ТОП просматриваемых книг сайта:
Tuumahiid. J. J. Metsavana
Читать онлайн.Название Tuumahiid
Год выпуска 2013
isbn 9789949504367
Автор произведения J. J. Metsavana
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Martin raputab pead. «Ei, mitte midagi.» Uskumatu!
Vesi hakkab pliidil kahisema. Ka mees ärkab ja taarub unisena kööki. Rõõmustab lapsi nähes. «Voolu ei ole ikka, jah?» küsib. Raputan pead. Ka tema kõnnib akna juurde, kergitab teki serva ja vaatab pimedusse. Aga akna taga ei ole üllatust. On vaid seesama tihe pimedus…
Ka tänane päev ei too valgust. Õnneks läheb meie vana auto käima, me riskime ja käime veel kord linnas. Minu töökoha uksel ripub eilne silt. Sõidame kesklinna. Autosid on hõredamalt. Märkame kaubahalli ees kuma ja askeldamist. Jätame auto poe ette parklasse ja läheme vaatama. Müüakse patareisid, kuivaineid, küünlaid ja tikke. On pikk-pikk järjekord. Võtan sappa. Igaks juhuks ostan veel kaerahelbeid, tikke, küünlaid…
Näen paari tuttavat ja uurin, kas nemad on ehk kuulnud, mis toimub. Aga ei, ka nemad pole targemad. Inimesed on väga murelikud ja paljud ka vihased. Ja õigustatult.
Me läheme koju tagasi. Ka koduteel näeme seisvaid autosid, inimesed hääletavad. On külm. Mul on raske neid mitte aidata, peale võtta, kuhugi viia. See pole mulle omane. Alateadlikult tunnen, et ma ei saa nende heaks midagi teha. Ja ma palun mõttes nende ees andeks…
Meie kodu on uppunud paksu pimedusse nagu kogu maailm meie ümber. Suudame taskulambi valgel ukseni taaruda. On veidralt tuulevaikne. Vaatan taevasse. Nii selget ja kirgast tähistaevast pole tükk aega näinud. Tasakaal lööb pilkases pimeduses kõikuma ja ma peaaegu kukun. Taskulamp on praegu kõige olulisem asi. Vinname kaevust selle valguses veel paar pangetäit vett. Jumal tänatud, et meil see võimalus on, mõtlen. Naabritel võsa taga on puurkaev, mis töötab vaid elektriga. Ja neil on paarikuune beebi. Ma ei julge edasi mõelda.
Lapsed istuvad soojas toas ja mängivad kaarte. Ma ei taju nende juures õnneks suurt hirmu ega muret. Ja äkki tunnen, et me saame hakkama! Meil on toitu, meil on vett ja meil on kütet. Kui see kõik kestaks vaid paar päeva!
Kui me õhtul magama heidame, soovime, et homme oleks kõik vanaviisi. Mu süda on rahulikum, sest oleme lastega koos. Vaid ema pärast olen endiselt mures, aga annan endale aru, et ma ei saa midagi muuta.
Kui eilne päev möödus vaatamata kõigele üsna rahulikult, siis täna kipub maad võtma masendus. Mõtlen pidevalt emale. Kuidas ta hakkama saab? Püüame oma pimedaid päevi kuidagi sisustada. Loeme, jutustame, mängime lauamänge. Aga kõik on mornid. Üritan mõelda, et vool on ajutiselt ära, ei enamat, ja varsti tulevad elektrikud ning kõik saab korda. Mõneks hetkeks tundubki mulle, et tegu on tavalise nädalavahetusega, kui lapsed on kodus ja meil on hea koos olla. Pimedus on kõige hullem. Küünlaleek kipub värelema ja see on vastik! Silmadel on raske. Lugeda saab vaid jupikaupa. Õues on täielik vaikus. Õhk ei liigu, mitte ainsatki häält pole. Ja kogu seda paksu pimedust katab jätkuvalt kirgas tähistaevas. Õues on külm. Hull lugu on koeraga. Ta ulub. Ja me ei saa sellepärast magada.
Täna on jõululaupäev ja me otsustame kõige kiuste kuuse tuppa tuua. Ma tean ka pimedast peast, kus täpselt meie maja juures väiksed kuused kasvavad. Saag käes, taskulamp valgustamas, läheme ja võtame ühe kuuse maha.
Pärast, kui me kuuselõhnalises toas sööme, mõtleme neile, kellel süüa ei ole. Ja neile, kes jäid linna või kusagile teele. Neile, kes on üksi ja kellel on külm.
Proovime autot käima saada, et veel linnas käia. Äkki on mingeid teateid? Aga auto ei käivitu enam. Täna hakkab kusagilt kaugelt kostma veidraid helisid. Nagu mingi müra, katkematu kõmin, justkui sõidaks lõputu raskeveokite autokolonn mööda maanteed. See muudkui kestab ja kestab ega vaibu hetkekski. Oleme hirmul. Mis seda müra tekitab? Koer on üsna hulluks läinud. Mul on tema pärast hirm. Süüa saab ta vaid pihutäie krõbinaid päevas. Aga suur koer tahab palju rohkem. Meil pole talle rohkem anda. Näen, kuidas ta aina kõhnemaks jääb. Laseme teda rihma otsas vahetevahel ukse vahelt õue, et ta oma häda toimetada saaks. Ta ulub ja haugub nüüd peaaegu vahetpidamata. See ajab meid hulluks. Oleme meeleheitel. Robi nutab koera pärast, aga ma ei tea, mida teha.
Ühel hetkel läheb mees esikusse. Kui ta tagasi tuleb, sosistab mulle: «Ma lasin ta vabaks.» Tunnen, et ma ei suuda enam…
Kõmin aina kestab ja kestab. Õues on kohutavalt külm! Meie kraadiklaas näitab miinus nelikümmend kolm. Jõgeva püstitab ilmselt uue külmarekordi. Kui me mehega kaevu juurde läheme, näeme äkki põhja pool taevasse kerkimas tohutuid rohelisi sambaid, nagu oleks keegi võimsad prožektorid ülespoole suunanud. Tahan esimese hooga tuppa tagasi minna ja lapsi vaatama kutsuda. Aga järgmisel hetkel, kui need laiad sambad taas hooga üles paiskuvad, kukun ma põlvili. Mu peas tekib imelik tunne, nagu valitseks seal mõõtmatu tühjus, nagu oleks sealt võetud kõik, mis võtta oli, kogu mälu, kõik mõtted… Ma tunnen, nagu läbiks mind tohutu elektrilaeng. Haaran kätega peast, sest see ähvardab lõhkeda. See on talumatu. Jõuan märgata, et ka mees on maha kukkunud ja hoiab oiates peast kinni…
«Nüüd on kõik,» mõtlen. «Nüüd me sureme.»
Püüan end püsti ajada ja toa poole joosta, aga jalad ei allu, ma kukun uuesti maha ja hoian peast, et see ei plahvataks. «Kui nii, siis nii. Millegi nii võimsa vastu me ei saa,» alistun mõttes ja jätan lastega hüvasti…
Kui ma silmad lahti teen, olen toas, voodis. Kas uni? Aga ei. Martin vaatab mind murelikult ja ütleb siis vaikselt: «See läks mööda.»
Mis see oli? Mu pea kumiseb. Olen nõrk ja märkan äkki, kui kahvatud on kõik, kes mulle kallid…
Tundub, et meid viimasel ajal pidevalt saatnud müra hakkab tasapisi vaibuma. Või oleme sellega harjunud ega märka enam. Ka võimsad kogu keha ehmatavad elektrilaengud, või mis iganes need on, on peaaegu kadunud. Vaid aeg-ajalt tunnen, kuidas pea hakkab kumisema, aga see ei löö enam jalgu alt ega ähvarda mõistust röövida. Ka taevas helkivad rohelised sambad on kahanenud. Need meenutavad nüüd pigem virmalisi kui ülisuuri prožektorivihke.
Kui ma hakkasin vahepeal meie ellujäämises kahtlema, siis täna olen pisut optimistlikum. Äkki see kõik lõpeb varsti ja me jääme kestma? Oleme taibanud, et nende salapäraste elektrilaengute tõttu on toas turvalisem olla kui õues. Püüame läbi ajada vähese veega. Juua on ja see on kõige tähtsam. Enda pesemine on teisejärguline.
Ma olen nii väsinud. Ja mitte ainult mina, meie kõik. Viimased päevad on olnud nagu peene nööri peal kõndimised, kus ühele poole jääb mõistus, teisele aga lõputu tühjus. Nagu sunniks keegi või miski meid valima nende kahe vahel. Ja me oleme kiuslikult valinud eluspüsimise…
Me oleme nii kurnatud, et igapäevased toimetused tunduvad üle mõistuse rasked. Seetõttu pole me suutnud süüa teha muud kui veega kaerahelbeputru, mis elu sees hoiab. Mul pole jaksu toiduvarusid üle vaadata. Vaevu-vaevu oleme saanud toad soojad hoida. Enamasti istume või lamame, sest jõud on kadunud. Tänan jumalat, et meie maja on nii väike ja laed madalad. Oleme sellepärast ka pilgata saanud. Kord, kui mehe rikkad sugulased meile esimest korda külla sattusid, olid nad meie majakesest nii šokeeritud, et soovitasid selle kohe ümber lükata ja hakata uut ehitama. Nüüd tänan jumalat, et see väike maja on aidanud meil ellu jääda.
Ma mõtlen minevikule nagu eelmisele elule. On selline tunne, nagu oleksin uuesti sündinud, uude maailma, uue hinge ja uute mõtetega. Nagu oleksin läbinud mingi kummalise puhastuse. Keegi on minust välja rookinud mineviku ja alles hakanud selle asemele midagi uut looma. Kõik, mis oli, on jäänud kusagile kaugele maha. Ma tean, et olen muutunud, aga ei tea veel, missuguseks. Ma tajun nüüd maailma teisiti, aga tea veel, missugusena.
Me räägime vähe. Aga me kuuleme üksteise mõtteid…
Ja siis ma äkki taipan! Ma olen mitme aasta jooksul näinud kõike seda unes! Näinud jahmatavaid unesid, oskamata neid mõtestada või tulevikuga seostada. Ma nägin neis märke, millega ei osanud midagi peale hakata… Või oskasin? Oleme ju elus.
Oleme