Tuumahiid - J. J. Metsavana

Скачать книгу

      Käesolev kogumik on kokku pandud tutvustamaks eesti ulmehuvilistele lugejatele kohalike autorite ulmejutte. Algselt on kõik need lood ilmunud veebis asuvas ulmeajakirjas Reaktor ja sealt kõigile vabalt kättesaadavad. See tekitab kindlasti küsimuse, et kui tekstid on niikuinii veebis saadaval, siis miks neid veel paberile trükkida, elame ju ikkagi e-eesti tingimustes, tulevik saabub mühinal, lugerid ja digitekstid on igapäevased asjad. Igapäevased nad on, kuid nagu elu näitab, siis digitekstide olemasolu on üks asi, nende arvutiekraanilt lugemine aga hoopis teine. Enamik inimesi, ja võrguajakirja ühe toimetajana ei ole seda ehk paslik öelda, kuid nende seas ka ma ise, loevad ilukirjanduslikke tekste ja eriti vähegi pikemaid tekste ekraani vahendusel harva. Teoorias võib ulmekauge inimene eeldada, et kõik tulevikukirjanduse fännid on ühtlasi ka uute tehnikavidinate andunud pooldajad, kuid reaalsus on teine, elus valib inimene ikkagi mugavama ja praktilisema meediumi ja digitekstid sellised veel ei ole.

      Lood aga lausa karjuvad lugejate järele. Siin on palju häid lugusid, mida oleks patt võrgus peidus hoida, ja autoreid, kes vajaksid laialdasemat tagasisidet oma teostest, et siis edaspidi veelgi paremini kirjutada. Sest kirjandus on nagu sotsiaalmeedia, interaktiivne – mida rohkem autori teoseid loetakse ja lahatakse ning lugejate arvamused temani tagasi jõuavad, seda suuremad on kirjaniku võimalused end edasi arendada ja muutuda paremaks. Ehk on just siinsete autorite seas tulevikunimesid, kelle loomingut kunagi Stalkeriga pärjatakse. Seepärast julgustan ma kõiki lugejaid julgelt ütlema, mida nad järgnevatest lugudest arvavad. Ükskõik siis, kas ulmehuviliste kogunemistel autorile silmast silma, Ulmekirjanduse Baasis, Reaktori postkastis elik Facebooki leheküljel. Autor on oma väljamõeldud maailmas küll kuningas, kuid lugejad on rahvas, kes võivad kuninga alati kas üle kullata või võtta ta odade otsa. Ühtlasi kutsun üles ka kõiki kuningakspürgijaid saatma oma lugusid Reaktori toimetusele, et neid võrguajakirja vahendusel rahvale veebis lugemiseks anda ja, mine tea, ehk kunagi ka paberilt.

      Käesolevas kogumikus ei ole kõik 2011–2012 Reaktoris ilmunud lood. Toimetuse kolm liiget – Joel «Metsavana» Jans, Ove Hillep ja allakirjutanu, tegid ilmunud lugudest igaüks nimekirja, kuhu panid isiklikud lemmikud. Lood, mis esinesid kõigis kolmes nimekirjas või vähemalt kahes ja millega kolmas toimetaja hiljem nõustus, läksidki lõplikusse nimekirja.

      Loodan, et iga lugeja leiab samuti siit omad lemmikud

      Agur Karukäpp

      Tea Lall

      21. detsember

ESIMENE PÄEV

      21. detsembri hommik on nagu iga teine. Ikka pole ainsatki märki, et miski oleks teisiti. Ju ei olegi. Ärkame, teeme kohvi. Süda hüppab rõõmust, et see kõik oli vaid paanika, tühi loba ja rumalate ennustus. On veidi piinlik, et ma seda nii tõsiselt võtsin, ja mõnes mõttes olen ka veidi pettunud. Hinge oli salamisi pugenud mingi pisike põnevus. Et ma näen midagi suurt ja erakordset. Mingit protsessi. Midagi salapärast. Kuidagi oli viimasel ajal tunne, et ma ei tahakski enam sellises maailmas elada, sest maailm oli muutunud. Inimesed olid muutunud.

      Lobiseme ja mu mees norib mu kallal maailmalõpu teemal. «Ma ütlesin kohe, et see on mingi jura,» ütleb ta. Lasen enda kallal norida. Jah, ilmselt on tal õigus.

      Ja siis kaob vool. Mul läheb südame alt külmaks. Äkki teeb keegi lolli nalja? Mees on rahulik, naerab omaette. Igaks juhuks läheb siiski õue, et elektrikilpi vaadata. Tuleb tagasi ja raputab pead. Tunnen, kuidas minus hakkab kasvama ärevus. Püüan selle maha suruda. Olen maailmalõpu teemaga seoses vist liiga palju artikleid lugenud. Otsin sahtlist küünlapaki ja süütan küünlad. Käed siiski värisevad veidi… Mis nüüd saab?

      Ajan lapse üles, sest on viimane selle veerandi päev. Ta paneb end uniselt küünlavalgel riidesse ning kui toibuma hakkab, näen tema silmis ärevat pilku.

      «Emme, miks vool ära on?» küsib Robi. Ma ei oska vastata, ütlen, et mingi katkestus ilmselt, ära muretse. Aga laps ei muretsegi vist, vaid paistab, et on hoopis põnevil. Olime lapsega mõlemad lugenud kõikvõimalikke ennustusi ja ettekuulutusi selle kohta, mis meid detsembris ees ootab. Ei saa öelda, et me uskusime neid, kuid ei saa ka väita, et me ei oleks selleks üldse valmistunud. Robi vaatab aknast välja, kuid on pime ning midagi pole näha. Käib ühe akna juurest teise juurde, pilk kaugusesse suunatud.

      Mees paneb riidesse ja läheb õue, naabrimees tuleb mingi aja pärast, võtab ta teeotsast auto peale ja nad sõidavad tööle. Mina ja laps sõidame oma autoga linna kooli. Juba eemalt näen, et Jõgeva linn on täiesti pime. Mitte mingit kuma selle kohal ei paista ja see teeb juba tõeliselt ärevaks. Et nii suur voolukatkestus… Tavaliselt on ikka nii, et kui meil maal on vool ära, siis linnas on see siiski olemas. Üldjuhul need kaks teineteisest ei sõltu. Ka koolimaja on pime, maja ees on palju taskulampidega rahvast. Paljud lapsed on tulnud koos vanematega. Koolimaja uks on lukus, rahva seast ilmub direktor, seisab trepile ja hõikab: «Voolu ei ole ja pole ka teada, millal see tagasi tuleb. Kogu linn on pime. Minge kõik koju. Tunnistused saate pärast vaheaega. Midagi pole parata…» Naeratab ja vabandab, soovib ilusat vaheaega ja viskab nalja, et see tuleb romantiline ja hariv – küünlavalgel ja raamatute seltsis. Inimesed hajuvad laiali. Lapsed on elevil, täiskasvanud pahurad. Istume autosse ja sõidame koju. Ka meie laps on elevil, vadistab ennustustest, et äkki see on siiski täppi läinud. «Ei usu,» ütlen. Endal sügaval südames imelik tunne. Jõuame koju. Mees on ka koju tagasi tulnud, sest vooluta ei tule ehitusobjektil töötamisest ju midagi välja.

      Istume ja ootame. Puurime pilgud läbi pimeduse küla suunas, aga mitte ainsatki valguskiirt meieni ei ulatu. Isegi ühtegi kuma mitte. Õues ei hakkagi valgenema. Kell on üheksa läbi, aga on ikka kottpime. Voolu ei tule. Möödub tund. Õues on endiselt pime.

      Proovin oma vanemale pojale Martinile helistada, saan ta korraks kätte. Ta kurdab, et vool on ära. Kuulen tema hääles väikest ärevust. Hakka kohe tulema, jõuan öelda. Siis kõne katkeb ja ma ei saa enam temaga ühendust. Proovin uuesti ja uuesti, aga minu mobiiltelefon on tumm. Kas ta kuulis mu viimast lauset, mõtlen. Tähendab, ka Tallinnas ei ole voolu…

      Kuulen, et mingi auto sõidab mööda. Näen aknast selle tulesid. Auto jääb vist seisma. Tuled kustuvad. Enam pole näha, mis õues toimub. Küünlad põlevad. Nüüd hakkab minus maad võtma tõsisem ärevus. Mitte voolu pärast, vaid sellepärast, et õues on pime. Kas tähendab, et SEE ongi alanud?

      Proovin ka töö juurde helistada, aga ei saa ühendust. Näen nüüd, et mees on samuti murelik. Mis toimub? Kas me lihtsalt istume autosse ja sõidame ikkagi tööle? Kui voolu pole, ei ole ka tööl midagi teha. Kottpimedas. Arvutid ei tööta. Hakkan kõigile tuttavatele helistama, valin järjest numbreid, mis mu telefonis on, aga mobiililevi ei ole. Lauatelefoni meil ei ole. Peame plaani, et ikka tuleb autoga linna minna, äkki saab sealt mingit infot.

      Sõidamegi linna. Endiselt on kottpime. Laps tuleb kaasa, sest ei julge koju jääda. Tema esialgne elevus on tasapisi asendunud hirmuga. Minu töökoha juures seisab üks auto – meie juhataja. Ta on kleepinud uksele sildi «Suletud voolukatkestuse tõttu» ja ütleb, et me koju läheks. Et kui vool tuleb, ta helistab meile. Ta on väga murelik. Lahkume. Sõidame kesklinna. Inimesed on kogunenud kesklinna parklasse, linnavalitsuse ette. Kõik seisavad nõutult, üks lollim kui teine. Keegi ei oska midagi öelda. Ühtegi linnaametnikku näha ei ole ja Jõgeva linnavalitsuse uks on lukus. Keegi ei selgita midagi, kõik on mures, aga paanikat veel ei ole. Räägime mõne inimesega. Keegi poetab midagi ka 21. detsembril saabuva pimeduse kohta… Enamikul pole varutud toitu ega vett. Midagi ei ole varutud. Ootavad, kui korteritest soe kaob. Mis siis saab? Ka vett ei tule kraanist. Mis juhtuma hakkab, ei tea keegi. Ikka ei usuta, et see on kurikuulus 21. detsember, kardetud ennustus. Arutletakse, et vool on ära ilmselt päikesega seotud plahvatuste tõttu, millest oli kunagi ka räägitud, et elekter võib olla seetõttu häiritud. Igaks juhuks läheme ka meie autotulede valgel kaubahalli poole, et vaadata, kas see on äkki mingil ulmelisel moel avatud. Aga ei – pood on kinni. Voolu ju pole. Paljud kurdavad, et neil pole kodus isegi küünlaid. Rõõmustan, et ma neid mingil sisemisel sunnil juba novembrist saati vähehaaval varunud olin…

      Istume autosse ja sõidame linnas ringi. Linn on täiesti pime. Autosid liigub üksjagu. Enamikes akendes kumab nõrk valgus, küünlavalgus. Parklates seisavad autod, tulede paistel on näha inimesi. Siin pole midagi teha. Läheme koju tagasi. Süda valutab ema pärast. Kas tal on vool? Kindlasti on ta proovinud mulle helistada… Võib-olla taipab ta siia sõita? Aga ma hästi ei usu seda. Tal on koer ja kass, ta muretseb nende pärast alati rohkem kui iseenda

Скачать книгу