine temasse!) Me teeme oma hoiakust asja enda omaduse. Mõelge ometi, härrased – õiglusekirg! Kuidas küll sellega elada?! Kui sa just üksikul saarel ei asu, siis mis sinu ümber pole võlts? Juba mõiste „ühiselu” võltsib „elu” mõistet, sest inimene on määratud üksi olema. Kus on kaks, seal tekib vale. Seista vastu tuhanderindsele, tuhandepäisele inimlikule valele – on alles ülesanne üksildasel inimlikul tõel! Sel, keda painab õigluse deemon, on valida ainult kaks teed: üks viib saarele, metsloomade juurde (nagu soovitas Rousseau), teine otse keevasse katlasse. Volkonski valis sangarlikult viimase. Kogu raamat põhineb inimestel, välja arvatud kaks esimest peatükki, mis on kõige hurmavamad ja minu lemmikud („Fall” räägib esivanemate vaimudest, „Pavlovka” puudest). Ja kui mitmesugustel inimestel! Gümnaasium ja ülikool (1880. aastad), õukondlaste ja ametnike ringkonnad, siis teatritegelased, kolkamõisnikud, vaimulikud, talupojad, esseerid, semstvotegelased, õpetajad, rääkimata juba sõjast ja revolutsioonist – milline skaala!5 Üks peatükk kannab pealkirja „Nihilismist bolševikeni”. Lugege see läbi, lugege veel kord. Paljud seosed saavad selgeks, paljugi tuleb päevavalgele, rohkem kui üks süüdistus tabab süüdistajat ennast.

      Niisiis, üle kogu selle vaenu (lennake mõttes 1860. aastast 1922. aastani ning ärge unustage, et teie ees pole väikekodanlase, vaid kõrgestisündinud inimese elu – mida kõrgem pjedestaal, seda kaugemale küünib pilk!) – üle kogu selle vaenu, mida tundsid vürstid kirjaniku vastu, kirjanikud vürsti vastu, esseerid mõisniku vastu, mõisnikud „vabamõtleja” vastu, mida tundis kvantiteet oma miljonil moel kvaliteedi vastu, tühisus isiksuse vastu – vaadake, mis tõuseb esile, mis jääb püsima? Armastuse väsimatus.

      Armastus. Just nagu vürst Volkonski lapsepõlvepoeemis puudub nunnutamine, nõnda pole ka pisaraid tema armastuses inimkonna vastu. See on mehine, tegus, võitlev armastus. Mitte „mu sõber, mu vend”, mitte ideaalid, mis nii sageli piirduvad „vaestele tekkide jagamisega”, mitte nõretavate 1880. aastate liberaalitsemine, vaid juba toona, kahekümnendais eluaastais haaratud tegevusemõõk. Weltverbesserer (maailmaparandaja) – nii on tema kohta öeldud. Mäletades täiuslikku jumalikku maailma, ei talu ta maailma säärasena, milliseks inimesed on selle teinud. Vürsti iseloomulik eripära: tema kired on eetilised. Õigluse-, tänulikkuse-, täiuslikkusekirg. Kõik see, mida tavaliselt peetakse pelgalt aabitsatõdedeks (kasulikeks, aga igavateks), on temale vaimustuse ja inspiratsiooni allikas. Mitte aabitsatõde, vaid puhas paatos. Oo, sellist Kröösust juba paljaks ei varasta! Ei tule sellega toime ei bolševism ega vanadus. Ja kogu ses kustumatus vaimupalangus – milline oskus elu nautida! Stoik epikuurlase viie meelega.

      „Keegi prantslane on kirjutanud: „Les réveils de l’enfance sont triomphants, les réveils de l’âge sont moroses, ceux de la vieillesse sont lugubres”. (Lapsepõlve ärkamised on juubeldavad, keskea ärkamised nukrad ja vanaduse omad sünged.) Ei, ma pole neid vahesid enda peal tunda saanud; ma juubeldan siiani, kui hommikul ärkan, ja kargan kohe jalule, sest päeva alustada on rõõm, eriti kui ilm on ilus või laual ootamas alustatud käsikiri.”

      Seesugusest „ilusast ilmast” jääb Diogenese tünnini vähem kui samm. (Mäletate ju filosoofi

Скачать книгу