ТОП просматриваемых книг сайта:
Tuumahiid. J. J. Metsavana
Читать онлайн.Название Tuumahiid
Год выпуска 2013
isbn 9789949504367
Автор произведения J. J. Metsavana
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Issand jumal,» pobiseb mees ehmunult. «Kas said aru, kes see on?» küsib siis.
«Ei näinud õnneks. Sel polegi enam tähtsust…»
Me läheme tuppa ega räägi lastele midagi.
On tekkinud imeväike lootusekübeke, pisem kui kõige pisem tolmuosake, et asjad muutuvad paremuse suunas. Täna ei tundu taevas enam nii sünkmust kui seni! Kuidagi heledam nagu oleks, ja tähed tuhmimad. Lisaks sellele on tekkinud väike tuul. Õhk ei seisa enam paigal ja puukuurile ukse ette tõmmatud kile kahiseb tasases tuules. Lõpuks ometi üks hääl elust enesest! Pärast nii pikka vaikust, hääletust ja kummalisi ebamaiseid kõminaid! Tundub uskumatu, kui õnnelikuks võib meid teha selline tavaline heli nagu kile krõbin vaikses tuules! Kutsun lapsed välja seda imet vaatama-kuulama ja me rõõmustame kõik südamest! Tunneme, kuidas õues on kergem hingata. Oleme täna taas lootusrikkad. Lootus hakkaski päris ära kaduma…
Nägin täna öösel (või oli see päeval? Magame ju palju, enam ei tee vahet ööl ega päeval ja kõik kellad on seisma jäänud) unes oma kadunud isa. Ma pole teda üle kümne aasta unes näinud. Aga seekord ta tuli. Me kallistasime ja ma haarasin ta sülle, imestades, kui kerge ta on. Ja isa ütles mulle: «Ma tulin ainult korraks, pean kohe tagasi minema. Nii tore sind näha. Aga tulin ütlema, et te ei tule veel niipea minu juurde…» Ja oligi läinud.
Kui ärkasin, tundsin lausa füüsiliselt, et olin temast just äsja lahti lasknud…
Ärkan selle peale, et mu mees raputab mind nii tugevasti, et hambad käivad klõbinal kokku. Ta käib ka kõik teised läbi ja raputab nad rohmakalt unest üles. Ma ei saa aru, mis nüüd lahti, aga ta ütleb: «Pange ennast ruttu riidesse!»
Kisume kõik kiirustades riided selga. Vaikime, sest kardame midagi küsida. Kas tõesti on jälle midagi hullu lahti? Kas jälle rohelised haigettegevad sambad, mõned laibad ukse ees või veel midagi palju hullemat? Olen kõigeks valmis. Ainult surmaks mitte. Ikka veel surmaks mitte…
«Rutem, rutem!» kamandab mees. «Tulge õue!»
Esikus trobikonnas koos saapaid jalga pannes tõmbab ta kapisahtli lahti ja kougib välja vanad päikeseprillid. Vaatame üksteisele vaikides otsa ja meie näod tõmbuvad naerule.
«Ruttu! Prillid ette, muidu ei saa…» kiirustab ta meid tagant.
Saapalukud poolenisti lahti, päikseprillid ninal, tahame kõik korraga uksest välja mahtuda…
Ja see on uskumatu vaatepilt, mis meid ees ootab! Silmad hakkavad esimesel sekundil vett jooksma ja mulle tundub, et ma olengi pimedaks jäänud… Kuni taipan, et näen valgust! Õues on valge!
Mees tirib mind käest värava poole, puude vahelt välja, lagedale. Lahtiste lukkudega saapad takistavad, kuid jooksen siiski, nagu suudan. Jõudnud väravast välja, jään seisma ja vaatan vett jooksvate silmadega läbi tolmuste ja kriimuliste päikeseprillide ida poole, sinna, kust olin ikka päikest läbi puude tõusmas näinud.
«Ei, ei,» ütleb mees, võtab mu õlgadest kinni ja keerab mind ringi. Ja nüüd ma näen. Päike tõuseb.
Läänest.
Maniakkide Tänav
Valuhoidjad
Kodus oli vaikne ja rahulik, aega mõelda, tunda, meenutada ja kannatada. Ta ei tahtnudki mäletada, aga on asju, mis meenuvad sellest hoolimata, et neid ei taheta. Pisarad, need voolasid pimedas toas hääletult. Heli poolt ei kostnud ühtki nuukset, kõrvalseisja poleks märganudki, millised tunded tegelikult temas pesitsesid ja välja nõrgusid. See polnud ainult valu kehas. Veelgi enam oli see valu hinges – tühjusest kehas. Naises oli vaid üks asi, millega seda tühjust täita – pisarad.
Kardinad kahisesid tuules. Või ei? Heli peatas kiiktooli ja kuulatas. Taas kostis kahinat. Jah, ta ei eksinud, ta juba tundis seda häält, see oli kordunud igal ööl, kui naine korterisse vaikus sigines. Mõnikord ärkas ta hääle peale isegi unest üles. Mõnikord põgenes kodust. Mõnikord hakkas korterit mööda ringi kolistama. Enam mitte, ta oli alla andnud, häälega leppinud, selle omaks võtnud. Nii oli palju kergem.
«Eeeeemmmm,» sosistas see kahin. «Eeeeee…»
Naine mudis jõuetult meelekohti. See oli õige, et ta enam vastu ei punninud, ei ignoreerinud, nii oli kergem. Süütunne ei olnud enam nii suur. Kuid leppimine ei teinud häält olematuks, sosin isegi tugevnes, kahisedes vastu igast hämarast nurgast. Lootusetu ahastus kõhutühjusest ja külmast.
«Eeeeemmmm…»
See polnud nutt. See oli õnnetu lapse hääl.
«Kaja,» sosistas naine.
«Eeeeee…»
Ema kõrv tabas, et nutt ei olnud enam kaugel. Aga mida ta muuta sai? Tegu oli tehtud ja see siin oli kõigest kaja. «Ma tean, et sul on kõht tühi,» sosistas Heli. «Aga mis ma teha saan…?»
Laps nuttis. Pikalt, haledalt, lootusetult.
«Veidi veel, « sosistas Heli. «Kannata veidi veel.»
Kaja ei kuulanud teda, nutt muutus üha ohjeldamatuks. Üksi, näljane ja külmetav. Heli surus käed kõrvadele, siis kargas ta püsti ja pani muusika mängima, läitis tule, haaras raamatu, et lugeda, püüdis keskenduda. See aitas, kehatu lapse hääl ta kõrvust taandus.
Peagi aga langes raamat sülle ning naine kiikus tuimalt niisama, vaadates jäälilledega ääristatud aknast välja. Sadas lund. Talve hämar päev oli alles algamas. Aega läheb veel liigagi palju. Toa õhk tundus sumbunud ja raske. Põrandalambi valgus joonistas ümber kiiktooli kollaka sõõri. Ta pani raamatu tooli kõrvale maha, kus ootas juba ees pudel punast veini. Alkohol, see ei lahenda probleeme, ent see-eest pidavat kiirendama vere taastootmist. Ta võttis ühe punnsuutäie.
Ta ärkas selle peale, et pea oli kuklasse vajunud ja terav lambivalgus paistis otse näkku. Muusika oli vaikinud. Heli sirutas käe, kustutas lambi ja tuba mattus pimedusse. Pimedus? Õhtu? Alles oli olnud hommik… naine liigutas ettevaatlikult uimast pead, pilgutas ähmaseid silmi, vaatas akna poole. Jäälillede taga triivisid mustavas taevas kõrgel linna kohal tumedad lumepilved. Ta oli päeva maha maganud. Vein, see unerohi, siiski aitas lõpuks. Kitsas punane triip pimeduse ja heleduse vahel linnatagusel jäätmaal oli kohe-kohe hääbumas. Loojang, see oli talle alati meeldinud, aga… täna tundus ehavalgus tuimana, nagu päikese surm. Heli surus huuled kokku ning ajas end üles. Keha oli kiiktoolis kägaras magamisest kange, kõhus valutas, ta oigas ja suundus käsikaudu kobades läbi pimeda toa tualeti poole. Lävel pani naine pea vastu uksepiita ja hakkas nutma. Veidi veel, mõtles ta, veidi veel.
Kaja tuli niipea, kui naine taas kiiktooli istus, veini maitses ja end külmakartlikult villasesse rätikusse mähkis. Kassipojana oli pisike ema süles keras ning seekord tundis naine tõepoolest tema sulgjat raskust. Vähe sellest, ta peaaegu nägi tüdrukut, häguselt küll, kuid nägi: väike ja roosa, kergelt ülespoole kaarduva iseteadva nöpsninaga, meenutades veidike pisikest põrsast. Väike pamp pigises hädiselt, Heli sättis teda paremasse asendisse, avas rinnaesise ning juba klammerdus imik ennastunustavalt ema tissi külge.
«Head isu, väikseke.»
Heldinult imetles naine tütretirtsu õrnnähtavat kuju. Mõelda vaid, paari kuu eest polnud teda veel olemaski, nüüd aga… Kaja röhatas ja verepiisad pritsisid täis naise palja rinna ja riided.
«Oh sind, plödimokka,» pahandas Heli hellalt ja pühkis paberiga suure läga ära. Riietest polnud hullu, need olid niikuinii ammu plekilised. Kaja naeratas õnnelikult ja klammerdus oma pisikeste hammastega uuesti nibu külge.
«Tasa-tasa, emmel on valus, kui sa niimoodi närima hakkad. Söö rahulikult, meil on terve öö aega.»
Kaja taltus ja imes vaiksel nohinal punast emapiima edasi.
Tüdruk